Hoolimata tootlikkuse kasvust ja investeeringutest on põllumajandussektori kasumlikkus ebastabiilne ja viimastel aastatel on teenitud kahjumeid. Kasvanud kulud tootmissisenditele ja madal toorme väärindamise tase vähendavad sektori konkurentsivõimet. Eesti tugevusteks on teraviljakasvatus ja piimatootmine, kuid nendes valdkondades eksporditakse pigem madalamalt väärindatud saadusi (nt toorpiim). Väärindatud toodete osakaal ekspordis on alates 2018. aastast vähenenud 55 protsendilt 48 protsendini.
Raportid
Eesti seisab silmitsi rahvastiku vananemisega. See suurendab avaliku sektori kulutusi eelkõige pikaajalisele hooldusele ja tervishoiule, samas vähenevad perede, laste ja haridusega seotud kulud. Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt jääb haridus- ja sotsiaalkulude osakaal SKP-st aastaks 2050 samale tasemele kui praegu (ca 17%), kuid pikaajalise hoolduse kulud võivad suureneda koguni 3–15 korda.
Mitmetes riikides on tervishoiutöötajate erasektorisse liikumise põhjuseks suurem töötasu, kuid Eesti andmed näitavad vastupidist. Viimasel viiel aastal on avalikus sektoris kogutöötasu erasektorist suurem peaaegu kõikidel ametikohtadel, kuid seda tänu lisatasudele. Rahulolu ja püsimine avalikus sektoris sõltub üha enam lisatasude jätkumisest, ent ületundidele rajatud süsteem ei pruugi olla pikaajaliselt jätkusuutlik.
Omavalitsuste tulubaasi kasv koos rahastamise stabiilsusega on olulised, et inimesed saaksid paremaid ja kättesaadavamaid teenuseid ning kohalik elu suudaks ajaga kaasa käia. Omavalitsuste tulude suurendamine 10% võrra võimaldaks tõsta teenustaset ligikaudu 4%. Kuna kohalike maksude osakaal omavalitsuste kogutuludes jääb alla 3%, tähendaks selline kasv kohalike maksude tulu ligikaudu viiekordset suurendamist. Alternatiivina – kuna suur osa omavalitsuste tuludest tuleb füüsilise isiku tulumaksust – eeldaks teenustaseme parandamine seda, et selle tuluallika maht suureneks umbes 20%.
Omavalitsustelt oodatakse elanikele teenuste pakkumisel eelarve, personali ja infrastruktuuri tõhusat kasutamist. Analüüsist selgus, et Eesti igast kümnest omavalitsusest üheksa on tõhusad või väga tõhusad. Samas on nii 2022/2023. aasta kui ka 2021/2022. aasta võrdluses omavalitsuste efektiivsus mõnevõrra langenud. Rahvastiku suurem tihedus võimaldab ressursse tõhusamalt kasutada, kuid selle mõju on väike. Kui jagada omavalitsused tulukuse järgi rühmadeks, on efektiivsuse erinevused rühmade sees peaaegu sama suured kui rühmade vahel. Siiski on toimetulevad omavalitsused võrreldes tulukamate omavalitsustega pisut efektiivsemad. Omavalitsuste efektiivsust parandab ka suurem finantsautonoomia.
Eestis ei käi kodule lähimas algkoolis 45% ja gümnaasiumis 59% õpilastest. Kodulähedases koolis käiakse kõige rohkem maapiirkondade omavalitsustes ning kõige vähem suuremates linnades, kus koolivalik on märkimisväärselt laiem. Ulatuslik haridusränne mõjutab omavalitsuste haridusteenuse kvaliteeti ja süvendab kihistumist.
Tervishoiutöötajate nappuse süvenemine on Eesti tervisesüsteemis pakiline probleem, mis vähendab süsteemi suutlikkust ja põhjustab ooteaega. Probleem on tõsiseim perearstide ja vaimse tervise spetsialistide seas, ent õdede puudust arvestades suureneb lähiaastatel ka mittekliiniliste spetsialistide vajadus.
Omavalitsuste koostööks teenuste osutamisel on Eestis loodud mitmeid võimalusi pakkuv seadusandlik raamistik, kuid erinevalt mõnest teisest riigist puuduvad kohustusliku koostöö kriteeriumid, näiteks teatud lävendist väiksem elanike arv, mille korral on KOVil kohustus teistega koostööd teha.
Huviharidusel on suur ennetuspotentsiaal ehk võime vähendada tulevikus sotsiaal-, tervise, ja kohtusüsteemi kulusid. Iga euro, mis investeeritakse riskinoorte sporditegevusse, võib ühiskonnale tulevikus säästa keskmiselt 44 eurot. Huviharidus on kättesaadavam haritumate ja rikkamate vanemate lastele ja pigem linnapiirkonnas. Suurim puudujääk on hariduslike erivajadustega laste ebapiisav toetamine huvihariduses osalemisel.
Omavalitsuste tulud elaniku kohta on märgatavalt kasvanud, kuid erinevused omavalitsuste vahel on suurenemas. Pärast omavalitsuste ühinemist vähenesid tuluerinevused, aidates mahajääjatel järele jõuda, kuid viimastel aastatel on lõhe taas süvenenud. Tulude kontsentreeritus on kõrge – lõviosa tuludest pärineb füüsilise isiku tulumaksust, samas omavalitsuste autonoomsete tulude osakaal on jätkuvalt madal.