Majanduse konkurentsivõime tulevik

Teist aastat kestev majanduslangus on teravalt esile toonud Eesti majanduse pikaajalise konkurentsivõime ning selle tugevdamiseks vajalike muudatuste küsimuse. Kiiresti muutuv maailmamajandus on Eesti seniseid konkurentsieeliseid õõnestanud. Vajalik on luua ühist arusaama, millised on need unikaalsed ja kestlikud konkurentsieelised, millele Eesti majandus saab ka kaugemas tulevikus edukalt toetuda.

Juba 2016. aastal kutsus peaminister Taavi Rõivase kokku kutsutud majandusarengu töögrupp valitsust üles „majanduskasvu vallas ambitsioonikamalt tegutsema ning kriitiliselt hindama seniste majanduskasvu alustalade toimimist, kuna kiiresti muutuvas maailmamajanduses ei ole konkurentsieelised püsivad, nende uuendamiseks teevad riigid erinevate struktuurireformide näol pidevaid jõupingutusi.“  Ajal, mil maailm muutub kiiremini kui kunagi varem, on iga riigi jaoks kriitilise tähtsusega pidevalt hinnata oma positsiooni ja konkurentsivõimet globaalsel tasandil.

Varblase jt raport toob välja, et Eesti praegune konkurentsivõime narratiiv on suures osas seotud infotehnoloogiaga, kuid see üksi ei suuda siiski pakkuda lahendust kogu Eesti tööhõive tagamisele. Vajalik on informeeritud arutelu Eesti strateegiliste valikute üle.

Eesti kui väikeriigi kõige olulisemad omadused on strateegilisus ja kohandumisvõime. See tähendab suutlikkust teha samu asju paremini, tundes ja kasutades oskuslikult ära teiste riikide kogemusi. See eeldab ka strateegilist tõhusust ehk oskust luua unikaalset ja kestlikku konkurentsieelist. Eesti ei saa muuta oma geograafilist asukohta, küll aga saab Eesti muuta oma strateegilist positsiooni suhetes teiste riikidega. Oma strateegiate ja poliitikatega saame mõjutada, kuidas see asukoht erinevate globaalsete ärimudelite korral tööle hakkab.

Koos kliimamuutuste vastase võitluse aktuaalsemaks muutumisega kasvab järjest enam majanduse restruktureerimise tähtsus. Muuhulgas saaks bioressursside ja roheenergia nutikas rakendamine olla Eesti kuvandis senisest palju tähtsamal kohal. Rohemajanduse suund ja Eesti loodusvarade kasutamine vajab strateegilist lähenemist. Erinevad majandusharude liidud on tõstatanud probleemi, et nende arvates ei ole rohepööret Eestis käsitletud kui majandusküsimust.

Oluline majanduspoliitika valdkond on harupoliitika, mida nimetatakse ka struktuuripoliitikaks. Harupoliitika üheks olulisemaks eesmärgiks ja ka strateegiliseks valikuks on turuprotsesside toetamine. Positiivne majanduse struktuurimuutus kiirendab majanduskasvu, kuid samas tuleb arvestada, et vähem tootlikud sektorid võivad sellises olukorras kiiremini kokku tõmbuda, sest ressursse jaotatakse ümber. See toob kaasa negatiivseid tagajärgi, mis väljenduvad suurtes kohanemiskuludes. Sellest tingituna on harupoliitika üheks peamiseks ülesandeks tekkinud kohanemiskulude minimeerimine. (Varblane et al. 2024, ilmumas)

Eelnevat arvestades püstitatakse majanduse konkurentsivõime tuleviku uurimissuunas järgmised kesksed küsimused:

  • Millised pikaajalised trendid iseloomustavad tootlikkuse eri aspekte Eesti majanduses?
  • Mis saavad olla Eesti majanduse konkurentsieelised 15−20 aasta pärast?
  • Kuidas neid konkurentsieeliseid välja arendada?
  • Milline on uute konkurentsieeliste arendamisega seonduv investeeringuvajadus?

Töö viiakse läbi Riigikogu majanduskomisjoni juurde loodud konkurentsivõime ekspertkogu tegevuse raames. Uurimissuunal on tugev seos Arenguseire Keskuse varasemate uurimissuundadega, eelkõige tootlikkuse, regionaalse majanduse ja rohepöörde uurimissuunaga.

Uurimissuunaga seotud materjalid

×

Liitu uudiskirjaga

Soovid püsida kursis maailma ja Eesti suundumustega? Kord kuus saadame uudiskirja tellijatele ilmunud uuringud, raportid, blogipostitused. Uudiskirjas tutvustame ka trendiraporti “Pikksilm” uusi artikleid, mis keskenduvad põhjalikumalt mõnele olulisele suundumusele.