Kuidas kaotada digilõhe?

Eesti on digiriigi ja e-teenuste poolest olnud maailmas pikka aega esimeste seas. Mõned aastad tagasi mõjusid selle kohta esitatud faktid, nagu „99% pangaülekannetest tehakse internetipangas“ ning „99% avalikest teenustest on e-teenustena ööpäev läbi kättesaadavad“, muljetavaldavalt. Maailma mastaabis avaldavad need muljet ka praegu.

Personaalriik on aga digiriigist samm edasi, kus teenused on digitaalsel kujul kättesaadavad ning personaalriigis kohandatakse teenuseid vastavalt inimese eripäradele, eelistustele ja vajadustele. Personaalriigi eesmärk peaks seetõttu olema jõuda iga inimeseni, pidades silmas tema erisuguseid vajadusi – ka nendeni, kes ei kasuta internetti.

Personaliseerimine ja digilõhe

Digihaavatavus on olukord, kus inimestel puudub juurdepääs internetile, seadmetele või neil pole piisavalt oskuseid ja teadmisi digitaalsete võimaluste ja tööriistade kasutamise kohta. Seetõttu ei saa nad tarbida e-teenuseid. Üks peamisi elanikkonnarühmi, kes digiteenustest kõrvale jäävad, on eakad (Sakkeus ja Tambaum, 2025). Maapiirkondade elanikud on eakate kõrval teine peamine digiriigist välja jääv sihtrühm. Need kaks rühma kattuvad suures osas, sest maapiirkondades elab rohkem vanemaealisi. Ka noorte jaoks on teatud digiteenustele juurdepääs piiratud.

Maapiirkondade vanemaealisteni jõudmine on personaalriigi jaoks tõsine väljakutse. Viimase rahvaloenduse järgi on Eestis vanemaealisi üle 270 000 ja uuringud näitavad, et just nemad tajuvad digiriigist välja jäämist kõige valusamalt. Ka interneti levik on probleem eelkõige maapiirkondades, kus jätkuvalt puudub tänapäevaste teenuste kasutamiseks sobiva kiirusega ühendus. Peale interneti kättesaadavuse ja oskuste mõjutavad digiteenuste omandamist erinevad tunnetuslikud barjäärid.

Üks teaduskirjanduses käsitletud, kuid avalikust diskursusest sageli välja jäetav põhjus, miks eakad digimaailmast kõrvale jäävad, tuleneb erinevustest tänapäeva e-teenuste loomise põhimõtete ja digitaalajastu eelse õppimisparadigma vahel, milles eakam elanikkond on harjunud uuendusi omandama. Tänapäeval disainitakse paljusid erasektori pakutavaid e-teenuseid pigem tegevuse käigus õppimise põhimõttel (ingl k learning by doing). Seetõttu on rakenduste esimene versioon tihti vigadega, seda parandatakse jooksvalt, kujundus ja lahendus on pidevas muutumises (Ronchi, 2019).

Eakad on oma kogemused teenuste ja arvutiga omandanud ajal, mil pakuti valmistoodet, mille töökindlus oli tagatud. Seetõttu puudub neil tihti usaldus digimaailma teenuste vastu.

Eakad on oma kogemused teenuste (ja arvutiga) omandanud ajal, mil pakuti valmistoodet, mida oli piisavalt testitud ning mille töökindlus oli tagatud (Mubarak ja Suomi, 2022). Seetõttu puudub eakatel tihti usaldus moodsa digimaailma ja selle teenuste vastu. Avaliku sektori e-teenuste ja pangateenuste vastu on usaldus suurem, sest need viiakse enamikul juhul turule alles pärast põhjalikku testimist. Siiski hirmutab internetipanka kasutades eakaid sageli see, et nad peavad õppima reaalelus, päris raha ja seadmega.

Teenuste kadumine ja teisenemine maapiirkondades on loonud omakorda tunnetuslikud ja sotsiaalsed barjäärid, mis mõjutavad inimeste käitumist (Plüschke-Altof, 2019). Kurb näide selle kohta on perearstiteenus, mille puhul tuntakse, et teenuse kättesaadavus on vähenenud (Kantar Emor, 2023). Selline tunnetus on tekkinud eelkõige maapiirkondades perearstide vähesuse, praksiste sulgemise ja pikkade ootejärjekordade tõttu arstile helistades. Tulemuseks võib olla see, et inimesed ei söanda enam iga väiksema asjaga arsti juurde pöörduda, mis võib olla tingitud pigem kõrvalejäetuse tundest kui sellest, et arstiabi on tõepoolest kättesaamatu (Maaroos ja Meiesaar, 2004). Seetõttu tuleb personaalsust käsitleda kui tugevalt tunnetuslikku protsessi.

25.11.2024

Personaalriigi tulevik Eestis. Stsenaariumid aastani 2040

Raporti eesmärk on avada võimalusi, kuidas avaliku sektori teenused ja toetused saaksid senisest rohkem arvestada iga inimese eripära ja olukorraga, suurendades inimeste heaolu ning teenuste ja toetuste tõhusust.

Personaliseerimise karid

COVID-19 pandeemiast ajendatuna on hakatud uurima, kuidas digitaalsete suhtluskanalite ja digiteenuste laialdasem kasutamine mõjutab inimeste sotsiaalsust ja heaolu. Esimesed uuringud on näidanud, et digiteenuste suurem kasutamine korreleerub suurema võõrandumisega (Ciaunica et al., 2022). Inimesed tunnevad sageli, et digiteenustele üleminek muudab teenused vähem isiklikuks. Teisisõnu, võrreldes n-ö tavateenustega tunnetavad inimesed, et pakutavad digiteenused ei ole piisavalt personaalsed, vaid pigem liialt automatiseeritud. Paljusid on mõjutanud negatiivne kogemus erasektori e-teenustega, kus isikustatud teenus on automatiseeritud, kasutades selleks tehisintellektil põhinevat klienditeenindajat-vestlusrobotit (McDonald ja Dan, 2021).

Võrreldes tavateenustega tunnetavad inimesed, et digiteenused ei ole piisavalt personaalsed, vaid pigem liialt automatiseeritud.

Selliste uuringute tulemused viitavad sellele, et paradoksaalsel kombel võib võrgus suhtlemise ja digitaalsete tegevuste määra suurenemine avaldada osale kasutajatest negatiivset mõju, pannes inimesed tundma, et digiteenused on vähem reaalsed ning füüsilise ja sotsiaalse keskkonnaga vähem seotud. Seega, kuigi personaalriigi toimimiseks on vajalik teatav automatiseerimine, et hallata andmemahte ja hoida kulud mõistlikul tasemel, peab kasutajale jääma tunne, et temaga tegeletakse personaalselt.

Teiseks personaalriigi võimalikuks kariks on linnade- ja tehnoloogiapõhisus. Digimaailma kitsaskohti analüüsinud autorid on toonud välja, et senine digiinnovatsioon on olnud liialt linnadekeskne, tehnoloogia- ja andmejäljepõhine. Näiteks kui teaduslikku käsitlusse ilmus juba ammu targa linna mõiste, siis tarkadest maapiirkondadest on hakatud rääkima alles hiljuti (Sept, 2020). Personaalriik peaks vältima liialt tehnoloogia- ja turukeskset lähenemist, et arvestada maapiirkondade vajaduste ja maakogukondade eripäraga ning pakkuda neile sobivaid lahendusi (Leetmaa jt, avaldamisel).

Personaliseerimise karide ületamine

Ilmselt jääb alati eksisteerima väike osa elanikkonnast, kes ei saa või ei soovi digiriiki kasutada. Samas on tiigrihüppelaadsete sekkumiste ja projektidega võimalik paljusid kõrvale jäänud rühmi vähemalt osaliselt julgustada mõnda teenust kasutama.

Üks lahendus, kuidas vähendada digilõhet, on kogukonnaõppe metoodika kasutuselevõtt. Maapiirkondades saab tugineda kohalikele kogukondadele, et luua eakate ja teiste väheste digioskustega inimeste jaoks usalduslik keskkond, kus üheskoos digimaailma tundma õppida. Erinevad arvuti- ja nutiseadmete koolitused on sageli projektipõhised ning ei jõua kõigini (Tambaum, 2024). Üks sagedamini välja toodud põhjus, miks näiteks eakad ei jõua koolitusele, on huvipuudus (Sakkeus ja Tambaum, 2015). Kogukonnaõppe metoodikat kasutatakse maapiirkondades elavate eakate puhul, tuginedes juba eksisteerivatele kogukondadele. Koolitusi korraldavad kohapealsed tugiisikud ja aktiivsed elanikud, keda eakad usaldavad – see on edu, mida tihti väljastpoolt (linnadest) tulnud koolitusepakkujad ei saavuta.

Kogukonnaõppelt on võimalik edasi liikuda kogukonnapõhisele teenusepakkumisele ja/või kasutajatoele.

Kogukonnaõppelt on võimalik edasi liikuda kogukonnapõhisele teenusepakkumisele ja/või kasutajatoele, mis on Eestis üsna uudne kontseptsioon. See tähendab kohapealseid, st kohalike asutuste töötajaid, kes on koolitatud ja valmis aitama erinevaid e-teenuseid vahendada.

Teiseks aitab usaldusväärset digimaailma õppekeskkonda luua juba olemasolevate ankurasutuste tegevus. Ankurasutus on asutus, mis juba toimib kogukonda koondavalt ja pakub sageli rohkem teenuseid kui sellist liiki asutus tavapäraselt (McAreavey, 2022). Sellised on näiteks raamatukogud, postkontorid, külaseltsid, päevakeskused ja teised kohalikku kogukonda kaasavad asutused. Üle Euroopa on raamatukogud omandamas uut rolli, pakkudes mitte ainult raamatulaenutuse teenust, vaid toimides ka kogukonnakeskustena (EBLIDA, 2020). Eesti maaraamatukogudes toimuvad sageli erinevad üritused ja nii mõnigi raamatukoguhoidja aitab kohalikel eakatel muuhulgas ka igakuised makseid tasuda. Ka muuseumid võivad peale ajaloo eksponeerimise olla hariduse pakkumise kohad, kus viiakse läbi töötubasid, eksperimente ja muuseumi põhifunktsiooni toetavaid tegevusi (Heidenreich ja Plaza, 2013).

Ankurasutuste, näiteks postkontorite ja raamatukogude sulgemine tähendab pika aja jooksul kujunenud sotsiaalse ja haridusliku võrgu lammutamist (Moora, 2024), mis samas võiksid eelkõige digilõhe vähendamisel rakendust leida. Peale selle, et ankurasutused on teabe vahendajad, on neil oluline roll kogukonna arengu toetamisel, juhtides seltsielu, koostades projekte ja tehes koostööd erinevate asutuste, inimeste või teiste raamatukogudega (Moora, 2024). Ankurasutuste kujunemine on pikaajaline protsess ning nende ülesandeid on keeruline väljastpoolt kogukonda samal tasemel pakkuda (Bontje ja Musterd, 2008).

Digilõhe kaotamisel on oluline kogukonnapõhiste lahenduste ja ankurasutuste tähtsuse teadvustamine, nende rahastamine ja tegevuspõhimõtete ajakohastamine.

Digilõhe kaotamisel on seega oluline kogukonnapõhiste lahenduste ja ankurasutuste tähtsuse teadvustamine, nende rahastamine ja tegevuspõhimõtete ajakohastamine. See tähendab ühtlasi, et teatud hübriidsus (ja mittedigitaalsus) piirkondades, kus on vähe teenuseid ja eakam elanikkond, on jätkuvalt vajalik. See nõuab avalike teenuste aluspõhimõtete läbivaatamist, era ja avaliku ning mittetulundussektori teenuste põimimist, olemasolevate teenuste ümberkujundamist ning paindlikku ja asukohapõhist lähenemisviisi.

Kõige rohkem on võimalik ära teha kasutajatoe ja suhtlemise valdkonnas. Kui seni on e-riigi teenuste puhul räägitud selliste kliendihaldurite vajalikkusest, kes telefoni teel kasutajaid nõustavad ja teenuseid pakuvad (näiteks töötukassa teenused), siis maapiirkondades on vajalik usaldusväärsus ja kohalolek ankurasutuste näol. Vaja on koolitada kohalike asutuste töötajaid, kes oleksid valmis aitama erinevaid e-teenuseid vahendada. Seega, kuigi personaalriigi andmetaristu on digitaalne ja enamjaolt automatiseeritud, peaks kohapealses ankurasutuses olema tagatud klienditoe olemasolu.

Kokkuvõte

Ühiskonnas tuleb teadvustada, et avalike teenuste personaliseerimine ei tähenda ainult digitaliseerimist. Vajalik on paindlik ja asukohapõhine lähenemisviis, mis arvestab ka nende elanike huvidega, kes digiteenuseid ei kasuta või vajavad nende kasutamisel tuge. Personaalriik ei tohiks olla vaid linnadekeskne, tehnoloogia- ja andmejäljepõhine. Kuigi ka linnades on neid, kes internetti või digiteenuseid ei kasuta, vajavad maapiirkonnad erilist tähelepanu nii kaduvate teenuste kui ka eakama elanikkonna tõttu.

Digiteenuste üha laialdasema kasutuselevõtuga suureneb tulevikus ka tõenäoliselt digiteenuste vastaste hulk elanikkonna seas. Neile, kes on põhimõtteliselt digiteenuste kasutamise vastu, peaksid avalikud teenused olema ka mittedigitaalselt kättesaadavad. Üleminek postdigitaalsele teenusmajandusele (teoreetiline olukord, kus kõik teenused on täielikult digitaalsed) ei ole enne võimalik, kui ühiskond on selleks valmis.

Kirjandus

Bontje, M., Musterd, S. (2008). The Multi-Layered City: The Value of Old Urban Profiles. Tijdschrift voor Economische en Sociale Geografie, 99(2), 248–255.

Ciaunica, A., McEllin, L., Kiverstein, J., Gallese, V., Hohwy, J., Woźniak, M. (2022). Zoomed out: digital media use and depersonalization experiences during the COVID-19 lockdown. Scientific reports, 12(1), 3888.

EBLIDA (European Bureau of Library, Information and Documentation Associations) (2020). Think Think The Unthinkable. A post Covid-19 European Library Agenda meeting Sustainable Development Goals and funded through the European Structural and Investment Funds (2021-2027).

Heidenreich, M., Plaza, B. (2013). Renewal through Culture? The Role of Museums in the Renewal of Industrial Regions in Europe. European Planning Studies 23(8), 1111–1134.

Kantar Emor (2023). Eesti elanike hinnangud arstiabile. Uuringu aruanne.

Lindberg, J., Runardotter, M., Ståhlbröst, A. (2024). Bridging the Gap. Policies to Accelerate Social Change for an Inclusive Rural Digital Transformation in Sweden. European Countryside, 16(1), 26–42.

Leetmaa, K., Plüschke-Altof, B., Bochkova, M., Nosikova, A., Pastak, I., Aasa, A., Kreegipuu, K. (avaldamisel). Digital divides in an advanced e-country: On the links between digital inclusion and mental well-being among elderly population in E-stonia. European Urban and Regional Studies.

Maaroos, H. I., Meiesaar, K. (2004). Does equal availability of geographical and human resources guarantee access to family doctors in Estonia? Croatian Medical Journal, 45(5), 567–572.

McAreavey, R. (2022). Finding rural community resilience: Understanding the role of anchor institutions. Journal of Rural Studies, 96, 227–236.

McDonald, T., Dan, L. (2021). Alipay’s ‘Ant Credit Pay’meets China’s factory workers: the depersonalisation and re-personalisation of online lending. Journal of Cultural Economy, 14(1), 87–100.

Moora, M. (2024). Raamatukogu kui ankurasutuse roll Eesti maakeskkonnas. Tartu Ülikool, Geograafia osakond. Bakalaureusetöö.

Mubarak, F., Suomi, R. (2022). Elderly forgotten? Digital exclusion in the information age and the rising grey digital divide. INQUIRY: The Journal of Health Care Organization, Provision, and Financing, 59.

Plüschke-Altof, B. (2019). Fighting against or hiding behind an image of peripherality? Response strategies to discursive peripheralization in Rural Estonia. Journal of Baltic Studies, 50 (2), 233−250.

Ronchi, A. M. (2019). e-Services. Cham, Switzerland: Springer International Publishing.

Sakkeus, L., Tambaum, T. (2025). Pilk hallile alale. SHARE 2015 uuringu tulemused.

Sept, A. (2020). Thinking Together Digitalization and Social Innovation in Rural Areas: An Exploration of Rural Digitalization Projects in Germany. European Countryside 12(2), 193–208.

Tambaum, T. (2021). Teenaged Tutors Facilitating the Acquisition of e-Skills by Older Learners (Teismelised juhendajatena interneti kasutamisoskuste kujundamisel vanemaealiste sihtgrupis). Tallinna Ülikool, Haridusteaduste instituut. Doktoritöö.

Wilken, J. P., Hanga. K., Bugarszki, Z., van Gijzel, S., Karbouniaris, S., Kondor, Z., Medar, M., Narusson, D., Saia, K. (2015). Lood taastumisest ja ühiskonnas osalemisest – kogemused ja väljakutsed, Tallinn.

25.11.2024 Raport

Personaalriigi tulevik Eestis. Stsenaariumid aastani 2040

Laadi alla PDF (10 MB)