Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Viimasel kümnendil on riigi kõrghariduskulud kasvanud ligi kaks korda aeglasemalt kui sisemajanduse kogutoodang ja keskmine palk. Majanduse oodatust nõrgem käekäik ning kasvanud julgeolekukulud on seadnud kahtluse alla kõrgharidusõppe riigipoolse rahastuse kokkulepitud kasvuplaanid. Kui riigi panus edaspidi ei suurene, hakkab kõrgkoolide tegevustoetuse ostujõud inflatsiooni tõttu langema. Senise süsteemiga jätkamine eeldaks riigilt kasvavat rahalist panust. Alternatiiviks on õppemaksude kehtestamine, mis võivad asendada riigipoolse rahastuse kasvu peatumist. Näiteks 1300-eurone õppemaks tooks kõrgkoolidele kuni 40 mln eurot lisatulu aastas. Samas on oluline, et õppemaksude sisseseadmine ei halvendaks juurdepääsu kõrgharidusele. Üheks võimaluseks seda riski maandada on pakkuda õppemaksu katteks soodsatel tingimustel õppelaenu ning siduda tagasimaksmine lõpetaja hilisema sissetulekuga.
Raportid
Eesti tervishoiukulud on viimase 15 aastaga kolmekordistunud, sealhulgas viimasel kümnel aastal kahekordistunud. Rahvastiku vananemine selgitab 3–4% sel perioodil toimunud tervishoiukulude suurenemisest. Ligikaudu poole (51–55%) kulude suurenemisest on andnud teenuste kallinemine ja tervishoiutöötajate palgatõus. Umbes 40% kulude kasvust on aga seotud teenuste intensiivsema kasutamisega. Seniste trendide jätkumise korral on tulevikus oodata tervishoiukulude osakaalu kasvu SKP-s, sest tööjõumahuka tervishoiusektori palgakulud kasvavad koos majanduse üldise palgatasemega.
Hoolimata tootlikkuse kasvust ja investeeringutest on põllumajandussektori kasumlikkus ebastabiilne ja viimastel aastatel on teenitud kahjumeid. Kasvanud kulud tootmissisenditele ja madal toorme väärindamise tase vähendavad sektori konkurentsivõimet. Eesti tugevusteks on teraviljakasvatus ja piimatootmine, kuid nendes valdkondades eksporditakse pigem madalamalt väärindatud saadusi (nt toorpiim). Väärindatud toodete osakaal ekspordis on alates 2018. aastast vähenenud 55 protsendilt 48 protsendini.
Eesti seisab silmitsi rahvastiku vananemisega. See suurendab avaliku sektori kulutusi eelkõige pikaajalisele hooldusele ja tervishoiule, samas vähenevad perede, laste ja haridusega seotud kulud. Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt jääb haridus- ja sotsiaalkulude osakaal SKP-st aastaks 2050 samale tasemele kui praegu (ca 17%), kuid pikaajalise hoolduse kulud võivad suureneda koguni 3–15 korda.
Mitmetes riikides on tervishoiutöötajate erasektorisse liikumise põhjuseks suurem töötasu, kuid Eesti andmed näitavad vastupidist. Viimasel viiel aastal on avalikus sektoris kogutöötasu erasektorist suurem peaaegu kõikidel ametikohtadel, kuid seda tänu lisatasudele. Rahulolu ja püsimine avalikus sektoris sõltub üha enam lisatasude jätkumisest, ent ületundidele rajatud süsteem ei pruugi olla pikaajaliselt jätkusuutlik.
Omavalitsuste tulubaasi kasv koos rahastamise stabiilsusega on olulised, et inimesed saaksid paremaid ja kättesaadavamaid teenuseid ning kohalik elu suudaks ajaga kaasa käia. Omavalitsuste tulude suurendamine 10% võrra võimaldaks tõsta teenustaset ligikaudu 4%. Kuna kohalike maksude osakaal omavalitsuste kogutuludes jääb alla 3%, tähendaks selline kasv kohalike maksude tulu ligikaudu viiekordset suurendamist. Alternatiivina – kuna suur osa omavalitsuste tuludest tuleb füüsilise isiku tulumaksust – eeldaks teenustaseme parandamine seda, et selle tuluallika maht suureneks umbes 20%.
Omavalitsustelt oodatakse elanikele teenuste pakkumisel eelarve, personali ja infrastruktuuri tõhusat kasutamist. Analüüsist selgus, et Eesti igast kümnest omavalitsusest üheksa on tõhusad või väga tõhusad. Samas on nii 2022/2023. aasta kui ka 2021/2022. aasta võrdluses omavalitsuste efektiivsus mõnevõrra langenud. Rahvastiku suurem tihedus võimaldab ressursse tõhusamalt kasutada, kuid selle mõju on väike. Kui jagada omavalitsused tulukuse järgi rühmadeks, on efektiivsuse erinevused rühmade sees peaaegu sama suured kui rühmade vahel. Siiski on toimetulevad omavalitsused võrreldes tulukamate omavalitsustega pisut efektiivsemad. Omavalitsuste efektiivsust parandab ka suurem finantsautonoomia.
Eestis ei käi kodule lähimas algkoolis 45% ja gümnaasiumis 59% õpilastest. Kodulähedases koolis käiakse kõige rohkem maapiirkondade omavalitsustes ning kõige vähem suuremates linnades, kus koolivalik on märkimisväärselt laiem. Ulatuslik haridusränne mõjutab omavalitsuste haridusteenuse kvaliteeti ja süvendab kihistumist.
Tervishoiutöötajate nappuse süvenemine on Eesti tervisesüsteemis pakiline probleem, mis vähendab süsteemi suutlikkust ja põhjustab ooteaega. Probleem on tõsiseim perearstide ja vaimse tervise spetsialistide seas, ent õdede puudust arvestades suureneb lähiaastatel ka mittekliiniliste spetsialistide vajadus.
Omavalitsuste koostööks teenuste osutamisel on Eestis loodud mitmeid võimalusi pakkuv seadusandlik raamistik, kuid erinevalt mõnest teisest riigist puuduvad kohustusliku koostöö kriteeriumid, näiteks teatud lävendist väiksem elanike arv, mille korral on KOVil kohustus teistega koostööd teha.