Rändetrendid maailmas, Euroopas ja Eestis

• Seoses 2015. aastal alanud rändekriisiga, mil Euroopasse saabus enam kui miljon põgenikku, on Euroopa Liidu rändepoliitika põhitähelepanu olnud suunatud kriisiga hakkama saamisele. Samas on hakatud aina enam tähelepanu pöörama vananevale Euroopa tööjõuturule, millele lahendust nähakse suuresti kolmandatest riikidest pärit (eelkõige kõrgelt kvalifitseeritud) töörändajate sisserändes.
• EL-i liikmesriikidel on suures osas vaba voli kujundada oma siseriiklik rändepoliitika, mistõttu sisserändajate riiki lubamise tingimused on erinevad. Euroopa Liidu tasandi töörändega seotud direktiivid puudutavad teadlasi ja tudengeid, kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid (nn Sinise kaardi skeem), teatud õigusi ühtlustava elamisloa andmist, hooajatöölisi ja lähetatud töötajaid. Samas ei ole nende meetmete kasutuselevõtt olnud universaalne, näiteks vaid vähesed liikmesriigid lähtuvad kõrgelt kvalifitseeritud kolmandate riikide kodanikele elamisloa andmisel EL-i Sinise kaardi süsteemist.
• Kuigi Euroopa Liidu tasandil ning paljudes liikmesriikides liigutakse seadusliku rände soodustamise poole, et meelitada ligi eelkõige kõrgelt haritud tööjõudu, võivad nii liikmesriikide kui Liidu rändepoliitikat ning rändepoliitikate harmoniseerimist tulevikus aina enam mõjutada elanike hirmud sisserände ees ning parempopulistlikud vaated ja erakonnad, mis toetavad sisserände-, põgenike- ja moslemivastast poliitikat.
• Kuna rahvusvahelisteks migrantideks on peamiselt nooremas tööeas inimesed ning nende sisseränne vähendab majanduslikult sõltuvate vanusrühmade (lapsed ja eakad) suhtelist osakaalu rahvastikus, lahendab suurenev sisseränne lühikeses perspektiivis tõepoolest töökäte puuduse probleemi.
• Kuigi EL-i siseste rändajate seas on kõrgelt haritud inimesed ülekaalus, on kolmandate riikide puhul olnud Euroopa Liit atraktiivsem pigem madalama haridustasemega inimestele. Kolmandatest riikidest pärit sisserännanute madalamast haridustasemest ja suurenenud sundrändest Euroopasse on tõenäoliselt tingitud ka sisserändajate püsielanikest väiksem osakaal EL-i tööhõives.
• Rändepoliitikate kujundamisel tuleb arvesse võtta, et lisaks töörändele moodustab olulise osa sisserändest ka pereränne ja sundränne, mistõttu tuleb EL-il ja liikmesriikidel pöörata iseäranis tähelepanu integratsioonipoliitikate väljatöötamisele, mis kaasaks sisserännanud ühiskonda, hoiaks ära nende marginaliseerumise ja sellest tulenevad sotsiaalsed probleemid ning vähendaks ohte avalikule korrale ja julgeolekule.
• Eesti on aastaid olnud n-ö väljaränderiik, kus riigist on lahkunud oluliselt rohkem inimesi kui siia tulnud. Alates 2015. aastast on toimunud aga olulised muutused Eesti välisrändes, kuna rändestatistikas muutus rändesaldo esmakordselt positiivseks ning jäi selliseks ka 2016. aastal. Arvestades viimase aastakümne sisserände järkjärgulist kasvamist Euroopasse ja Eestisse, aina kasvavat muret töökäte puuduse üle ka Eestis ning asjaolu, et peamises väljarändeeas olev põlvkond Eestis on varasemast väiksem, ei ole väga tõenäoline, et Eesti muutuks lähiajal taas väljaränderiigiks.
• Kui Eestist väljarändajate seas domineerivad teistesse Euroopa Liidu riikidesse, eelkõige Soome läinud inimesed, siis sisserändajate seas moodustavad lisaks EL-i riikidest naasnud tagasirändajatele olulise osa ka kolmandatest riikidest, eelkõige Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest tulnud inimesed.
• Eestist väljarändajateks on enamasti nooremas tööeas inimesed. Kui mehed näevad väljarännet sagedamini ajutisena, mis peegeldub ka meeste ülekaalus tagasirändajate seas, siis naiste seas on rohkem püsivalt väljarännanuid. Erinevalt üldisest Euroopa Liidu suundumusest, kus liikmesriikide vahel rändab keskmisest enam kõrgelt haritud inimesi, rändavad Eestist välja pigem madalama haridustasemega inimesed.
• Sisserändajate seas on ülekaalus nooremas tööeas inimesed ning mehed. Kui Euroopa Liidus on sisserändajate haridustase keskmisest madalam, siis Eestisse tulnud sisserändajate haridustase on kõrgem Eesti keskmisest ning kõrgem haridustase peegeldub ka sisserändajate keskmisest kõrgemates ametikohtades.
• Eesti rändepoliitika on olnud pigem konservatiivne, kehtestades kolmandatest riikidest tulnud sisserändele piirmäära 0,1% rahvastikust ning rakendades töörändele mitmeid teisi piiranguid. Samas on hakatud nägema aina enam vajadust eelkõige kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajate Eestisse elama asumise soodustamise järele, mida kinnitab näiteks järkjärguline erandite tegemine sisserände piirmäära alla kuuluvatele kolmandate riikide kodanikele või plaanitavad sisserännet hõlbustavad muudatused seadusandluses.

Autor: Kristi Anniste, Poliitikauuringute Keskus Praxis