Raportid

Venemaa-Ukraina sõjast tingitud Venemaa ja Valgevene impordi piiramise mõju jõuab Eesti ettevõteteni mitmel viisil: otseselt läbi impordi asendamise teistest riikidest pärit kaupadega (üldjuhul kallim) ning kaudselt läbi Eestist ostetavate, kuid Vene-Valgevene toormest sõltuvate toodete-teenuste hinnatõusu (nt energia).

Venemaalt ja Valgevenest impordi täielik lõpetamine tähendaks Eesti ettevõtetele 2021. aasta hindades 860 miljoni euro suurust lisakulu. 540-st analüüsitud kaubagrupist on asenduskaup kahel kolmandikul juhtudest Venemaalt või Valgevenest imporditust kallim. Kõige suuremate lisakuludega on seotud kütuste, puittoodete, metalli, aga ka näiteks soola ja linase riide impordi asendamine.

Sõjapõgenikega kaasnevad riigile kulud, millest suurimad on kulutused üldistele avalikele teenustele (mitteisikustatud kulud). Suuruselt järgmised on isikustatud kulud nagu tervishoid, vanaduspension ja ülejäänud sotsiaalne kaitse. Nende kuludega toimetulekuks on parim stsenaarium see, kui sõjapõgenike keeleõpe ja kohanemine Eesti ühiskonnas kulgeb kiiresti ehk kuni 10 aastaga jõutakse eestlastega sarnasele sissetulekutasemele.

Õppemaksu kaotamine aastal 2013 pole suurendanud majanduslikult kehvemal järjel peredest pärit noorte ligipääsu kõrgharidusele, toonud kaasa õpingute ajal töötamise vähenemist ega suurendanud ka nominaalajaga lõpetamist.

Kõrghariduse tulevikku kujundavad uued tehnoloogiad, rahvusvahelistumine, personaliseerumine ja ühiskondlike ootuste muutumine. Eesti elanikud (vanuses 25–64 aastat) on Hollandi, Islandi ja Sloveenia järel Euroopa Liidus ühed suuremad veebikursustel osalejad. 2021. aastal läbiviidud küsitlus näitas, et viimase kolme kuu jooksul on osalenud selles vanusegrupis mõnel veebikursusel 35% inimestest (2019. aastal 15%).

Eesti edestab kõrgharitute osakaalult enamikke Kesk- ja Ida-Euroopa riike, kuid võrreldes teiste OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) riikidega iseloomustab Eestit suurem õpingutest väljalangevus ja kõrge õpingute kõrvalt töötamise määr.

Eestis vajab lähedaste-tuttavate kõrvalabi hinnanguliselt 160 000-190 000 inimest ja abivajajate hulk kasvab 2050. aastaks 26 000 inimese võrra. Pooltel abivajajatest on füüsilised ja vaimsed võimed vähenenud vanuse tõttu, pooltel on see sünnipärane või tekkinud mõne õnnetuse või haiguse tagajärjel. Praegu 65-aastastest inimestest vajavad pooled edaspidi oma elus pikaajalise hoolduse teenuseid.