Blogi

Huvihariduse rahastamisel kasutatakse maailmas eri mudeleid: koolikeskne korraldus, lapsepõhine toetus ja sihitud abimeetmed riskigruppidele. Mis on nende mudelite plussid-miinused ning milline neist sobiks kõige paremini Eesti konteksti, kirjutab Eneli Kindsiko algselt ajakirjas MIHUS ilmunud ülevaates.

Õpetajate järelkasvu tagamisel on seni olnud põhitähelepanu suunatud õpetajakoolituse õppekohtade arvu suurendamisele. Ent tähelepanu tuleks koondada hoopis õpetajate reservile[1], mis koosneb ühelt poolt igal aastal ametist lahkunud õpetajatest, olgu lahkumine ajutine või lõplik, ning teiselt poolt õpetajakoolituse läbinutest, kes ei jõuagi kunagi kooli tööle.

Eestil on hea potentsiaal haridustehnoloogia abil õpetajate nappust leevendada, ent takistusteks on napp koostöö eri osapoolte vahel ja riikliku pikaajalise perspektiivi puudumine haridustehnoloogia rakendamisel. Riigi eestvedamisel loodud adaptiivsed õppematerjalid ja õpihaldussüsteemid leevendaks kaasavast haridusest ja tugispetsialistide puudusest tulenevat ülekoormust, läbipõlemist ja ametist loobumise kavatsust.