Lähisuhtevägivald muutub ühiskonnas üha nähtavamaks, kuid kajastub ametlikus statistikas üha vähem. Eestis tuntakse lähisuhtevägivalda järjest paremini ära ning ühiskonnas toetatakse üha enam sellesse sekkumist. Samal ajal jääb suur osa lähisuhtevägivallast ametlikust statistikast välja, eelkõige kuna see hõlmab füüsilise ja seksuaalse vägivalla kõrval järjest rohkem ka vaimset vägivalda, majanduslikku ja digitaalset kontrolli ning kuna institutsioone usaldatakse vähe (vt täpsemalt allpool). Üks usaldusväärsemaid lähisuhtevägivalla riskinäitajaid on varasem vägivald, kuid sellel ei ole üht põhjust ega kindlat toimepanijaprofiili.
Politseis registreeritud lähisuhtevägivalla kuritegude arv on alates 2019. aastast vähenenud ligi kolmandiku võrra, langedes 2025. aastal 2869 juhtumini. Aastatel 2021–2025 vähenes sarnase kiirusega ka registreeritud süüteota lähisuhtevägivalla juhtumite arv. Seevastu Häirekeskusele tehtud lähisuhtevägivalla-teemaliste kõnede arv on alates 2021. aastast kasvanud 15%, jõudes 2025. aastal enam kui 18 700 kõneni. Oluliselt on suurenenud ka ohvriabi kriisitelefoni kõnede arv. Näiteks on 2026. aasta esimese üheksa kuuga pakutud üle kahe korra rohkem nõustamisi kui möödunud neljal aastal.

Joonis 1. Lähisuhtevägivalla trendid PPA-s, Häirekeskuses ja ohvriabis
Vägivalla esinemise kinnitamist ja ametliku abi otsimist võivad pidurdada usaldusega seotud takistused. Arenguseire Keskuse küsitlus näitab, et inimeste üldine usaldus õiguskaitseasutuste vastu on suurem kui usaldus, et need asutused aitaksid lähisuhtevägivalla olukorras. Politseid usaldab üldiselt 85% elanikest, kuid lähisuhtevägivalla olukorras langeb sõltuvalt vägivallavormist usaldus 56–69 protsendile. Kohtu ja prokuratuuri puhul langeb usaldus 70 protsendilt (üldine usaldus) 43–58 protsendile (usaldus lähisuhtevägivallaga seotud küsimustes). Kõige väiksem on usaldus õiguskaitseasutuste vastu vaimse vägivalla korral. Praeguse või hiljutise lähisuhtevägivalla kogemusega vastajatest usaldab politseid lähisuhtevägivalla olukorras vaid 46% ning kohut ja prokuratuuri vaid 30%. Ohvriabi ja naiste tugikeskuste vastu püsib usaldus kõigi vaadeldud vägivallavormide puhul suur.
Lähisuhtevägivalla osakaal kõigist registreeritud vägivallakuritegudest on 15 aastaga peaaegu kahekordistunud – kasv 26%-lt 48%-le. Registreeritud lähisuhtevägivalla kuritegudest 82% moodustab kehaline väärkohtlemine ning ligikaudu kolmveerandi juhtumite puhul on toimepanija ohvri praegune või endine partner. Lapsohvri või -pealtnägijaga juhtumite osakaal on kasvanud (38%). Korduvtoimepanijad moodustavad 22% registreeritud toimepanijatest, kuid nendega on seotud 37–38% kõigist lähisuhtevägivalla juhtumitest. Seega on lähisuhtevägivalla korduvuse vähendamisel suurem mõju kui üksikjuhtumitele reageerimisel.
Mehed moodustavad ligikaudu 77% registreeritud juhtumite toimepanijatest ja kuni 84% lähisuhtevägivalla kuritegude toimepanijatest. Toimepanijate vanuseline ja sooline koosseis on viimastel aastatel püsinud võrdlemisi muutumatuna. Ametlikus statistikas jäävad aga vähem nähtavaks vaimne ja kontrolliv vägivald ning nende inimeste kogemused (eakad, sisserändajad, puudega inimesed, mehed), kes ametiasutustesse ei pöördu.
Lähisuhtevägivallal on selge ajamuster. PPA ja Häirekeskuse andmed näitavad, et enim lähisuhtevägivalla juhtumeid leiab aset nädalavahetuse hilisõhtutel ja öösel ning kõikidel riigipühadel, seejuures on aastavahetusel lähisuhtevägivalla-teateid tavapärasest üle kolme korra rohkem. Pöördumised sagenevad ka kuumalainete ning palga- ja toetuste maksmise päevade ajal.
Eesti elanike hoiakud on muutunud lähisuhtevägivalla suhtes taunivamaks, seda tuntakse üha rohkem ära, kuid jätkuvaks mureks on ohvri süüdistamine. Näiteks vähenes ohvrit vähemalt osaliselt süüdlaseks pidanud vastajate osakaal 54%-lt 38%-le, ent see tähendab siiski enam kui kolmandikku Eesti elanikest. Paranenud on majandusliku ja sotsiaalse kontrolli äratundmine.
Noorte meeste hoiakud ei muutu ühes suunas. ICCS-i andmetel on poiste hoiakud mitmes soolise võrdõiguslikkuse küsimuses muutunud vähem võrdsust pooldavaks ning EIGE andmetes ilmnevad noorte meeste ja naiste erinevused kontrolliva käitumise lubatavuse hindamisel: mehed peavad seda oluliselt sagedamini vaid “pingeliseks paarisuhteks”. Euroopa sotsiaaluuringu pikemad aegread ei viita aga noorte meeste üldisemale tagasipöördele väärtuste vallas. Enamiku väärtuste puhul ei ole noorte meeste ja naiste hoiakud süstemaatiliselt lahknenud ning toetus traditsioonilistele soorollidele ei ole sarnaselt noortele naistele pikaajaliselt vähenenud ka noorte meeste seas.
Lähisuhtevägivalla ühiskondlik kulu ulatub Eestis hinnanguliselt üle 270 miljoni euroni aastas, millest üksnes ametlikult registreeritud juhtumitele kulub 93,7 miljonit eurot. Suurima osa hinnangulisest kogukulust moodustab vägivallast tingitud füüsiline ja vaimne kahju (122 miljonit eurot), millele järgnevad tervishoiukulud (59 miljonit eurot) ning tööturul ja majanduses saamata jääv tulu (38 miljonit eurot). Eesti kaotab lähisuhtevägivalla tõttu üksnes registreeritud juhtumite põhjal ligikaudu 62 900 tööpäeva aastas. Need hinnangud on konservatiivsed, sest kõiki vägivallajuhtumeid ega nende pikaajalisi tagajärgi ei ole võimalik olemasolevate andmete põhjal arvesse võtta.
Lähisuhtevägivallaga tegelevate asutuste otsene lähisuhtevägivallaga seotud rahaline kulu ulatub 38,7 miljoni euroni aastas, millest suurima osa moodustavad Tervisekassa (13,6 miljonit eurot), Sotsiaalkindlustusameti (11,8 miljonit eurot) ja Vanglateenistuse (4,1 miljonit eurot) kulud. Ohvriabi, tugikeskuste, Häirekeskuse ja eristatava ennetustegevuse kulud on kokku 3,6 miljonit eurot. Lähisuhtevägivalla ühiskondlikust kogukulust moodustavad seega kordades suurema osa vägivalla tagajärjed tervisele, töövõimele ja elukvaliteedile kui ohvrite abistamine ja vägivalla ennetamine. Kuigi analüüs ei võimalda otseselt hinnata ennetus- ja abimeetmete tasuvust, viitab kulude struktuur sellele, et suuremate investeeringute abil varajasse märkamisse ja tõhusasse sekkumisse saaks vältida märksa suuremaid vägivalla tagajärgedest tulenevaid kulusid ning vähendada seeläbi lähisuhtevägivalla kogukulu ühiskonnale.
Tartu Ülikooli abiotsimise teekondade uuring näitab, et abiotsimine algab sageli enne esimest ametlikku pöördumist ning võib korduvalt katkeda. Vägivallakogemuse mõtestamisel ja abi leidmisel on lähedaste kõrval üha suurem roll digikogukondadel, kus aidatakse toimunut sageli vägivallana ära tunda, ent kus seatakse ka ootused ohvri edasisele (otsusekindlale) käitumisele. Tartu Ülikooli uuringust selgub ka,et abiotsimise puhul on asutusest olulisem kokkupuude konkreetse spetsialistiga, mis määrab, kas ohvri kogemust usutakse, tema ohutunnet võetakse tõsiselt ning kas tal aidatakse järgmise sammuni jõuda. Vägivalla pisendamine või abiotsija süüdistamine võib seevastu edasise pöördumise katkestada.
Rahvusvahelised teadusuuringud ei tõenda, et rangem karistus vähendaks lähisuhtevägivalla kordumist. Teaduses seostatakse karistuse heidutavat mõju pigem tõenäosusega, et rikkumine avastatakse ja sellele reageeritakse, mitte niivõrd karistuse raskusega. Seega on vägivalla kordumise ennetamiseks karistamise kõrval kriitiline tegeleda toimepanija käitumise mõjutamisega. Toimepanijatele suunatud programmide mõju sõltub nende personaliseeritusest. Kõigile ühetaoliste programmide mõju on väike ning ebaühtlane. Rahvusvaheline tõendus toetab sekkumisi, mille sisu ja intensiivsus arvestavad toimepanija korduvvägivalla riski, tema vajadusi ja muutumisvalmidust.
Arenguseire Keskuse küsitluse põhjal toetab kaks kolmandikku Eesti elanikest seisukohta, et sobiva abi korral võib toimepanija oma käitumist muuta, ning veelgi enam (82%) pooldab, et korduva lähisuhtevägivalla korral oleks käitumise mõjutamise programmis osalemine toimepanijale kohustuslik. Samas teadis vaid 43% vastajatest, et Eestis on toimepanijatele suunatud abi olemas ning sellise abi saamist pidas lihtsaks vaid 17%.
Vägivallast loobumise teenuste maht on Eestis piiratud ning nende mõju vägivalla kordumisele ei hinnata. Sotsiaalkindlustusameti riiklikus vägivallast loobumise toetamise teenuses töötab eri aastatel neli või viis töötajat ning aastane nõustamiskordade arv on vähenemas. Enamik toimepanijaid jõuab teenuseni tänu prokuratuuri (43%) või politsei (34%) suunamisele, isepöördujate osakaal on väga väike (13%). Enamasti mõõdetakse programmis osalemist ja küsitakse osalejate hinnanguid, aga ei hinnata osalenute käitumist pärast programmi lõppu ega ohvri tajutud turvalisust. Ka vägivalla kordumise riski hindamist kasutatakse ebaühtlaselt.
Digikeskkonnad mõjutavad nii ettekujutust lähisuhtevägivalla levikust kui ka vägivalla toimepanemise võimalusi. Platvormide toimeloogika võib jätta mulje, et aktiivse vähemuse kahjulikud hoiakud on levinumad kui tegelikult. Samal ajal kasutatakse suhtlusplatvorme ja ühendatud seadmeid üha uutel viisidel partneri jälgimiseks, ahistamiseks ja kontrollimiseks. Tehisintellekt avardab neid võimalusi, lihtsustades oluliselt sünteesitud intiimsisu loomist, teabe kogumist ja ahistamise automatiseerimist. Tehnoloogia toetab samas ka vägivalla äratundmist ja abiotsimist, kuid vähemalt esialgu ei asenda see spetsialisti antud ohuhinnangut.
Raportis visandatakse neli võimalikku stsenaariumit, mis näitavad, kuidas võib lähisuhtevägivallaga tegelemine Eestis järgmise 15 aasta jooksul muutuda.
Stsenaariume eristavad kaks kriitilist määramatust: kui kiiresti suudab abisüsteem kohaneda lähisuhtevägivalla muutuvate vormidega ning kas naiste kasvav hariduseelis paarisuhetes kandub üle suuremaks autonoomsuseks, majanduslikuks iseseisvuseks ja turvalisemaks võimaluseks suhtest lahkuda või süvendab hoopis paarisuhtes staatusega seotud pingeid ja kontrollivat käitumist.

Stsenaariumis “Varajane abi” tuntakse vägivald varakult ära ning asutuste koostöö võimaldab kiiresti ja koordineeritult sekkuda. Ohvri majanduslik iseseisvus võimaldab vägivaldsest suhtest lahkuda, kuid partneri vägivalla eskaleerumise oht nõuab hoolikat riskide hindamist ning tekitab pingeid spetsialistide hinnangute ning ohvri enda soovide ja valmisoleku vahel.

Stsenaariumis “Märgatud, kuid seotud” tunnevad spetsialistid vägivalla varakult ära ja vajalik abi on kättesaadav, kuid majanduslik sõltuvus ja partneri vastuseis ohvri iseseisvumisele piirab tema võimalusi oma olukorda muuta. Väike sissetulek, partneri kontroll ühiste säästude üle ja suutmatus katta eraldi eluasemega seotud kulusid sunnivad ohvrit vägivaldsesse suhtesse jääma ka siis, kui abisüsteem toimib hästi.

Stsenaariumis “Alati sammu võrra ees” jõuab abivajadus spetsialistideni, kuid meessoost ohvri kogemust ei tunta kohe kontrolliva vägivallana ära ning uued digitaalse kontrolli viisid arenevad kaitsemeetmetest kiiremini. Partner kasutab oma haridus- ja sissetulekueelist ohvri alavääristamiseks ning digiagentide abil kogutud teavet tema kontrollimiseks. Suhtest lahkumist takistab ohvri hirm kaotada lapsega igapäevane kooselu. Abisüsteem küll õpib uutest juhtumitest, kuid digitaalsed kontrollivõtted on kaitsemeetmetest sammu võrra ees.

Stsenaariumis “Keegi ei näe tervikut” jäävad vägivalla märgid eri asutuste ja digiteenuste vahel hajutatuks, samal ajal kui ohvri majanduslik sõltuvus ja partneri vastuseis ohvri iseseisvuspüüdlustele raskendavad suhtest lahkumist. Üksikud sündmused ei pruugi eraldi näida tõsised, mistõttu sõltub abi tulemus suuresti sellest, kas mõni spetsialist oskab kontrollimustri tervikuna ära tunda. Ka ajutise abi saamisel jääb ohvri pikaajaline turvalisus saavutamata abi ebajärjekindluse ja asutuste puuduliku koostöö tõttu.
Neli stsenaariumi näitavad, et vägivalla parem äratundmine ja kiiresti kättesaadav esmane abi ei taga iseenesest ohvrite suuremat pikaajalist turvalisust. Määravaks saavad nii abisüsteemi võime muutuvate vägivallavormidega kohaneda kui ka inimese majanduslik iseseisvus, otsustusvabadus ja partneri suhtumine tema autonoomiasse. Sekkumiste tulemust tuleb hinnata ohvri tegeliku turvalisuse ja tegutsemisvõime põhjal, mitte üksnes juhtumi registreerimise või üksikute teenuste saamise kaudu.
Stsenaariumiteüleselt ilmnevad kolm suuremat riski.
Varasem märkamine ja parem teadlikkus suurendavad abivajaduse nähtavust, ent abisüsteemi ülekoormus ning katkendlik abi võivad turvalisust vähendada. Rohkem pöördumisi ei tähenda paremat tulemust, kui inimene peab eri asutustes oma kogemust korduvalt selgitama, esimene reaktsioon on tõrjuv või ebapädev või jääb ohver pärast esimest kontakti edasise selge plaani ja abita.
Digitaalne kontroll suureneb kiiremini kui selle tuvastamise ja tõkestamise võimekus. Tehisintellekt on oluliselt kergendanud isiku vastu suunatud vägivalla kasutamist. Jagatud kontod, ühendatud seadmed ja tehisaru-agendid võimaldavad partnerit jälgida ilma ilmse õigusrikkumise või konto kaaperdamiseta ning üksikud digijäljed ei pruugi kontrollimustrit paljastada.
Staatusega seotud lõhe kasvamine paarisuhetes võib suurendada lähisuhtevägivalla riski, kui soorolliootused ei muutu sama kiiresti. Naiste kõrgem haridus ja sissetulek võivad suurendada nende iseseisvust, kuid traditsiooniliste soorolliootuste püsimisel ka pingeid paarisuhtes. Kui partner tajub oma senise positsiooni nõrgenemist, võib ta püüda seda tasakaalustada suurema kontrolli ja vägivallaga.
Stsenaariumiteüleselt saab välja tuua kaks peamist võimalust.
Vägivalda saab märgata ja abini jõuda enne esimest politseikontakti. Tervishoiu-, sotsiaal- ja haridusvaldkonna spetsialistide lähisuhtevägivalla alased paremad teadmised võimaldavad vägivalda varem märgata ka siis, kui inimene ise seda vägivallana ei määratle. Spetsialistide oskus esmaselt reageerida ja inimene sobiva abini suunata aitab sekkuda enne vägivalla süvenemist. Varajast abiotsimist toetavad ka veebikeskkonnad ja tehisintellekt, mis aitavad kogemust mõtestada ja järgmisi samme kavandada. Riik saab toetada nende turvalist kasutamist ning oskust eristada usaldusväärset teavet ja professionaalse abi vajadust. Eri asutuste info ühendamine võimaldab lisaks tuvastada seni varjatud vägivalda.
Ühiskonna toetus võimaldab täiendada toimepanijatele suunatud abi ja vähendada korduvvägivalda. 88% elanikest peab toimepanija abiotsimist vastutustundlikuks sammuks. Samal ajal on Eestis vägivallast loobumist toetavaid teenuseid vähe, omal algatusel jõuab nendeni vaid 13% toimepanijatest ning teenuste mõju lähisuhtevägivalla kordumisele sisuliselt ei hinnata. Ühiskonna toetus võimaldab laiendada sekkumisi ning soodustada varasemat abiotsimist. Teenuste tulemuslikkust ja rahastamisvajadust tuleb hinnata tegeliku vägivalla kordumise, kannatanute turvalisuse ja kasvava abivajaduse põhjal, mitte üksnes väheneva kuriteostatistika järgi.
Prindi