Tervishoiu jätkusuutlikkus

Tervisekassa eelarve, mida viimastel aastatel toetas COVID-19-aegne lisarahastus, on jõudnud pikaajalisse ja süvenevasse miinusesse. 2025. aastal võetakse kasutusele reservid, ilma selleta oleks Tervisekassa eelarve 160 miljoni euro suuruses defitsiidis. Ühtlasi tähendab see, et reservidest kasutatakse ühe aastaga ära neljandik.

Prognoosi järgi ületab tervishoiukulude kasv (5–6% aastas) järgmisel 15 aastal oluliselt tulude kasvu (3,2% aastas). Nii suureneb aastaks 2040 aastane puudujääk 1,2 miljardi euroni (1,7% SKP-st). Aastaks 2060 on defitsiit juba 8,2 miljardit eurot ehk ulatub 5,9%-ni SKP-st (Võrk ja Piirits 2023). Ilma tervishoidu vahendeid juurde leidmata on vajalik suures mahus Tervisekassa reservide kasutamine või tervishoiuteenuste mahtude vähendamine.

Senistes analüüsides (Sotsiaalministeerium 2021, Arenguseire Keskus 2020) on korduvalt tõdetud, et peamine rahastusprobleem on sotsiaalmaksupõhise rahastuse ebapiisavus kasvavate kulude katmiseks. Rahastamismudelite mitmekesistamine on hädavajalik. Peamiseks lahenduseks ei saa aga olla elanikkonna omaosaluse suurendamine – Eestis on täna leibkondade omaosalus tervishoiukuludes oluliselt suurem kui Euroopa Liidus keskmiselt (OECD 2024) ning probleemiks on ka tervishoiukuludest tingitud vaesumine (Võrk ja Piirits 2020).

2023. aastal tehtud Eesti tervishoiu rahastamise seniseid uuringuid koondav analüüs toob välja järgmised lahendused.

  • Suurendada riigieelarvest siirdeid Tervisekassale. Kui praegu tehakse siirdeid pensionäride eest, siis jätkusuutlikuim lahendus oleks neid teha ka teiste võrdsustatud isikute (nt lapsed, õppurid) eest. See aitaks Tervisekassa eelarve tasakaalu hoida kuni 15 aastat.
  • Alternatiivina võiks laiendada ravikindlustuse maksubaasi teistele tululiikidele, nagu riigiettevõtete dividendid ja vara müük. Siiski ei lahendaks see probleemi pikaajaliselt.
  • Spetsiaalse ravikindlustusmaksu kehtestamine, mis kasutaks tulumaksuga sama maksubaasi, tooks täiendavaid tulusid kuni 0,4% SKP-st. Alates 2027. aastast ületaks lisanduv rahastamisvajadus siiski lisanduva tulu.
  • Täiendav sihtotstarbeline maks Tervisekassale, näiteks suhkrumaks.

Uurimisteema lähtekohad:

  • Uued terviseteenuste rahastamise mudelid. Viimaste aastakümnete rahvusvaheline kogemus ja uuringud on pakkunud välja erinevaid mudeleid tervishoiusüsteemide tõhususe parandamiseks. Näiteks on tähelepanu pälvimas tulemuspõhine rahastamine, mis hõlmab laiemat raviteekonda ja mitme teenuse osutamist ühe rahastamisühiku raames.
  • Erakindlustuse roll. Erakindlustus on Eestis kasvav suund, ent on teada, et see suurendab tervishoiualast ebavõrdsust. Eelviidatud 2023. aasta meta-analüüs toob välja: “Täiendavat analüüsi oleks vaja teha tööandjate kaudu pakutava erakindlustuse potentsiaali kohta. Et rahvusvaheline kogemus […] näitab, et erakindlustus harva vastab talle seatud ootustele, siis on selle detailsem analüüs, monitoorimine ja reguleerimine oluline”. Maailmas leidub näiteid ka nn omaosaluse erakindlustusest ehk inimesed saavad end teatud tasemest kõrgema omaosaluse vastu erakindlustusturul kindlustada, mis paneks nende omaosalusmaksetele lae peale. Arenguseire Keskuse 2020. aasta raportis hindasime kindlustusmakse kuluks 570–820 eurot aastas. Samas pole täna teada, kas turul tekiks vastav kindlustuspakkumine.
  • Täppisennetus. Riigi käes olevate isikuandmete senisest suurem ristkasutamine elustiilihaiguste paremaks ennetamiseks on üks personaalse riigi võimalik tulevikusuund, mis saab kaasa tuua parema rahvatervise ning seeläbi sadade miljonite suuruse kokkuhoiu riigile (Arenguseire Keskus 2024).
  • Rahastuse ja tööjõu seosed. 2021. aastal oli Eestis ELi keskmisest vähem arste ja õdesid. Arstide puhul on probleemiks tööjõu vananemine ning äärmiselt suur on töötajate nappus peremeditsiini – eelkõige väljaspool suuremaid linnu – ja psühhiaatria valdkonnas. Jätkuvalt valitseb kogu süsteemis suur õdede nappus. Hoogustuv meditsiinisüsteemist lahkumine ülekoormuse tõttu (Levila 2023) suurendab sinna jääjate koormust veelgi, seades riigi surve alla tulevikukindla tööjõumudelite leidmiseks.

Uurimisteema kesksed küsimused:

  • Millised on alternatiivsed valikud tervishoiu rahastamise mitmekesistamisel ja nende mõju tervishoiuteenuste kättesaadavusele Eestis aastaks 2050?
  • Kuidas võib muutuda omaosaluse ja riikliku rahastuse vaheline tasakaal Eesti tervishoiusüsteemis aastaks 2050?
  • Kuidas erinevad rahastamismudelid mõjutavad kulude kontrolli, teenuste kvaliteeti ja tervishoiutöötajate järelkasvu?

Uurimissuunal on tugev seos Arenguseire Keskuse 2020. aastal valminud uurimissuunaga “Tuleviku tervishoid“.

Uurimissuunaga seotud videod

23.02.2023 Veebiseminar "Mida teha tervisekassa tulevase puudujäägiga?"
Vaata veel

Seotud üritused

13.02.2025 Veebiseminar "Kuidas jagada tervishoiuraha efektiivselt? Sotsiaal- ja tervisevaldkonna koostöö ning tulemuspõhine rahastus"

Tervishoiu eelarvedefitsiit süveneb, mis näitab selgelt, et rahastussüsteemi muutused on vältimatud. Kas terviseteenuste kvaliteeti saaks tõsta ja tervisekassa raha säästa, minnes üle tervisetulemitel põhinevale rahastamisele? Kuidas saaks tervishoiu ja sotsiaalvaldkonna tihedam koostöö parandada nii teenuste kvaliteeti kui ka kuluefektiivsust?

13.02.2023 Veebiseminar "Mida teha tervisekassa tulevase puudujäägiga?"

Arenguseire Keskuse 2020. aastal avaldatud raportis “Eesti tervishoiu tulevik. Stsenaariumid aastani 2035” leiti, et aastaks 2035 on tervisekassa eelarve 900 miljoni euroga defitsiidis. Kaks viimast suuremat rahastusmuudatust leidsid aset 2017. ja 2020. aastal – hakati sotsiaalmaksu maksma ka mittetöötavate pensionäride eest ja otsustati tähtajaline lisarahastus koroonakriisiga toimetulekuks. Juba 2025. aastal jõuab aga eelarve defitsiiti, sest kaob tähtajaline lisarahastus.

Vaata veel
×

Liitu uudiskirjaga

Soovid püsida kursis maailma ja Eesti suundumustega? Kord kuus saadame uudiskirja tellijatele ilmunud uuringud, raportid, blogipostitused. Uudiskirjas tutvustame ka trendiraporti “Pikksilm” uusi artikleid, mis keskenduvad põhjalikumalt mõnele olulisele suundumusele.