Personaalriigi ideest on Eestis palju räägitud, kuid enamasti keskendudes sellele, kuidas muuta riigiga suhtlemine ja vajaliku info leidmine inimesele kiiremaks ja mugavamaks. See on oluline, kuid puudutab vaid pealiskaudselt personaalse riigi tulevikuvõimalusi.
Oleme Eestis aastaid uhked olnud oma laste suurepäraste tulemuste üle PISA testides, mis näitavad meie haridussüsteemi tugevat taset rahvusvahelises võrdluses. Kuid samal ajal näitavad kohalikud andmed murettekitavat trendi: lapse edukus, näiteks matemaatika riigieksamil, on tugevalt seotud pere majandusliku taustaga, eriti ema sissetulekuga.
Eesti majanduse senised konkurentsieelised on kiires tempos sulanud, uued – näiteks rohetoorme väärindamine või tehisaru rakendamine – aga veel piisavalt ei kanna. Mida teha, et august välja ronida ja uuele kasvutsüklile alus panna? Probleem on põletav, sest iga puudujääv protsent majanduskasvu tähendab ligi 400 miljoni euro võrra väiksemat lisandväärtust ja ligi 130 miljonilist puudujääki maksutulus.
Energiakriis ja kõrged elektrihinnad on andnud hoogu päikeseenergia buumile Eestis kümnekordistades päikesepaneelidega majapidamiste arvu. Eestis on nüüd üle 10 000 väikese elektrijaama, mis on hajutatud üle kogu riigi. Seisame küsimuse ees, kas individuaalne energiatootmine jätkab kasvamist või takerdub?
2040. aastal on Eestis kuni neli korda rohkem tootvaid tarbijaid ehk üksikisikuid, asutusi ja väikeettevõtteid, kes toodavad elektrit nii omatarbeks kui ka elektrivõrku ning tarbivad elektrit jaotusvõrgust. Laiemas tähenduses võivad aktiivseteks tarbijateks olla kõik eestimaalased, kes panustavad energiasüsteemi oma tarbimist juhtides, mis aitab majapidamistel säästa kulutusi energiale ning riigil vähendada investeeringuvajadust tipukoormuse katmisse.
Eesti paistab maailmas silma tublidusega PISA testides. Euroopa riikide lõikes on meie kulud haridusele osakaaluna SKP-st ühed suurimad, ka koolis käidud aastate poolest oleme üsna inimarengu indeksi tipus ehk 6. kohal, ent miskipärast ei kandu need head haridusnäitajad meie tervisesse ega ka riigi rikkusesse. Keskmise eluea poolest oleme rahvusvahelises võrdluses 42. kohal, sissetulekute arvestuses 40. kohal.
Eesti on kultuurivaldkonda suunatava eelarveraha osakaalu poolest Euroopas esimeste seas. Riikliku rahastuse tase ei pruugi edaspidi oluliselt suureneda, sest järeleaitamist vajavad ka teised valdkonnad (nt sotsiaal- või tervishoid). Kultuuri ja spordi elujõulisuse tagamiseks on vaja leida teisi vahendeid ehk eelkõige eraraha.
Eesti koolisüsteem seisab murranguliste arengute lävel − digitehnoloogiate ja tehisaru areng on jõudnud nii kaugele, et meil avaneb võimalus õpet õpilase järgi kohandada. Andmepõhised digirakendused võimaldavad õpilase taset jooksvalt hinnata, koostada tema tugevustele ja nõrkustele täpselt vastavaid ülesandeid ja harjutusi, valida sobiv õppetempo. Samal ajal hindab rakendus õppija edusamme ja edastab õpetajale väärtuslikku tagasisidet.
Eesti energiasüsteem on muutuste tuules – üha enam on seni vaid elektrit tarbinud majapidamistel võimalus ise elektrit toota. Muutuse tagant tõukajaks on paljuski olnud taskukohaseks muutunud päikesepaneelid, aga ka inimeste endi soov olla vähem sõltuv nii muutuvatest elektrihindadest kui ka võrguühendusest. Tootvad elektrienergia tarbijad saavad tegutseda individuaalselt või kollektiivselt, näiteks koondudes energiaühistutesse. Kuigi energiaühistutel on Eestis juba pikk ajalugu, on need praegu siiski vähelevinud.
2040. aastal on Eestis kooliealisi lapsi ligikaudu kümme protsenti tänasest vähem, aga Tallinna ja Tartu linnapiirkondades on neid arvatavasti praegusest hoopis rohkem. Tavaliseks on saanud õppekeelest erinev kodune keel, hariduslikud erivajadused ja perede väga erinev sotsiaalmajanduslik taust. Õpetajatel on tulnud kohaneda sellega, et õpilased kasutavad kodutöödes tehisaru abi. Eesti koolides on kõrvuti töötamas viis õpetajate generatsiooni, igaüks oma väärtuste ja ootustega nii töökeskkonnale, tööhüvedele kui ka karjäärimudelile.
Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda