Personaalriigi ideest on Eestis palju räägitud, kuid enamasti keskendudes sellele, kuidas muuta riigiga suhtlemine ja vajaliku info leidmine inimesele kiiremaks ja mugavamaks. See on oluline, kuid puudutab vaid pealiskaudselt personaalse riigi tulevikuvõimalusi.
Oleme Eestis aastaid uhked olnud oma laste suurepäraste tulemuste üle PISA testides, mis näitavad meie haridussüsteemi tugevat taset rahvusvahelises võrdluses. Kuid samal ajal näitavad kohalikud andmed murettekitavat trendi: lapse edukus, näiteks matemaatika riigieksamil, on tugevalt seotud pere majandusliku taustaga, eriti ema sissetulekuga.
Eesti majanduse senised konkurentsieelised on kiires tempos sulanud, uued – näiteks rohetoorme väärindamine või tehisaru rakendamine – aga veel piisavalt ei kanna. Mida teha, et august välja ronida ja uuele kasvutsüklile alus panna? Probleem on põletav, sest iga puudujääv protsent majanduskasvu tähendab ligi 400 miljoni euro võrra väiksemat lisandväärtust ja ligi 130 miljonilist puudujääki maksutulus.
Energiakriis ja kõrged elektrihinnad on andnud hoogu päikeseenergia buumile Eestis kümnekordistades päikesepaneelidega majapidamiste arvu. Eestis on nüüd üle 10 000 väikese elektrijaama, mis on hajutatud üle kogu riigi. Seisame küsimuse ees, kas individuaalne energiatootmine jätkab kasvamist või takerdub?
Eesti paistab maailmas silma tublidusega PISA testides. Euroopa riikide lõikes on meie kulud haridusele osakaaluna SKP-st ühed suurimad, ka koolis käidud aastate poolest oleme üsna inimarengu indeksi tipus ehk 6. kohal, ent miskipärast ei kandu need head haridusnäitajad meie tervisesse ega ka riigi rikkusesse. Keskmise eluea poolest oleme rahvusvahelises võrdluses 42. kohal, sissetulekute arvestuses 40. kohal.
Eesti on kultuurivaldkonda suunatava eelarveraha osakaalu poolest Euroopas esimeste seas. Riikliku rahastuse tase ei pruugi edaspidi oluliselt suureneda, sest järeleaitamist vajavad ka teised valdkonnad (nt sotsiaal- või tervishoid). Kultuuri ja spordi elujõulisuse tagamiseks on vaja leida teisi vahendeid ehk eelkõige eraraha.
2040. aastal on Eestis kooliealisi lapsi ligikaudu kümme protsenti tänasest vähem, aga Tallinna ja Tartu linnapiirkondades on neid arvatavasti praegusest hoopis rohkem. Tavaliseks on saanud õppekeelest erinev kodune keel, hariduslikud erivajadused ja perede väga erinev sotsiaalmajanduslik taust. Õpetajatel on tulnud kohaneda sellega, et õpilased kasutavad kodutöödes tehisaru abi. Eesti koolides on kõrvuti töötamas viis õpetajate generatsiooni, igaüks oma väärtuste ja ootustega nii töökeskkonnale, tööhüvedele kui ka karjäärimudelile.
Arenguseire Keskus tutvustas 17. novembril raportit “Õpetajate järelkasvu tulevik”, mis annab ülevaate Eesti koolivõrgu ning õpetajate järelkasvu tulevikuväljavaadetest ja väljakutsetest.
Eesti majandus on teist aastat järjest languses ja perspektiiv pole hetkel kuigi helge. Seda olukorras, kus oleks hoopis vaja ennaktempos investeerida ja tooteid-tehnoloogiaid arendada, et rohemajanduses hea ekspordipositsioon sisse võtta.
Eesti koole ei saa panna ühte patta. Meil on maakoole ja linnakoole, selektiivse vastuvõtuga ja „koolitame kõiki“ koole, suuri ja väikeseid, kasvavates ja kahanevates asulates, väiksema ja suurema hulga hariduslike erivajadustega õpilastega. On renoveeritud või uusi põhikoole, ent ka amortiseeruvaid nõukogudeaegseid koolimaju. On koole, kus on ülekaalus pensioniealised õpetajad, on ka koole, kus õpetajate keskmine vanus on kõigest 30 ringis. On koole, kus kvalifikatsiooniga õpetajaid on ligi 100%, ent on ka koole, kus neid on pelk kolmandik. On koole, kus õpetajal on klassis alla viie õpilase, ent on ka koole, kus õpetajal tuleb korraga hallata üle 20 õpilase.
Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda