Eesti regionaalse majanduse stsenaariumid: Lääne-Eesti aastal 2035

Mida tähendavad stsenaariumid Lääne-Eestile?

Lääne-Eesti lähikümnendid on valdavalt positiivsed: muutuva kliimaga talved on soojemad, ehkki ka veidi tormisemad, ja suved päikselisemad, kasvab bioproduktsioon ja turismiväärtus. Läänerannik naudib jätkuvalt jõukate „suvikute“ kujundatud head mainet ja suvist rahvarikkust. Aga kas jäädagi hooajaliseks suvituskohaks või validauusi võimalusi pakkuv energeetika ja tööstustootmine? Eesti madal rannikumeri võimaldab kasvada Läänemere suurimaks tuuleenergia tootjaks ning oluliselt laiendada ka biomassi, eriti kala, akvakultuuri kasvatamist ning seda ka märksa enam väärindada. Uute energia- ja tootmisprojektide teostuse takistuseks on aga juba praegu elanike, „suvikute“ ja keskkonnaametnike vastuseis. Sotsiaalmeedias korjatakse allkirju ja seal võtavad sõna ka inimesed, kes tegelikult kohapeal ei ela.

Lääne-Eesti asub Euroopa perifeeria Eesti ääremaal. Siinne elanikkond on ülihõre. Arengu üheks eelduseks on parem juurdepääs. Turutõrke oludes on arengueelduseks kohapealsed võimekad proaktiivsed arendustöötajad ja avatud mõttelaadiga poliitikud, aga ka soodustingimused, ilma milleta ei pruugi investorid seda kauget kanti üles leida. Kohalike ettevõtjate harimine, teadmise hankimine ja üle maailma võrgustamine, sealhulgas innovatsioonisüsteemi tugevdamine, saab siin ülikoolide peamajadest kaugel üha olulisemaks.

Pärnu linnaregiooni elanikkond on suurem kui kolmes Lääne-Eesti maakonnas kokku, mistõttu on siin eriti pärast Rail Balticu käivitumist enam võimalusi saada juurde nii tööstus- kui ka elamuinvesteeringuid. Pärnust saab sisuliselt Riia ja Talsingi eeslinn. Ühelt poolt on mõistlik juba nüüd hakata kavandama uusi tootmis-, logistika- ja elamualasid, sest planeeringud võtavad aega. Teisalt oleks Lääne-Eesti suurematel omavalitsustel tark maha istuda, et kujundada ühiselt kogu regiooni energiamajanduse, bioressursside kasvatamise ja väärindamise ning turismiarengu strateegiaid.