Personaalriigi ideest on Eestis palju räägitud, kuid enamasti keskendudes sellele, kuidas muuta riigiga suhtlemine ja vajaliku info leidmine inimesele kiiremaks ja mugavamaks. See on oluline, kuid puudutab vaid pealiskaudselt personaalse riigi tulevikuvõimalusi.
Eesti koolisüsteem seisab murranguliste arengute lävel − digitehnoloogiate ja tehisaru areng on jõudnud nii kaugele, et meil avaneb võimalus õpet õpilase järgi kohandada. Andmepõhised digirakendused võimaldavad õpilase taset jooksvalt hinnata, koostada tema tugevustele ja nõrkustele täpselt vastavaid ülesandeid ja harjutusi, valida sobiv õppetempo. Samal ajal hindab rakendus õppija edusamme ja edastab õpetajale väärtuslikku tagasisidet.
Eesti inimestel on ootus, et riigi toetused oleksid kujundatud ja pakutud lähtudes inimese vajadustest. Eesti kui digiriigi järgmine suurem ülesandepüstitus on nutikate andmelahenduste ja tehisintellekti abil inimesekesksete toetuste pakkumine.
COVID-19 kriis on kiirendanud harjumuspäraste töötegemise viiside ümberkujunemist ja tööturu kihistumist, mis vähendab töötaja sotsiaalkaitset. Virtuaalsem ja globaalsem töö on toonud kaasa traditsioonilise töösuhte vähenemise ning uued töövormid. Platvormitöö, virtuaalne töö, digitaalnomaadid, iseendale tööandjad ja iseseisvad lepingupartnerid – neid kõiki ühendab töötegija vastutuse ja riskide kasv ning auklik sotsiaalkaitse.
Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda