Viiruskriisi mõju Eesti majandusele. Stsenaariumid aastani 2030

Kriisi mõju majandusele on mitmekihiline:

• haigestunud ja eneseisolatsioonis inimesed ei tööta ega loo väärtust tavapärasel viisil;
• viirusega võitlemiseks seatud piirangud takistavad majanduse toimimist;
• kriisi tõttu tekkinud ebakindlus mõjutab inimeste, ettevõtete ja valitsuste käitumist praegu ja tulevikus.

Kõige rohkem on kannatanud need valdkonnad, mis on viiruse leviku tõkestamiseks seatud piirangutest enim mõjutatud – majutus, toitlustus, reisisektor, meelelahutus, ka veondus ja laondus. Nende sektorite tähtsus majanduses mõneks ajaks väheneb.

Viiruskriis on majanduses kiirendanud mitmeid trende:

• väärtusahelate ja tööprotsesside riskikindlamaks muutmine;
• digitaliseerimine ja automatiseerimine;
• kaugtöö ja virtuaalkanalite kasutamine.

Ühiskonna tasandil võimendab kriis varanduslikku ja tehnoloogilist ebavõrdsust. Tekivad uued ebavõrdsuse vormid – näiteks digioskuste, aga ka kaugtöö tegemise võimaluste osas.

Viiruskriisi edasine kulg ning selle mõju majandusele ja ühiskonnale võib kaasa tuua küllaltki erisuunalised arengud. Olulisemaid trende kombineerides saame kolm võimalikku arengustsenaariumi.

Alalhoiu majandus

Kõige olulisemaks peetakse olemasolevate ettevõtete ja töökohtade säilitamist ning sotsiaalsete konfliktide teravnemisest hoidumist; majanduskasvu taastumise eesmärgil toetatakse eelkõige suuri ja strateegilisi ettevõtteid.

Suure ja Väikese Peetri Eesti

Majanduspoliitikas panustatakse eelkõige kriisi käigus toimuva iseenesliku uuenemise võimele. Loodetakse uute ärimudelite tekkele ja tehnoloogiamahuka sektori laienemisele. Sotsiaalpoliitilised kulud üritatakse kontrolli all hoida, et mitte ärikeskkonda kahjustada.

Super-Eesti

Kriisi soovitakse kasutada majanduse uuendamiseks, kuid tingimusel, et võite ja kaotusi suudetakse elanikkonna eri kihtide vahel mõistlikult jaotada ning saavutada kokkulepe teistes Eesti elukorraldust puudutavates olulistes valikutes, nagu näiteks loodusvarade kasutamine. Prioriteet on majanduse ja taristu uuendamine kooskõlas Euroopa Liidu digi- ja rohepöörde agendaga.

Stsenaariumid toovad esile kaks keskset majanduspoliitilist otsustuskohta.

1. Leida tasakaal majanduse uuendamise ja ettevõtete säilitamise vahel:

• Säästa olemasolevaid ettevõtteid toetuste abil löökidest, milles on suur osa valitsuste endi kehtestatud piirangutel, ning loota, et kriisi möödudes saab äritegevust jätkata ja samm-sammult struktuurseid muutusi teha. Ohuks on majanduse kahanev uuenemisvõime ning konkurentsi vähenemine, mis on tingitud ühinemistest, ülevõtmistest ja riigi osaluse suurendamisest.
• Suunata ressursid majanduse uuenemisse ja kohanemisvõimelisemate ettevõtete arenguhüppesse. Riskiks on asjaolu, et edukalt kohanevate ettevõtete mõju ei pruugi kogu majandusse üle kanduda ning kriisist tingitud ettevõtete kadu piisavalt kompenseerida.

2. Leida tasakaal riigi eelarvepositsiooni ja kasvava ebavõrdsuse tõttu pingestuva sotsiaalse keskkonna vahel:

• Hoida ära sotsiaalsete konfliktide kiire süvenemine senisest heldemate toetuste abil. Riigivõla kiire kuhjumine on sellises olukorras vältimatu.
• Teha panus ümberõppele ja püüda inimesi võimestada ettevõtlikkust soosiva poliitikaga, võttes sihiks toetusskeemidest järk-järgult väljuda.
• Pidada kõige tähtsamaks majanduse isereguleerumise võimet ning püüda riigieelarvet mitte liigselt sotsiaalpoliitikaga kurnata, hoiduda maksutõusudest ja teha panus sellele, et riigi korras rahandus ja konkurentsivõimeline ärikeskkond loovad uusi töökohti.