Parima pensioni tagab kolme sambaga kogumine. Teine sammas ehk kogumispension suurendab keskmist palka teeniva inimese prognoositavat pensioni kuni 32% võrra. Samas sellest veel ei piisa, et saada pensionile jäädes kätte 70% varasemast netosissetulekust ehk säilitada senine elatustase. Selleks peaks keskmist palka teeniv inimene investeerima igakuiselt veel 5% brutopalgast ehk 104 eurot ka kolmandasse sambasse. Kui palgakasv püsib kiirem kui hinnatõus, paraneb ka tulevaste pensionide ostujõud. Samas jääks ainult esimese sambaga piirdudes pension 2050. aasta keskmise palga suhtes tänasest madalamaks, suurendades suhtelist ebavõrdsust. Oodatavat pensionit suurendab pensioni saamise edasilükkamine: kaks aastat hilisem pensionile minek suurendab pensioni 16–19%. Pension oleks suurem ka kõrgema tootluse korral: kui teise samba tootlus alates 2025. aastast võrdsustuks kolmanda samba tootlusega, kasvaks teisest sambast saadav pension ligi veerandi ning kogu pension kokku ligikaudu 6% võrra.
Raportid
Tervisekassa kulud ületavad lähimal viiel aastal tulusid umbes 100 miljoni euro võrra aastas. Kuigi viimased prognoosid näitavad varasematega võrreldes paremat maksulaekumist ja väiksemat miinust, on reservide lõppemine vaid 2029–2030 aastani edasi lükkunud. Euroopa riikide kogemus näitab, et kui tervishoiu aastane puudujääk ületab 0,5%–0,6% SKP-st, on sellele järgnenud kärped ja inimeste omaosaluse suurendamine, mis on halvendanud rahvatervist ja süvendanud ebavõrdsust. Kõige kehvemad on olnud Iirimaa, Kreeka ja Läti kogemused. Üheks edukamaks näiteks on Holland, kus suudeti kulukasvu pidurdada hinnapiirangute ja digitaalsete seiresüsteemide abil, mis vähendavad tarbetuid uuringuid ja ravimeid.
Eestis kasutab 28% lapsevanematest oma laste toetamiseks eraõpetajat. Kõige sagedamini tehakse seda Ida-Viru, Harju ja Tartu maakonnas. Suurim vajadus avaldub 7.–9. klassis, saavutades tipu 9. klassis, kus lisatuge otsitakse eelkõige matemaatikas, eesti keeles ja inglise keeles. Enim kasutavad eraõpetajaid linnaõpilased ja keskmiselt on eraõpetaja tunnihinnaks 20–29 eurot. Üle 60% õpilastest koges märgatavat või olulist arengut eraõpetaja toel.
Leedu on tootlikkuse tasemelt poolest Eestile järele jõudnud, kuid Eesti edumaa Läti ees püsib ning Soome tase jääb endiselt kättesaamatuks. Leedu majandus on mitmekesisem, toetudes näiteks keemia- ja naftatööstusele, transpordi-, finants- ja IKT-teenustele, samal ajal kui Eesti majanduse profiil on kitsam ning rohkem keskendunud IT- ja äriteenustele ning iduettevõtlusele.
Eesti paistab rahvusvahelises võrdluses silma sideteenuste hea katvuse ja kiirusega. Mobiilne internet on Eestis taskukohane ja rahvusvaheliselt väga konkurentsivõimeline, kuid kaabliga ühenduste hinnad on lähiriikidega võrreldes kallid, eriti suurte kiiruste puhul. Konkurentsivõimet Eesti sideteenuste valdkonnas saaks parandada, kui muuta sidetaristuga arvestamine kõigis ehitusprojektides tavapäraseks ja õigusaktidega kohustatud osaks, vältides põhjendamatuid nõudeid sidevõrkude rajamisel.
Viimasel kümnendil on riigi kõrghariduskulud kasvanud ligi kaks korda aeglasemalt kui sisemajanduse kogutoodang ja keskmine palk. Majanduse oodatust nõrgem käekäik ning kasvanud julgeolekukulud on seadnud kahtluse alla kõrgharidusõppe riigipoolse rahastuse kokkulepitud kasvuplaanid. Kui riigi panus edaspidi ei suurene, hakkab kõrgkoolide tegevustoetuse ostujõud inflatsiooni tõttu langema. Senise süsteemiga jätkamine eeldaks riigilt kasvavat rahalist panust.
Alternatiiviks on õppemaksude kehtestamine, mis võivad asendada riigipoolse rahastuse kasvu peatumist. Näiteks 1300-eurone õppemaks tooks kõrgkoolidele kuni 40 mln eurot lisatulu aastas. Samas on oluline, et õppemaksude sisseseadmine ei halvendaks juurdepääsu kõrgharidusele. Üheks võimaluseks seda riski maandada on pakkuda õppemaksu katteks soodsatel tingimustel õppelaenu ning siduda tagasimaksmine lõpetaja hilisema sissetulekuga.
Eesti tervishoiukulud on viimase 15 aastaga kolmekordistunud, sealhulgas viimasel kümnel aastal kahekordistunud. Rahvastiku vananemine selgitab 3–4% sel perioodil toimunud tervishoiukulude suurenemisest. Ligikaudu poole (51–55%) kulude suurenemisest on andnud teenuste kallinemine ja tervishoiutöötajate palgatõus. Umbes 40% kulude kasvust on aga seotud teenuste intensiivsema kasutamisega. Seniste trendide jätkumise korral on tulevikus oodata tervishoiukulude osakaalu kasvu SKP-s, sest tööjõumahuka tervishoiusektori palgakulud kasvavad koos majanduse üldise palgatasemega.
Hoolimata tootlikkuse kasvust ja investeeringutest on põllumajandussektori kasumlikkus ebastabiilne ja viimastel aastatel on teenitud kahjumeid. Kasvanud kulud tootmissisenditele ja madal toorme väärindamise tase vähendavad sektori konkurentsivõimet. Eesti tugevusteks on teraviljakasvatus ja piimatootmine, kuid nendes valdkondades eksporditakse pigem madalamalt väärindatud saadusi (nt toorpiim). Väärindatud toodete osakaal ekspordis on alates 2018. aastast vähenenud 55 protsendilt 48 protsendini.
Eesti seisab silmitsi rahvastiku vananemisega. See suurendab avaliku sektori kulutusi eelkõige pikaajalisele hooldusele ja tervishoiule, samas vähenevad perede, laste ja haridusega seotud kulud. Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt jääb haridus- ja sotsiaalkulude osakaal SKP-st aastaks 2050 samale tasemele kui praegu (ca 17%), kuid pikaajalise hoolduse kulud võivad suureneda koguni 3–15 korda.
Mitmetes riikides on tervishoiutöötajate erasektorisse liikumise põhjuseks suurem töötasu, kuid Eesti andmed näitavad vastupidist. Viimasel viiel aastal on avalikus sektoris kogutöötasu erasektorist suurem peaaegu kõikidel ametikohtadel, kuid seda tänu lisatasudele. Rahulolu ja püsimine avalikus sektoris sõltub üha enam lisatasude jätkumisest, ent ületundidele rajatud süsteem ei pruugi olla pikaajaliselt jätkusuutlik.