Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Regionaalse majanduskasvu teooriate ja tulutasemete ühtlustumist suunavate tegurite ülevaade
Kui veel 1990. aastatel regionaalne ebavõrdsus Euroopas langes, siis käesoleval sajandil on langus pidurdunud ja mitmel pool isegi järsult tõusule pööranud.
- Paljud ääremaad ja stagneeruvad tööstuspiirkonnad pole suutnud leida endale kohta „uues majanduses“ – töökohti on üha vähem, valik ahtam ja oskused ei vasta nõuetele. Inimesed tunnevad, et muutused majanduses on neid alt vedanud.
- Liberaalse majandusmudeli järgi pidanuks regionaalsed erisused olema ajutised ja kaduma turujõudude mõjul. Praegune kogemus viitab, et erisused võivad olla vägagi püsivad.
- Pärast ajude väljavoolu regioonist asuvad allesjäänud „koha kaitsele“ ehk tekib vaenulikkus uusettevõtluse või piirkonda saabuvate sisserändajate suhtes.
Linnapiirkondade ja ääremaade vaheliste püsivate ja kasvavate erinevuste pinnal joonistuvad välja oma hetkeseisundi ja kujuteldava tulevikuga rahulolematud piirkonnad. Kasvav rahulolematus esitab ühiskonnale mitmeid väljakutseid, sest ohustab nii riikide majanduslikku arengut, sotsiaalset sidusust kui ka poliitilist stabiilsust. Seda võib juba märgata populismi esiletõusu kujul nii arenenud riikides mitmel pool Euroopas ja USA-s, aga ka arengumaades.
Tavapärane liberaalne majanduspoliitika on murettekitavalt abitu regionaalse ebavõrdsuse probleemi lahendamisel, sest ei paku selgeid suuniseid ega põhjendusi riigipoolseks sekkumiseks ning loodab, et pikas perspektiivis tasanduvad erinevused turujõudude toimel. Samas viitab praegune kogemus, et avatud üleilmastuvas majanduses puuduvad isetekkelised kohanemismehhanismid. Pigem vastupidi – näiteks töötajate liikuvus on polariseerumist hoopis võimendanud ja erineva oskustasemega inimesed on üha enam koondunud teatud piirkondadesse.
Kõigi regioonide võrdselt rikkaks muutumist ei ole põhjust eeldada, sest iga regiooni arengut suunavad kohalikud struktuursed majandustegurid (haridustase, teadus- ja tehnoloogiline võimekus, infrastruktuuri ja institutsioonide kvaliteet), mis muutuvad küllaltki aeglaselt. Igal piirkonnal on oma roll ja funktsioonid laiemas riiklikus majandussüsteemis. Seega on lähi- ja keskpikal perioodil iga regiooni arenguperspektiiv erinev, mistõttu ei ole üksnes ühetaolisi abinõusid kasutav regionaalpoliitika parim lahendus. Pigem tuleks samaaegselt piirkondliku rahuolematuse põhjustega tegelemisega püüelda selle poole, et maksimaalselt ära kasutada ja edendada iga piirkonna arengupotentsiaali.
Sarnaselt üldise trendiga Euroopa riikides on regionaalpoliitika fookus Eestis laienenud regionaalsete erisuste vähendamisele suunatud „sotsiaalpoliitikalt“ regionaalse konkurentsivõime tõstmise suunas.
Lühiraport on leitav SIIN.
Autor: Kadri Kuusk, Lundi Ülikooli teadur