Publikatsioonid

Haridussüsteemis ebavõrdsuse märkamise ja kõige haavatavamate järeleaitamise asemel oleme keskendunud meie PISA-tubliduse rõhutamisele, kirjutavad Eneli Kindsiko ja Sandra Haugas ajalehes Sirp.

Ühismeedia kasutajatele võib postitamine paista küll ohutu tegevus, kuid kahjuks ei salvestata postitusi süsinik­neutraalselt.

Arusaam rohelise ülemineku vajalikkusest paistab olevat üldtunnustatud, kuid oleme selle teekonna alguses ning vaja on head plaani.

Värskelt ilmunud PISA 2022 tulemused andsid põhjust rõõmustada – Eesti õpilased on üha maailma tipus. Kuid uuringust ilmnes, et „2022. aastal õppis 73% Eesti õpilastest koolides, kus koolijuht nentis, et kooli suutlikkust õpetada takistab õpetajate vähesus ning 51% õpilastest õppis koolides, kus koolijuht nentis, et õppetöö on takistatud õpetajate ebapiisava kvalifikatsiooni tõttu“.

Kuidas mõjutab kooli ja klassi suurus õpetajate järelkasvu siin- ja sealpool Tallinna? Tallinna suurkoolid on ülerahvastatud ja õpetajad ülekoormatud, maakoolide õpetajad pooltühjades majades aga alarakendatud.

Kõige enam Eesti kõrgharidusõpet kujundavate teguritena on esile tõusnud digitehnoloogia osatähtsus õpetamises ja kõrgkoolide osa elukestvas õppes.

Esimest korda maailma ajaloos oleme jõudnud aega, kus tööturul on kõrvuti viis generatsiooni (5G), sest inimesed püsivad tööturul järjest kauem. Kes on siis need viis generatsiooni?

Majanduskriisid. 9/11 terroriaktid. Seagripp. COVID-19. Ukraina sõda. Elame väga kiiresti muutuvas maailmas. Tsiteerides futuristi, teadlast ja naftagigandi Shell endist stsenaariumide eksperti Kees van der Heijdenit, „kui olud muutuvad kiiresti ja ettearvamatult, siis tänane strateegia võib osutuda homseks katastroofiks“.[1] Nii juhtuski näiteks COVID-19 pandeemia ja Ukraina sõja algusajal. Kui paljude organisatsioonide, aga veel enam, riikide suurelt ja kaunilt koostatud arenguplaanid ja strateegiad osutusid päevapealt kasutuks? Veelgi valusam küsimus: kui paljud olid üldse kaalunud oma strateegiat kirja pannes alternatiive? Peaaegu kõik organisatsioonid, olenemata valdkonnast, pidid oma tegevuse päevapealt ümber mõtestama.

Andmed on järjest ulatuslikum lisand­väärtuse allikas, kuid koore riisuvad globaalsed tehnoloogiaplatvormid, suurem osa lisanduvatest andmetest ei leia kasutust ning andmetest on saamas planeedi suurimaid saastajaid. Euroopa ja Eesti (andme)majanduse võtmeküsimuseks saab inimeste valmidus oma andmeid hallata ning motivatsioon neid teadlikult jagada.