Publikatsioonid

Eesti haridusvõrgu korrastamatus ei ole juhus, vaid süsteemse hajutatud vastutuse tagajärg. Riigi ja kohalike omavalitsuste rollid on seaduses jäetud ebamääraseks, mistõttu jääb otsustamine sageli poliitiliste tuulte ja nappide ressursside meelevalda, kirjutab Eneli Kindsiko.

Eesti ei seisa mitte teenuste kaotamise, vaid nende ümbermõtestamise lävel. Teenused ei kao iseenesest, nende kättesaadavus ja tajutav väärtus võivad lihtsalt muutuda, kirjutab Eneli Kindsiko.

Kui jõukamad vanemad viivad lapsed süsteemselt kaugematesse parematesse koolidesse, võib see suurendada kihistumise riski, kuna vähem privilegeeritud koolidel võib puududa vajalik surve kvaliteedi tõstmiseks, kirjutab Eneli Kindsiko.

Praegused haridustöötajate värbamised meenutavad pigem koolijuhtide vahelist käsitöist rahvussporti kui e-riigi võimaluste kasutamist. Lahendus võiks olla "Õpetajate ETIS" ehk süsteem, kus õpetajate nõudlus ja pakkumine lõpuks kohtuvad, kirjutavad Eneli Kindsiko ja Urmo Uiboleht.

Eestis on iga kolmas 7.–12. klassi matemaatikaõpetaja on juba 60-aastane või vanem. Probleem on süvenemas, kuna mitte ainult ei lähe pensionile suur osa praegustest õpetajatest, vaid ka nooremate õpetajate ridades toimub märgatav kahanemine. Kuidas tagada, et koolides oleks piisavalt pühendunud ja kvalifitseeritud õpetajaid?

Koolivõrku ei tohiks planeerida lahus kohaliku omavalitsuse muudest avalikest teenustest, oluline on strateegiline ja pikk avalike teenuste tulevikuvaade, kirjutab Eneli Kindsiko.

Võib üsna julgelt väita, et meie haridussüsteem on ootuste üleküllusest kurnatud ja väärib tervislikku lahutamistehet. Kuidas seda lahutamistehet teha oludes, kus kõik tundub justkui oluline, küsib Eneli Kindsiko.