Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Arenguseire Keskus koostas neli Eesti majanduse regionaalse arengu stsenaariumi aastani 2035.
Üheks võtmeteguriks, mille mõju regioonide majandusarengule tulevikus on eeldatavasti märkimisväärne, kuid mille osas valitseb samas suur määramatus, on säästlikkuse käsitlus majanduses ja elulaadis:
- Viimased aastad on olnud läbimurdelised kliimateemade käsitlemisel ja mure planeedi tuleviku pärast on järjest olulisemal kohal nii rahvusvaheliste organisatsioonide kui ka inimeste aruteludes. Meelsust väljendatakse ka valimistel – viimastel Euroopa Parlamendi valimistel said rohelised Lääne-Euroopas märkimisväärselt suure häältesaagi. Inimesi väärtuspõhistesse rühmadesse jagades on viimasel kümnel aastal ka Eestis näha selliste väärtusrühmade märgatavat kasvu, keda iseloomustab kodanikuaktiivsus ning hoolimine oma lähiümbrusest, elukeskkonnast ja loodusest (Ainsaar & Strenze, 2019). Eelöeldut arvestades on üha tõenäolisemaks muutunud põlvkondadevaheliste väärtuspõhiste erinevuste kaudu tekkiv ökoloogiline murrang elulaadis ning olukord, kus jätkusuutlikkus saab igasuguse majandustegevuse korral oluliselt suurema tähenduse. Elulaadipööre ja säästlikkusega seotud väärtusrühmade domineerimine valijaskonnas toob kaasa ka märgatavalt kõrgemad keskkonnanormid ja -tasud.
- Teisalt vastandub sellele suunale pragmaatiline vaade ja inerts – praeguse majandusmudeli raames on arendatud välja suurel hulgal tootmisvõimsusi ja tehnoloogiat, mille kohandamine ja asendamine on kulukas ning ressursimahukas. Seega on arusaadav ka paljude riikide ebakindel poliitiline tahe ja kõhklev soov järgida rangelt Pariisi kliimalepet või võtta ette veelgi radikaalsemaid samme säästlikuma majanduse poole liikumisel. Seetõttu on ebaselge, kas meie majandus muutub keskkonnasäästlikumaks reeglite ja nõuete toimel ning võrdlemisi aeglases tempos või toimub kiire suunavõtt majandusmudeli põhimõttelisele muutusele.
Teiseks võtmeteguriks on tehnoloogilise arengu mõju majandustegevuse ruumilisele paiknemisele – kas järgneva perioodi tehnoloogiline areng soosib suurt mastaapi ja on seetõttu ruumilist kontsentreerumist süvendav või muudab see mastaabi vähem oluliseks ja toetab seeläbi majandustegevuse hajutatud paiknemist? Ühelt poolt on potentsiaalne kasu uutest tehnoloogiatest nagu 5G- ja 6G-võrgud, automatiseerimine, 3D-printimine, hajusenergeetika, isejuhtivad sõidukid jm kõige suurem just hajaasustusega piirkondades. Samas on ebaselge, kui kiiresti uued lahendused arenevad, kui kiiresti langevad hinnad, kas uute tehnoloogiate rakendamine nõuab erioskusi või on võimalik muuta nende kasutuselevõtt lihtsamaks ja vähem spetsiifilisi oskusi nõudvaks. Seega võib juhtuda, et uuenduslike sotsiaal-tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtt regionaalse arengu huvides osutub kiiremaks ja realistlikumaks hoopis jõukamates, suuremat tegevusmahtu ja TA&I (teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon) võimekust omavates regioonides ning edasine tehnoloogiline areng süvendab majanduse regionaalse arengu erisusi veelgi.
Aruandes toodud stsenaariumides on võtmetegurite mõjul toimuvaid arenguid taotluslikult võimendatud, et erinevad arengurajad võimalikult selgepiiriliselt välja tuua.
Suur-Tallinn
Hea elukvaliteedi ja staatuse tunnuseks on tarbimine, sh kasvab nõudlus mugavusteenuste ja meelelahutuse järele. Eluolu iseloomustavad märksõnad on ‘keeruline’, ‘kompleksne’, ‘kiire’, ‘närviline’, ‘rahvusvaheline’. Ootustega on kõige paremini kooskõlas pealinnaregiooni pakutav eluviis, mistõttu jätkub inimeste ja ressursside koondumine Tallinna linnaregiooni, vähemal määral ka Tartu ja Pärnu ümbrusse. Koondumist tõukab tagant see, et uusimad tehnoloogiad, mille rakendamine on endiselt kallis ja erioskusi nõudev, võetakse esmalt kasutusele suurtes keskustes. Nende kohaldamine väiksemates piirkondades on takistatud, kuna kasumlikuks käitamiseks on vajalik küllalt suur tegevusmaht, mis nõuab märkimisväärseid investeeringuid, häid logistilisi ühendusi ja piisavalt oskustööjõudu. Tallinnas asuvad väärtusahelate juhtettevõtted ning seal on esindatud teadmus- ja tehnoloogiamahukamad majandusvaldkonnad. Maapiirkondades ja väikeasulates läheb elu järjest keerulisemaks – tööstusettevõtted kolivad ära, sest oskustööjõudu on vähe ning seda ei ole võimalik täiemahuliselt tehnoloogiaga asendada; seal domineerib lihtsam ning vähenõudlikum töö. Ääremaad muutuvad sisuliselt maardlateks.
Kasvukeskuste Eesti
Tehnoloogilised uuendused tööstuse automatiseerimisel, hajusenergeetikas ning liikumisvõimaluste osas muudavad asukoha ja tegevusmahu vähem oluliseks. Laieneb paindlik väiketootmine nii töötlevas tööstuses kui ka energeetikas, mis toetab piirkondlikke ankurtööandjaid ning loob töökohti. Stsenaariumi tõuketeguriks on pealinnaregiooni elukalliduse kiire kasv ja elukeskkonna halvenemine – ummikud, pendeldamisele kuluv aeg, õhu kvaliteet –, aga ka kõrgema keskmise vanusega seostuv eelistatavalt rahulikum elulaad kui uus mood. Elanikkond koondub küll edaspidigi linnadesse, kuid see toimub suuremate maakonnalinnade tööturualade piires. Kohalike ressursside ja kasvava teadmusbaasi pinnalt tekib lisaks Harju- ja Tartumaale 4–6 tugevalt spetsialiseerunud ning globaalselt eksportivat atraktiivsete elu- ja töökohtadega regiooni, kus on ka toetav kohalik tehnoloogiaõpe. Majanduslik ja poliitiline stabiilsus on tagasi meelitanud suure hulga varasemalt välja rännanuid. Pealinnaregiooni rahvaarvu ja majandusliku osakaalu kasv pidurdub.
Ökokapitalistlik Eesti
Keskkonnasääst tähtsustub oluliselt, kuid seda olukorras, kus uued tootmistehnoloogiad ja säästlikud lahendused on kulukad ning rakendatavad vaid suure tegevusmahu korral. Kasumile orienteeritud ettevõtted on aktiivsed tekkivaid võimalusi ära kasutama, kuid tootmisüksused kerkivad üksnes suurematesse linnadesse või äärmisel juhul loodusressursside vahetusse lähedusse. Kuivõrd uued säästlikud tehnoloogiad nõuavad kapitali, mida kodumaistel ettevõtetel napib, on olulisel kohal väliskapital, mis ostab kokku kohalikke loodusvarasid. Selle tulemusena Eesti küll osaleb kõrgete ökoloogiliste standarditega tootmises, kuid teenib selle pealt vähe, sest masstootmine on välisfirmade käes. Ökoloogiline nišitootmine ei ole selle stsenaariumi korral eriti kasumlik, mistõttu stsenaarium tervikuna kohalikke elanikke eriti ei soosi. Elukeskkond tervikuna on puhtam, aga ühetaolisem ja liigirikkuse mõttes vaesem. Eelistatuim elukoht on suure tõhususega linnasüdamikes, kus on säästlik ühistransport ning toimiv ringmajandus – jäätmeteke on viidud miinimumini. Maapiirkondades jätkub inimeste väljavool ning suureneb tööpuudus, sest tegevuskeskkond on väikeettevõtluseks ebasoodne.
Ökokogukondade Eesti
Keskkonnaseisundi halvenemisega kaasas käivate tagajärgede teadvustamine kutsub esile elulaadipöörde säästlikkuse suunas. Sellega kaasneb süsinikuheite, fossiilse energia ja (kaug)liikuvuse oluliselt kõrgem maksustamine. Maale kolimisest saab kasvav trend, linnade elanikkonna suurenemine pidurdub. Inimeste tarbimisharjumused on muutunud – tarbitakse vähem, kuid eelistatakse personaalsemaid ja väiksema ökoloogilise jalajäljega kaupu ja teenuseid. Eksport ja import on keskkonnatasude tõttu oluliselt vähenenud, majandusmudel on märksa lokaalsem. Valitseb tasaareng (degrowth) ja sissetulek inimese kohta ei kasva. Levivad jagamismajanduse ja koostegemise mudelid. Hästi käib digitaalse teenusmajanduse käsi. Stsenaarium soosib nišitootmist ja unikaalsust. Tööstuses läheb hästi vaid lähiregioonidesse valmistooteid eksportivatel harudel, allhanketöö võimalused ahenevad. Elektritootmises on märksõnadeks tuul, päike ja hajus kohalik tootmine, häid hõivevõimalusi pakub biokütuste tootmine. Koos keskkonnasäästlike uusasukatega paraneb maapiirkondade elukvaliteet ning füüsiline keskkond. Kogukonna mõju suurenemine tekitab omanäolisi sotsiaalseid kooslusi, kus võivad domineerida erinevad väärtussüsteemid.
Peamised järeldused
Eesti regionaalpoliitika on üheks eesmärgiks seadnud piirkondade eripäral põhineva potentsiaali rakendamise ehk liikumise kasvukeskuste stsenaariumi suunas. See pole siiski suutnud väärata majandustegevuse järjest suuremat koondumist suurlinnaregioonidesse ehk Suur-Tallinna stsenaariumi poole. Niisuguses olukorras kerkib kaks põhimõttelist valikut:
- Leppida ruumiliselt väga kontsentreeritud majandusmudeliga ning leevendada Suur-Tallinna stsenaariumiga kaasnevaid negatiivseid külgi nagu süvenev segregatsioon ja halvenev elukeskkond pealinnas ning võimaluste puudus ja heitumus maapiirkondades. Kas on ehk võimalik jõuda olukorda, kus Tallinn ei imeks tühjaks ülejäänud Eestit, vaid oleks rahvusvaheline keskus, mis tõmbaks ligi talente mujalt maailmast ja aitaks ülejäänud Eestit sidustada?
Ajada senisest märkimisväärselt jõulisemat regionaalpoliitikat jõudmaks kasvukeskuste stsenaariumi. See hõlmaks piirkondlike kasvusektorite arendamist mitte üksnes regionaalpoliitika, vaid erinevate poliitikate kaudu. Väga tähtis on kiire internet, tark elektrivõrk ja hea transpordiühendus lähima keskusega.
Edasiliikumine keskkonna- ja kliimaeesmärkides, mis Eesti on endale võtnud, on 2019. aastal olnud erakordselt kiire. Selleks, et rohelisema majandusmudeliga kaasa minna, tuleb hinnata piirkondade peamiste kasvusektorite ökoloogilist jalajälge ning võimalusi kohanemaks praegusest karmimate keskkonnapiirangute ja muutuva nõudlusega. Uue energeetika- ja transporditaristu ülesehitamine on kulukas ning aeganõudev, mistõttu tuleb otsused teha juba praegu.
Autor: Uku Varblane, Arenguseire Keskuse ekspert