Eesti pensionisüsteemi sammaste loogika on viimaste reformidega paigast nihkunud. Nüüdselt ülekaalukalt esimese sambale toetuv süsteem ei paku piisavat asendussissetulekut. Seetõttu vajab pensionisüsteem ülevaatamist ning selgemat ja ausamat eesmärgistamist.
Blogi
Kogumispensioni II sammas saab tänavu suvel 20-aastaseks ja hetkel loodab kogutud rahast pensionipõlves tuge saada 520 000 inimest. Kokku on Eesti inimesed II sambasse paigutanud 4 miljardit eurot. Kui algselt oli teine sammas mõeldud kohustusliku ja kolmas sammas vabatahtliku pensionikindlustusega, siis mulluse pensionireformiga on süsteem muutunud ähmaseks.
Hambaravi hüvitamine teeks tervishoiu kolmandiku võrra kättesaadavamaks. Kogu hambaravi rahastamine maksaks riigile 156 miljonit eurot aastas, kuid aitaks oluliselt vähendada kõrgeks kippuvat omaosalust Eesti tervishoius.
Seitse juhtivat tööstusriiki teatasid soovist kehtestada globaalsetele suurettevõtetele minimaalselt 15-protsendiline tulumaks. Kui kehtestada sama määraga ettevõtte tulumaks kõigile Eesti ettevõtetele, siis tooks see riigieelarvesse aastas 300 miljonit eurot enam.
2020. aasta oli Eesti pensionisüsteemile märgiline – kogumispension muudeti vabatahtlikuks ja seoses viiruskriisiga otsustati taaskord riigipoolsed sissemaksed II sambasse peatada. Kuna riik kompenseerib sissemaksete peatamist keskmise tootluse põhjal, siis kaotavad sellest valikust eelkõige nooremad inimesed, kes koguvad pensioni suurema aktsiariskiga fondidesse.
Eesti kulud tervishoiule olid 2019. aastal 1,89 miljardit eurot, millest ligi veerand on patsientide omaosalus. Omaosaluse kaudu maksavad tervishoiu eest suhteliselt enam madalama sissetulekuga inimesed, selgub Arenguseire Keskuse raportist „Tervishoiu rahastamise ebavõrdsus ja omaosaluse mõju vaesusele“.