Prof Anu Masso: andmeühiskonnas ei saa kõike arvutile usaldada

„Andmete abil saab inimesi kontrollida, samuti luua uut ühiskondlikku reaalsust. Seetõttu on meil vaja andmeõiglust – andmete kasutamist nii, et tagajärjed oleksid sotsiaalselt õiglased,“ ütles seminaril Tartu Ülikooli ja Taltechi kaasprofessor Anu Masso. „Kahjuks puudub selleks aga üldkehtiv retsept. Andmeõiglus sõltub iga kasutusjuhu kontekstist, mida tuleb iga kord eraldi vaagida.“  

Anu Masso tõi näite, et kui sõjapõgenike kvalifikatsiooni sobitatakse algoritmi abil vabade töökohtadega, siis võivad jääda arvestamata inimeste endi eelistused või sotsiaalne kontekst, kuhu põgenikke ümber paigutatakse, näiteks töökollektiivi meelsus. Seega ei saa erinevalt levinud arusaamast andmeühiskonnas inimesi väärtusloomeprotsessist välja lõigata ja kõike arvutile usaldada. „Vastupidi. Andmetöötajast, kes oskab arvestada konteksti ning kriitiliselt hinnata võimalikke tagajärgi, saab kõige olulisem andmeühiskonna tööriist,“ ütles Masso.

Kes otsustab andmete üle?

Eesti andmepoliitika juhtmõte on võimaldada inimesel endal otsustada, kes ja millal tema andmetele ligi saab. Selleks arendatakse nõusolekutel põhinevat andmejagamist. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi andmevaldkonna juht Ott Velsberg tõi seminaril välja andmekirjaoskuse arengu tähtsuse, kuna inimeste ette kerkivad küsimused võivad olla keerulised – kas näiteks Google’ile või Amazonile 10 euro eest oma terviseandmete müümine on mõistlik tegu.

Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov tsiteeris Tarmo Vahteri artiklit 2018. aastast ja küsis, kes kurat loob Eestis riiki, kus keegi midagi teada ei tohi? „Avaliku teabe seaduses on kahekümne aastaga kahekordistunud õiguslike aluste arv, mis lubavad infot salastada. Juurdepääsu kohtuinfole on hoogsalt piiratud ning märge „ametkondlikuks kasutuseks“ on laialt levinud,“ märkis ta. „Miks peaks olema salastatud kodanike kirjad Tartu linna dokumendiregistris või Eesti Kontserdi sponsorlepingud alkoholitootjatega?“

Riigikogu liige Urmas Reinsalu leidis seminaril, et salastamist võimaldavate õiguslike aluste juurdekasv avaliku teabe seaduses tuleneb avaliku halduse ja Eesti riigiaparaadi keerukuse kasvust. „20 aastat tagasi oli riigil vähem ülesandeid ning Eesti polnud veel ka Euroopa Liidu liige,“ ütles ta. Reinsalu tõi välja, et andmed ei tähenda üksnes läbipaistvust – need on alati ka kellegi äri. „Eesti riigis pole selgeid põhimõtted, kuidas riigi valduses olevate andmetega raha teha või selleks ettevõtjatele võimalus anda,“ märkis ta. „Eestis puudub ka terviklik poliitika inimeste profileerimise lubatavuse kohta avaliku teenuse osutamise eesmärgil.“

Reinsalu sõnul jäi koroonakriisi lahendamisel näiteks ellu rakendamata idee tuvastada eri andmekogude andmeid ühendades need eakad inimesed, kes võisid olla suurimas koroonaviiruse riskis, et nendega ennetavalt ühendust võtta.

2022. aastal on Arenguseire Keskuse üheks uurimissuunaks andmevabaduse tulevik, mis käsitleb keskseid arengusuundumusi ja valikuid Eesti andmemajanduse ning andmepõhise riigivalitsemise edasisel arendamisel aastani 2035.