Pensioni suurus ja ostujõud aastaks 2050

Põhiprognoosi kohaselt hakkab 2050. aastal pensionile siirduv inimene, kes on kogu tööelu jooksul teeninud keskmist palka, saama üksnes I sambale toetudes netopensionina ligikaudu 2044 eurot kuus, mediaanpalka teeninu 1901 eurot kuus.

II sammas lisab pensionile juurde kuni kolmandiku. II sambasse tehtud 2%-liste maksete korral (lisandub sotsiaalmaksu arvelt tehtav 4%-line makse) suureneb keskmist palka teeninud inimese netopension 2474 euroni (mediaanpalga korral 2286 euroni) ning 6%-liste maksete korral 2704 euroni (mediaanpalga korral 2475 euroni). Kui teha sissemakseid ka III sambasse eesmärgiga saada pensionina kätte 70% varasemast netosissetulekust – see võimaldaks säilitada harjumuspärase tarbimistaseme ka pärast tööturult lahkumist –, peaks keskmist palka teeniv inimene investeerima III sambasse 5% enda brutopalgast (2025. aastal 104 eurot kuus), mediaanpalga saaja 3%. Sel juhul ulatuks keskmist palka teeninu netopension 3354 euroni kuus, mediaanpalka teeninul 2795 euroni kuus.

Kui palgakasv on hinnatõusust kiirem, siis tulevaste pensionide ostujõud paraneb. Üksnes I sambale toetuva, varem keskmist palka teeninud pensionäri pension on 2050. aastal tänases väärtuses võrreldav 1223 euroga ning mediaanpalga korral 1137 euroga. Võrdluseks: 2025. aasta keskmine netopension oli 816 eurot kuus.

Keskmise palga teenijatega võrreldes jääb üksnes I sambale toetuva pensionäri ostujõud tulevikus madalamaks ehk suhteline ebavõrdsus kasvab. 2025. aastal moodustas keskmine netovanaduspension ligikaudu 52% keskmisest netopalgast, kuid 2050. aastal jääb üksnes I sambale tuginev netopension keskmist palka teeninud inimesel umbes 43% tasemele ning mediaanpalka teeninul ligikaudu 40% tasemele keskmisest netopalgast.

Hilisem pensionile siirdumine suurendab oodatavat pensioni oluliselt. Kaks aastat hiljem pensionile minek suurendab pensioni 16–19%.

Mitmele sambale toetumine muudab pensioni demograafiliste ja majanduslike šokkide suhtes vastupidavamaks. Demograafilistest teguritest mõjutab tulevase pensioni suurust 2050. aasta perspektiivis kõige enam ränne. Eurostati põhistsenaarium ennustab Eestile aastateks 2026–2050 keskmist netorännet ligikaudu +3000 inimest aastas. Kui aga rändesaldo ei kujune kogu vaadeldava ajavahemiku ulatuses positiivseks, nagu põhistsenaarium ette näeb, vaid jääb nulli, hakkab üksnes I sambale tuginev netopension olema põhiprognoosist ligikaudu 5,2% ehk umbes 105 euro võrra väiksem.

Sündimuses esinevate muutuste mõju jääb kuni 2050. aastani tagasihoidlikuks. Kui summaarne sündimuskordaja osutuks põhiprognoosist 25% madalamaks, väheneks netopension 2050. aastal ligikaudu 0,7% ehk umbes 14 euro võrra. Mõju on väike, kuna sündimuse muutus jõuab tööturule pika viitega ning enamik tööealisest elanikkonnast pärineb sel ajal veel varasematest, suurematest põlvkondadest. Pärast 2050. aastat võib aga sündimuses esinevate muutuste mõju kiiresti suureneda.

Makromajanduslikest eeldustest mõjutavad tulevast pensioni kõige enam tööjõu tootlikkuse areng ja tööhõive kasv. Kui Eesti tööhõive määr tõuseks EL-i tippu, kasvaks I samba pension ligikaudu 4,4% ehk umbes 90 euro võrra. Kui tööviljakus kasvaks prognoositust 20% kiiremini, suureneks üksnes I sambale tuginev pension 2050. aastal ligikaudu 9% ehk umbes 176 euro võrra.

Kõrgem inflatsioon suurendab küll kättesaadavat summat, kuid vähendab pensioni ostujõudu. Kui inflatsioon püsib prognoositust kauem üle Euroopa Keskpanga seatud 2% eesmärgi ning alaneb sellele tasemele alles 2050. aastaks, siis pensionide nominaalväärtus suureneb, eeskätt II sambaga liitunutel – kuni 5,1% ehk umbes 125 euro võrra. Samal ajal väheneb pensionide reaalne ostujõud hinnataseme kiirema kasvu tõttu ligikaudu 30% võrreldes põhistsenaariumiga.

Kogumispensionide tootlus mõjutab pensioni olulisel määral. Kui II samba keskmine tootlus kasvab ja ühtlustub III samba ajaloolise tasemega (4,4% → 5,8%), suureneb II sambast laekuv pensioniosa ligikaudu 25% ning kogupension ligikaudu 6%.