Arenguseire Keskus tõi välja toetuste vajaduspõhiseks muutmise mõju vaesusele ja ebavõrdsusele

Arenguseire Keskuse ekspert Kaupo Koppel tõi välja, et vajaduspõhised toetused neile, kes abi kõige enam vajavad, tagaksid riigi raha tõhusama kasutamise. “Suure osa Eesti riigieelarvest moodustavad sotsiaaltoetused, mille vajaduspõhine maksmine saaks toimuda inimese või leibkonna sissetulekute alusel. Veelgi suuremat tõhusust võimaldaks toetuste sidumine ka inimeste varandusliku seisundiga, kuid selleks Eestis hetkel napib andmeid,” tõi Kaupo Koppel välja.

Arenguseire Keskuse analüüsist tuli välja, et riigieelarvele avaldaks olulist mõju lastetoetuste sidumine leibkonna sissetulekuga. Mullu sai lastetoetusi 275 000 leibkonda kogusummas 274 miljonit eurot. “Näiteks, kui hakata lastetoetusi järkjärgult vähendama nendel leibkondadel, kelle sissetulek on vähemalt kaks Eesti keskmist palka, võimaldaks see riigil säästa ligi 60 miljonit eurot aastas. Samal ajal ei avaldaks see olulist mõju ebavõrdsusele ja vaesusele,” tõi Koppel näite. Teisalt, kui suunata säästetud raha lastetoetuste suurendamisesse keskmisest madalama sissetulekuga peredele, väheneks vaesus ja ebavõrdsus märgatavalt, kuid riigi kulud tervikuna kasvaks ligi 100 miljoni euro võrra.

Veel üheks võimaluseks on kehtestada lasterikka pere toetusele sissetuleku ülempiir ning lõpetada toetuse maksmine nendele leibkondadele, kelle sissetulek ületab kolmekordset keskmist palka ehk üle 5850 euro kuus. Arenguseire Keskuse arvutused näitavad, et selle tulemusena langeks toetuse saajate arv 2195 leibkonna võrra ehk 8%. Riigi kulud väheneksid 12 miljoni euro võrra ja tulud 1,9 miljoni euro võrra. “See muudatus mõjutaks negatiivselt eelkõige kõrgema sissetulekuga leibkondi, kuid muutused ebavõrdsuses ja vaesuses oleksid tegelikult väikesed,” selgitas Koppel.

Arenguseire Keskus rõhutab, et selliseid muudatusi peretoetuste valdkonnas ei saa teha kiirustades, kuna Eestis pole usaldusväärseid andmeid leibkondade kohta. Samas peaks peretoetuste parem sihtimine lähtuma leibkonna, mitte üksikisiku sissetulekute tasemest.

Töötutoetust sai möödunud aastal 42 400 inimest kogusummas 45,4 miljonit eurot ning töötuskindlustushüvitisi määrati kogusummas 118,6 miljonit eurot. Lühiraportis tuuakse välja, et ühetaolisest töötutoetusest loobumine ja vaesusriskis olevate inimeste  suunamine toimetulekutoetust taotlema tähendaks riigi jaoks 56 miljoni euro suurust kokkuhoidu. Kui aga koos selle muudatusega automatiseerida toimetulekutoetuse maksmine, tuvastades toetusele kvalifitseerumise andmete põhjal, kuluks ära kogu säästetud raha ning lisanduks kulusid ligi 49 miljoni euro ulatuses. See näitab, et praegune toimetulekutoetus jõuab vaid ligikaudu kolmandikuni oma sihtgrupist, kuna taotlemisprotsess on keeruline ja inimesed ei tea, mis on toimetulekupiir ning kas või millisele summale neil õigus oleks.

Lühiraport “Sissetulekust sõltuvate sotsiaaltoetuste mõju riigieelarvele, vaesusele ja ebavõrdsusele” käsitleb peretoetusi, vaesuse leevendamise toetusi ja tervisega seotud hüvitisi, mis tulid esile varasemast analüüsist. Lühiraport esitab erinevaid võimalusi toetuste sidumiseks sissetulekuga, tuues välja nende rahalise mõju inimeste sissetulekutele ja riigieelarvele, tuginedes Civitta ja Praxise uuringule. Uuring ja lühiraport on osa Arenguseire Keskuse uurimissuunast „Personaalriigi tulevik“, mille eesmärk on selgitada andmepõhise personaliseerimise võimalusi sotsiaal- ja haridusvaldkonna teenustes ja toetustes ning koostada alternatiivsed stsenaariumid.