Energiaühistute kujunemise väljavaated Eestis

Arenguseire Keskuse uurimissuunas „Aktiivsed tarbijad tuleviku energiasüsteemis“ tuuakse välja võtmetegurid, millest sõltub tarbijate roll tuleviku energiasüsteemis ning luuakse stsenaariumid kodumajapidamiste ja teiste mikrotootjate võimalikust mõjust Eesti energiasüsteemile aastani 2040.

Tehnoloogilised uuendused võimaldavad majapidamistel üha enam olla elektrisüsteemis aktiivsed osalised, tootes ise elektrit näiteks päikesepaneelidest või juhtida jaotusvõrgust ostetava energia tarbimist näiteks akusalvestusseadmetega, et osta tipptunnil vähem kalli hinnaga energiat võrgust. Uuringufirma CE Delfti koostatud analüüsis hinnatakse, et kui praegu toodavad EL-i kodumajapidamised endi tarbitavast elektrienergiast vähem kui 3%, siis aastal 2050 saavad kodumajapidamised ise toota kuni 89% endi tarbitavast energiast¹. Eesti kohta leitakse samas uuringus, et potentsiaalselt ligi 70% endi tarbitavast elektrist võivad toota tarbijad ise, sest laieneb päikeseenergia tootmine ja energia salvestamine kodumajapidamistes ja ettevõtetes. Hinnangud on silmapaistvad, arvestades, et võrreldes praegusega elektrienergia tarbimine tulevikus suureneb².

Majapidamiste koondumine energiaühistutesse võimaldab ühendada raha ning oskused ja teadmised elektrienergia ühiselt tootmiseks ning omavahel ning ka võrgu kaudu jagamiseks. Selline ühistegevus aitaks kodutarbijatel vähendada kulusid elektrienergiale ning keskkonnajälge, suurendada energia varustuskindlust, aidata tagada jaotusvõrgu stabiilsust ja edendada ühtekuuluvustunnet kogukonnas³.

Kuigi energiaühistute loomine on inimeste endi kätes, sõltub selle edukus ja eesmärkide saavutamine muuhulgas riigi loodud toimimiskeskkonnast. Eesti inimestest ligi 83% leiab, et riigi poliitika peaks kodumajapidamisi ja kogukondi toetama energia tootmisel ja enda toodetud energia tarbimisel⁴. Riigi rolli energiaühistutele soodsa tegevuskeskkonna kujundamisel näeb ette ka ühine Euroopa Liidu poliitika⁵ ning Eesti on vastavaid direktiive juba üle võtnud. Üldiselt tuleb aga tõdeda, et võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti tugisüsteem pigem ahtake ning eest vedavatele riikidele tagant järele vaatav.

Teiste riikide tugimeetmetest saab välja tuua:

• tegevusplaani koostamine energiaühistute tegevust piiravate tegurite ületamiseks ja oskusteabe jagamiseks;
• soodustariifid võrguga liitumiseks või võrgutasu või taastuvenergiatasu osas;
• investeerimistoetused või sooduslaenud energiaühistutele tootmisvõimsuste rajamiseks;
• kohalike omavalitsuste toetamine energiaühistute eestvedajana.

Tabel 1. Kogukonnaenergeetika tugimeetmete näiteid Euroopast

Allikas: REScoop.eu

Kuid kuigi eestvedavate riikide tugisüsteem energiaühistutele on rikkalikum, on ka Eesti tugisüsteemil mitmeid tugevusi. Oleme kasutusele võtnud nii energiakogukonna kui ka taastuvenergiakogukonna mõiste⁷ ning sarnaselt näiteks Belgiale ei loeta Eestis energiakogukonda kui tootvat tarbijat, kes suuremas osas jagab toodetud energiat oma kogukonnas, üldjuhul elektritootjaks, kellele laieneks loakohustus. See lihtsustab kogukondade loomist. Oleme ka ennetanud teiste riikide poliitikate puudusi, näiteks puudub Eesti energiakogukondade regulatsioonis⁸ geograafiline mõõde, mis näeks ette, et energiaallikad, energiatarbimine ja muu infrastruktuur peab olema koondatud ühte geograafilisse piirkondades nagu on sätestatud Poolas.

Eesti kogukonnaenergeetika tuleviku arengutee ei pea tähendama teiste riikide kõikvõimalike meetmete ülevõtmist – sel juhul võib liialt kasvada halduskoormus või lahendaksime probleeme, mis Eestis on teisejärgulised või teistviisi ületatavad. Seda enam, et ühistegevuse tugevus sõltub olulisel määral kogukondade aktiivsusest ja võimekusest ise tegutseda^9,10. Otstarbekam on pakkuda kogukondadele katsetamisvõimalusi ning kujundada tarvilikud meetmed kogemusi kogudes järk-järgult.

„Regulatiivses liivakastis¹¹“ saaksid energiaühistud katsetada koostegutsemise vorme, uusi tehnoloogilisi lahendusi (nt kogukonnaenergia tehinguid tõendavad digitaalsed žetoonid) või tegutsemismudeleid (nt koostöö kohalike omavalitsustega) ilma kohe kõiki regulatsioonidest tulenevaid nõudeid täitmata. See võiks aidata neil väledamalt leida oma roll energiasüsteemis, regulaatoritel mõista energiaühistute kasutegurit kui ka riske ning koostöös leida meetmed, mis Eesti majandus- ja õigusruumis kogukonnaenergeetikat tõhusalt toetaksid.

Allikad:
1. Naber et al. 2021. Potential of prosumer technologies in the EU PROSEU results.
2. Brugger et al. 2021. Energy Efficiency Vision 2050: How Will New Societal Trends Influence Future Energy Demand in the European Countries?. Energy Policy 152: 112216.  
3. Ceglia et al. 2022. The State of the Art of Smart Energy Communities: A Systematic Review of Strengths and Limits. Energies 15, no. 9. Bielig et al. 2022.  Evidence behind the Narrative: Critically Reviewing the Social Impact of Energy Communities in Europe. Energy Research and Social Science 94.
4. European Commission 2022. Eurobarometer. Vaadatud 25.09.2023.
5. Energiakogukonna tegevus on reguleeritud kahe seadusega (energiamajanduse korralduse seadus ja elektrituruseadus) tulenevalt taastuvenergia direktiivi nr 2018/2001 artiklist 22 (taastuvenergiakogukond) ja elektrienergia siseturu direktiivi nr 2019/944 artiklist 16 (energiakogukond).
6. Delnooz et al. 2020. Possibilities of collective activities in Flanders.
7. Energiakogukondade regulatsioon. Energiatalgud. Vaadatud 28.09.2023.
8. Energiamajanduse korralduse seadus. Avaldamismärge: RT I, 30.06.2023, 8. Vaadatud 29.09.2023.
9. Ruggiero et al. 2021. Community Energy in the Eastern Baltic Sea Region: From Standstill to First Steps. Rmt-s: Renewable Energy Communities and the Low Carbon Energy Transition in Europe. Toim. F. Coenen, T. Hoppe. Cham, lk 49–74.
10. Eesti ühistegevuse võimekusele osutab koostatud käsiraamat, mis aitab ühistegevusega algust teha. Käsiraamat. Taastuvenergiakogukonnad.
11. Waal et al. 2020. Participatory Experimentation with Energy Law: Digging in a “Regulatory Sandbox” for Local Energy Initiatives in the Netherlands. Energies 13, no. 2: 458.

Lühiraport on osa Arenguseire Keskuse uurimissuunast „Aktiivsed tarbijad tuleviku energiasüsteemis“.