Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Tervise- ja heaolutehnoloogiad – okkaline tee tervisevõrdsuseni?!
Tervise- ja heaolutehnoloogiad1 on muutunud inimkeskseks. See tähendab, et igaüks peab oma tervist ja elu puudutavaid valikuid tehes üha enam ise vastutust võtma ja initsiatiivi haarama. Abiks on tulnud uudsed tehnoloogilised lahendused, mille kasutamine nõuab nii tervishoiutöötajalt kui ka tavainimeselt uusi pädevusi, kuid tehnoloogia potentsiaali rakendamiseks tuleb esmalt lahendada rida valdkonnaspetsiifilisi probleeme. Muu hulgas tuleb tagada, et kõigil inimrühmadel oleks tervise- ja heaolutehnoloogiatele võrdne ligipääs ning oskused ja võimalused uudsete lahenduste kasutamiseks.
Kadi Lubi, Tallinna Tehnikaülikooli tervisetehnoloogiate instituudi vanemteadur, e-tervise keskuse juht
Riina Hallik, Tallinna Tehnikaülikooli tervisetehnoloogiate instituudi e-tervise keskuse lektor
Maarja-Liis Elland, Tallinna Tehnikaülikooli tervisetehnoloogiate instituudi e-tervise keskuse doktorant-nooremteadur
Meditsiini ja tehnoloogia arengu tulemusena elatakse tänapäeval kauem kui varem, kuid paraku mitte tervemalt ja kvaliteetsemalt, sest eluea tõus ja keskkonna muutumine on kaasa toonud krooniliste haiguste leviku kasvu. Tehnoloogilised lahendused, sealhulgas telemeditsiin, on kujunenud nüüdisaegse tervishoiu oluliseks osaks, pakkudes tõenduspõhiseid eeliseid ligipääsetavuse kui ka süsteemse tõhususe vallas.
Uuringud näitavad, et telemeditsiin konkureerib tavapärase raviga ja isegi ületab seda mitmel moel. Selle positiivset mõju tervisetulemitele on täheldatud nii diabeedi2,3 kui ka teiste südame ja veresoonkonna haiguste ravis4. Ent paranenud pole mitte ainult füüsiline tervis, vaid ka vaimne heaolu (parem hinnang elukvaliteedile, depressiooni sümptomite vähenemine)5. Lisaks kliinilistele tulemustele aitab telemeditsiin parandada ka teenuste kättesaadavust, lühendades ambulatoorseid ooteaegu keskmiselt 25,4 päeva võrra (kliinilistel erialadel kuni 34,7 päeva ja kirurgias 17,3 päeva). See tähendab, et patsiendid saavad ravi kiiremini, mis on paljude haigusseisundite puhul kriitilise tähtsusega. Oluline on ka transpordivajaduse vähenemine. Näiteks teledermatoloogia valdkonnas välditi transpordivajadust 43% juhtudest, kui kasutati asünkroonseid lahendusi, ning reaalajas videokonsultatsioonide korral kasvas see näitaja koguni 70%-ni, andes märkimisväärse 25% lisakasu6.
Positiivseid näiteid erinevatest meditsiinivaldkondadest saab esile tuua veelgi, kuid tõeline tervise- ja heaolutehnoloogiate potentsiaal on veel ammendamata. Enne uudsete tehnoloogiate tegelikku rakendamist tuleb lahendada mõned erilised, valdkonnaspetsiifilised probleemid.
Digiriik – kuhu me tervise ja heaolu valdkonnas jõudnud oleme?
Eesti e-tervise edulugu on juba pikemat aega olnud ülejäänud maailmale eeskujuks. Oleme nende võimalustega harjunud ega kujuta enam ettegi, milline oleks elu ilma riikliku tervise infosüsteemi, digiregistratuuri ja digiretseptideta või sotsiaalvaldkonna infosüsteemide ja kõige muuta7, mis teeb terviseandmete kasutamise võimalikuks. Kahtlemata näeme siin lisaks positiivsele ka vigu ning arendus- ja parendusvajadusi, kuid selliste võimaluste olemasolu on teinud Eesti unikaalseks ja edumeelseks.
Teisalt pole aga tegu ainult riiklike süsteemide arendamisega.
2022. aasta lõpus avaldatud Eesti iduettevõtete (ingl startup) andmebaasi kohaselt on siin asutatud 1452 iduettevõtet, millest kümme on saavutanud ükssarviku8 staatuse. Tervisetehnoloogiate valdkonnas ükssarvikut veel sündinud ei ole, aga tegevus on vilgas ning plaanid ambitsioonikad – eeldatavasti kümne aasta pärast on meil sadu tervisetehnoloogia ettevõtteid9,10.
Tehnoloogiate laialdasemat kasutuselevõttu toetavad mitmesugused riiklikud strateegiad ja eesmärgid11,12,13,14. Oluline on see, et kõik need dokumendid toovad välja vajaduse vähendada tervisealast ebavõrdsust ning nii mõnedki neist seavad prioriteediks inimkesksuse.
Tehnoloogia areng võib ebavõrdsust vähendada, aga ka süvendada. Tehnoloogiliste lahenduste potentsiaali saavutamiseks läbi mõelda erinevate
inimrühmade vajadusi ja arvestada nende haavatavust.
Tehnoloogia areng võib aidata ebavõrdsust vähendada, tuues teenused ja abi erisuguste vahendite kaudu inimesele lähemale, samas võib see ebavõrdsust ka süvendada. Seetõttu on vaja tehnoloogiliste lahenduste täieliku potentsiaali saavutamiseks läbi mõelda, kellel on tehnoloogia kasutamiseks vajalikud oskused ja võimalused olemas ning milliseid takistusi saaks juba digilahendusi välja töötades ennetada, et erinevate inimrühmade vajadusi ja haavatavust arvestada.
Mis teeb tehnoloogiate arendamise tervise ja heaolu valdkonnas eriliseks?
Enne kasutuselevõtuga seotud probleemide käsitlemist on oluline peatuda veel paaril teguril, mida iga tervise- ja heaolutehnoloogia arendaja peaks silmas pidama.
Kuna tegemist on inimeste elu ja tervisega ning teenusesaajad on sageli haavatavas seisundis, on tervise ja heaolu valdkond enam reguleeritud. Lisaks formaalsetele reeglitele mõjutavad seda valdkonda ka eetilised põhimõtted, mida tuleb igas tehnoloogia arendamise ja kasutuselevõtu etapis tähele panna.
Terviseandmed on eriliiki isikuandmed, mille kasutamist ja kasutamise kontrollimist reguleerib isikuandmete kaitse seadus. Segadust võib tekitada mõnikord see, kui tehnoloogia arendusse on kaasatud kliiniline partner. Nimelt, tervishoiuteenuse osutamisega seotud andmete töötlemise õigus ei laiene uuringutegevusega seotud andmete töötlemisele, mistõttu ei või protsessi kaasatud tervishoiutöötaja enne õigusliku aluse tekkimist (näiteks eetikakomiteelt kooskõlastuse saamist) haigusloost inimese terviseandmeid vaadata, neid muul moel dokumenteerida, säilitada ega töödelda.
Tehnoloogia arendamise vaatest on see kahtlemata üks protsessi aeglustavaid tegureid, sest isegi haavatavasse gruppi kuuluvate kasutajate uuringusse kaasamine vajab eetilist kooskõlastust15.
Võib muidugi diskuteerida, kui mõistlik on selline korraldus teadusuuringute ja innovatsiooni soodustamise seisukohast. Veel enam, milline on n-ö tellija ja pakkuja arusaam protsessi sisulise läbiviimise etappidest ja nende ajaraamidest. Näiteks Tervisekassa kaugteenuste näidisprojektide konkursi protsessi analüüsist ilmnes, et kaugteenuslahenduste arendamiseks ja mõju-uuringute läbiviimiseks planeeritud ajaraam ei sisaldanud 3–4-kuulist perioodi, mis võib kuluda eetilise kooskõlastuse saamiseks16.
Millal muutub ühiskondlik-kollektiivne innovatsioonivajadus olulisemaks
kui individuaalne otsustusõigus oma andmeid uuringute tarbeks anda
või nende kasutamist keelata?
Sisuliselt kerkib aga filosoofiline küsimus: millal muutub ühiskondlik-kollektiivne innovatsioonivajadus (selleks andmeid töödeldes) olulisemaks kui individuaalne otsustusõigus oma andmeid uuringute tarbeks anda või nende kasutamist keelata? Terviseandmete puhul ei saa rääkida täielikult anonüümsetest andmetest, sest need on detailirohked ja isikustatavad, eriti koos ristandmetega (näiteks sotsiaalsüsteemi info). Kuidas üldse piirata üksikisiku õigust privaatsusele ühiskonna teaduspõhise arengu ja kollektiivse hüve nimel ning kes tohib selle piiri tõmmata?
See on teema, millele mõelda eeskätt selleks, et tagada inimeste usk institutsioonidesse, sealhulgas tervishoidu, ettevõtlusse ja teadusesse, ning vältida olukordi, kus näiliselt või tegelikult valede otsuste mõjul hakkavad inimesed oma andmekasutust piirama.
Kuidas tekib tõendatus?
See võib kõlada küll iseenesestmõistetavana, aga olgu siinkohal korratud, et hindamisprotsessi alguses tuleb kindlaks määrata protsessi eesmärgid17. Kuna digitaalsed tervise- ja heaolutehnoloogiad asuvad biomeditsiini-, käitumis-, arvuti-, majandus- ja inseneriuuringute ristumiskohas, on vaja kasutada kõigist nendest distsipliinidest pärinevaid meetodeid18 ning selge eesmärk aitab valida sobivaimad hindamismetoodikad.
Lihtne vastus küsimusele tõendatuse tekke kohta on see, et tuleb hinnata tehnoloogia mõju ehk toimet ja kõrvaltoimeid, nii nagu on aastakümneid tehtud ravimite puhul. Hindamise üldised põhimõtted kehtivad ka (digitaalsete) tehnoloogiate suhtes, kuid vajalik on täiendavate mõjude hindamine. Lisaks tuleb mõista, kas ja kuidas ümber mõtestada seniseid hindamispraktikaid ja kehtivaid kuldstandardeid. Väärtuspõhises tervishoius on keskmes patsient ning kasutada tuleks patsientide jaoks olulisi mõõdikuid, näiteks elukvaliteet, patsiendikesksus, võimestamine, terviseteadlikkuse tõus ja tervisekirjaoskuse kasv19. Paljusid neist ei mõõdeta üldse või siis ei võeta neid arvesse tõendatuse taseme hindamisel.
Digitaalsete tervise- ja heaolutehnoloogiate hindamise kontekstis on loodud mitmesuguseid raamistikke (näiteks CIMIT, PENG, Momentum20), milles on nii kattuvaid kui ka erinevaid osi. Ühtset raamistikku, mille eri riigid tervise- ja heaolutehnoloogiate hindamiseks kasutusele oleks võtnud, ei ole seni tekkinud. Peale spetsiifiliste raamistike on olemas ka 1970. aastatel välja kujunenud tervisetehnoloogiate hindamise (ingl health technology assessment, HTA) metoodika, mis tekkis tollal kontrollimatult meditsiinisüsteemi paisatud seadmete analüüsimiseks. See võtab lisaks kliinilistele tulemitele arvesse ka organisatoorseid, majanduslikke ja sotsiaalseid mõjusid ning tagajärgi, mis on seotud tervishoius tehnoloogiate rakendamisega. Kuid see metoodika on mõeldud pigem meditsiiniseadmete (näiteks dialüüsiaparaadid), mitte digilahenduste jaoks. Joonisel 1 on sünteesituna esitatud eri raamistikes kirjeldatud hindamise kategooriad.
Joonis 1. Digitaalsete tehnoloogiate hindamise kategooriad
Joonis on valminud Sotsiaalministeeriumi korraldatud heaolutehnoloogiate festivaliks, autorite süntees
Nagu joonisel 1 on näha, peab suutma hinnata, mida tähendab uue tehnoloogia kasutuselevõtt erinevatele lõppkasutajatele (arst, patsient-klient, lähedane, sotsiaaltöötaja jt) ja organisatsioonile, aga ka ühiskonnale laiemalt. Viimase puhul võib see hõlmata nii lahenduse kultuurilist sobivust, seadusandlike muudatuste vajadust kui ka seda, kas lahenduse kasutuselevõtt võib suurendada ühiskonnas ebavõrdsust. Uue teemana on viimasel ajal lisandunud tehnoloogia mõju kliimale. Oleme harjunud kiitma Eesti digitaliseeritust ning tunneme uhkust, et hoiame metsa, kuid oleme jätnud tähelepanuta, et igasugused seadmed, võrgud ja serverid tarbivad samuti looduslikke ressursse. Loomulikult pole siin küsimus selles, kas jätta digitaalsed võimalused kasutamata, vaid eelkõige vajaduses hinnata võimalikku kasu-kahju suhet, nagu teeme majandus- ja terviseressursside puhul.
Digitervise lahenduste funktsioonide määratlemine on oluline mitte ainult toote arendamise või kasutajakogemuse seisukohalt, vaid see määrab,
mida ja kuidas oleks lahenduse tõenduspõhisuse hindamisel mõistlik mõõta.
Tervisele ja heaolule avaldatava mõju hindamine avab veel ühe olulise teema: juhuslikustatud kontrolluuringu (JuKU, ka randomiseeritud kontrolluuring, ingl randomized controlled trial ehk RCT) läbiviimine. Kuigi meditsiinis ja tervishoius on JuKU läbiviimine kuldstandardiks, puudub digitaalsete tervise- ja heaolutehnoloogiate puhul selle kasutamises konsensus. On isegi välja toodud, et JuKU-t tasub läbi viia ainult siis, kui sekkumine on stabiilne, seda saab rakendada suure täpsusega ja esineb mõistlik tõenäosus, et üldine kasu on kliiniliselt oluline (paremad tulemused või samaväärsed tulemused väiksemate kuludega).14 Paradoksaalselt süvendab kahtluseid JuKU sobivuse osas testitav tehnoloogia ise (sh selle erinevad funktsionaalsused ja kasutamise eesmärk), mis võib uuringu läbiviimise ja selle tulemuste põhjal kirjutatud teadusartikli valmimise ajal nii palju muutuda, et uuringu tulemustest enam praktilist ja sisulist kasu ei ole (ibid.). Digitervise lahenduste puhul ei ole funktsioonide määratlemine oluline mitte ainult toote arendamise või kasutajakogemuse seisukohalt, vaid see määrab ära ka selle, mida ja kuidas oleks lahenduse tõenduspõhisuse hindamisel mõistlik mõõta. Traditsiooniline JuKU ei ole alati sobiv ega vajalik kõikides digilahenduse elutsükli etappides. Paljud digiteenused on iteratiivsed, kiiresti arenevad ning sageli tugevalt kontekstist sõltuvad, näiteks sõltub kasutusmuster sihtrühmast, platvormist, kultuurikontekstist või teenuste kättesaadavusest. Sellises olukorras on oluline kasutada paindlikumaid hindamismeetodeid.
Euroopa Liidu liikmesriigid astuvad küll samme ühtsete digitervise tehnoloogiate hindamisraamistike kujundamiseks (näiteks EIT Health Taskforce for Harmonised Evaluations of Digital Medical Devices 2022–2025), kuid seda tehakse valdavalt iseseisvalt ning terminoloogia ja tehnoloogiate ulatus varieerub. Kuna puudub ühtne arusaam nii tehnilise kvaliteedi, koostalitlusvõime kui ka kliinilise tõenduse nõuetest, satuvad arendajad sageli olukorda, kus nad peavad lahendusi kohandama või tegema kulukaid lisauuringuid, et jõuda teiste riikide turule. Samas ei ole ühiste hindamiskriteeriumide puudumisel ka rahastajad valmis teiste liikmesriikide hindamisotsustele toetuma, mis takistab väiksematel riikidel olemasolevaid tõendusbaase ära kasutada. Selline olukord tuli ilmekalt esile Prantsusmaa otsuses jätta ajutiselt hüvitamata Saksamaal DiGA-na (sks Digitale Gesundheitsanwendungen) rahastatavate teenuste püsiloetellu kantud vaimse tervise rakendus Deprexis, kuna hinnati, et sellel puudub piisav kliiniline kasu21. Seetõttu on äärmiselt oluline, et liidu liikmesriigid lepiksid kokku ühtses kvaliteedi- ja tõendusraamistikus, mis looks selguse ka alternatiivsete uuringudisainide suhtes ning võimaldaks lävi viia uuringuid, mis kehtiksid mitmes jurisdiktsioonis.
Mida ja kuidas me Eestis oleme teinud?
Mõeldes riiklike süsteemide peale, tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole me hinnanud nende mõju eelnevalt kirjeldatud viisidel. Seetõttu ei oska me ka täpselt öelda, kes, miks ja kuidas neid süsteeme kasutavad. Loomulikult teame, et spetsialistid kasutavad oma tööks vajalikke ja ka kohustuslikke infosüsteeme, aga meil ei ole teaduslikku tõestust selle kohta, kuidas need süsteemid on tööprotsessidesse juurutatud, millised on olnud kasutuselevõtu eri etappides esile kerkinud raskused ning kuidas see kõik on erinevaid sihtrühmi, nii spetsialiste kui ka patsiente-kliente, ja nende rahulolu teenusega mõjutanud.
Siiski ei saa öelda, et tehtud poleks midagi.
Pandeemia ajal loodi üsna kiiresti nüüdseks ilmselt juba unustusehõlma vajunud HOIA äpp, mille laadis enda telefoni üle 300 000 eestimaalase ja mille eesmärk oli tagada inimeste kiire teavitamine ajal, kui vaktsiine veel ei olnud22. Sellest hoolimata tuli rakendus varsti sulgeda, kuna inimesed ei märkinud ennast nakatunuks (andmevahetust ei toimunud ka Digilooga)23, mis näitab selgelt, et tehnoloogia kasutuselevõtu juurutamiseks ei piisa ainult tehnoloogia olemasolust ja kättesaadavusest. Just sellest rakendusest ajendatuna sündis Tallinna Tehnikaülikooli e-tervise keskuse teadlastel eesotsas Priit Kruusiga digitaalse tehnoloogia hindamiseks esimene prototüüp – terviserakenduste hindaja, mille piloothindamise läbisid kolm praegugi edukalt toimivat terviserakendust (Migrevention, Triumfland Saga ja Cognuse Kõneravi.ee). Kuigi nüüdseks on hindajaga seotud tegevus ressursipuuduse tõttu veidi soiku vajunud, on see tänini ainus lahendus, mis on vaatluse alla võtnud mitmed tehnoloogiale iseloomulikud kategooriad, mida tavapärased hindamisprotsessid ei ole arvestanud. Nii on terviserakenduste hindaja fookuses näiteks lahenduste turvalisus ja privaatsus (s.t vastavus andmekaitse nõuetele ja asjakohaste turvameetmete olemasolu) ning koosvõime ja liidestuvus (s.t andmete teistesse tervishoiu infosüsteemidesse edastamise vajadus või selle puudumine, levinud tervishoiustandardite kasutamine andmete käitlemisel). Kliinilise mõju hindamise valdkonda on kritiseeritud, kuid tasub silmas pidada eelnevalt mainitud mõttemuutust selles, mida kliiniline mõju tehnoloogia kontekstis võiks üldse tähendada.
Samal ajal terviserakenduste hindaja loomisega toimus valdkonnas veel mitu olulist sündmust: 2020. aastal valmis kaugvastuvõtu mõju hindamise metoodikajuhis24 ning 2022. aastal digitaalsete tervisetehnoloogiate hindamisraamistik25, mille põhjal on välja kujunenud Eestis kasutatav digilahenduste innovatsioonietappide teekond26. Väga olulise praktilise algatusena kutsuti Tervisekassa eestvedamisel 2020. aastal ellu kaugteenuste näidisprojektide konkurss, mille käigus katsetati muu hulgas kaugteenuseid sisaldavate teenusmudelite mõju hindamist tervishoius. Neli konkursi viimasesse etappi jõudnud kaugteenusmudeli pakkujat said võimaluse töötada välja mõju-uuring, mille raames hinnati patsientide tervisetulemeid ning mudeli kasutusmugavust, rakendatavust ja majanduslikku mõju. Projektide „Oma tervise teekond”, „Eelvisiit” ja „OnKontakt” puhul leiti, et kaugteenusmudelid vajaksid Tervisekassast püsiva rahastuse saamiseks lisauuringuid ehk konkursil eksperimenteeritud hindamismeetodid ei sobitunud tavadega, mida rahastamisotsuse tegemisel järgitakse27. Projekt „Psoriaasi raviteekond” pälvis küll tingimusliku rahastuse, kuid selleks tuli majandusmõju hindamiseks läbiviidud kulu-tagajärje analüüs asendada kuluefektiivsuse analüüsiga (tabel 1)28. See otsus toob hästi esile tervise- ja heaolutehnoloogiate majandusmõju hindamise keerukuse.
Tabel 1. Majandusmõju hindamise tüübid ja nende võrdlus
Eestis pole kokku lepitud, millist majandusmõju hindamise metoodikat tuleks ühes või teises olukorras rakendada ja milline neist oleks ressursikasutuse mõttes kõige mõistlikum. Kui eesmärk on hinnata kasulikkust tervisetulemi mõttes (näiteks QALY), on praeguse praktika järgi võimalik seda usaldusväärselt mõõta peamiselt JuKU abil. Ent nagu öeldud, on see digilahenduste kontekstis tihti ebaotstarbekas. Näidisprojektide konkursil kujundati algselt projektid NICE (National Institute for Health and Care Excellence) digitaalsete tervisetehnoloogiate hindamisraamistiku järgi. Näidisprojektide konkursi otsused tehti põhjalikumalt kui NICE oleks eeldanud. Otsustati, kas projektis osalenud neli teenusepakkuja mõju-uuringut on piisavad positiivse rahastusotsuse saamiseks. Seega konkursi lõppedes tuli projekti „Psoriaasi raviteekond” jaoks rahastuse saamiseks koostöös Tervisekassaga teostada ikkagi teisese eesmärgiga kogutud andmete põhjal ja JuKU abil kuluefektiivsuse analüüs, kuigi minimaalse tõendatuse täitmiseks JuKU rakendamise nõuet kehtestatud ei ole.
Projekti „Psoriaasi raviteekond” puhul vaatas Tervisekassa lõpuks ainult kulude ning elukvaliteedi vahet. Ilmnes, et mõõduka või raske psoriaasiga patsientide ravikindlustuse kulude aritmeetilised keskmised olid sekkumisrühmas 3784 euro võrra väiksemad ja elukvaliteet kontrollrühma omaga ekvivalentne29,30. Samas mitte ühtki kvalitatiivselt saadud tulemust (näiteks teenuse kvaliteet, kättesaadavus ja inimkesksus) rahastusotsuse hindamise protsessis ei arvestatud, kuigi uuring ise kattis teemasid laiemalt. Oluline on seegi, et erinevad kasutajad (patsiendid, tervishoiutöötajad) andsid rakendusele mitmes kategoorias (näiteks valmisolek lahendust kasutada, rakenduse kasutatavus, rahulolu teenusmudeliga) kõrge hinnangu. Lisaks tekib vastuolu, et kulusid arvestatakse Tervisekassa puhul ainult ühe aasta eelarve perspektiivist ja pelgalt kliinilise kulu kontekstis, samas patsiendi ja ühiskonna saadavat kulude kokkuhoiuga seotud kasu ei arvestata.
Paljude uuenduslike lahenduste majanduslik väärtus võib jääda ebamääraseks või alahinnatuks – mitte seetõttu, et mõju puuduks, vaid seetõttu, et kehtiv hindamisraamistik ei sobitu nende eripäradega.
Eelnevat kokku võttes tuleb tõdeda, et meil on piirangud nii vajalikule tõendusbaasile kui ka majandusliku hindamise läbiviimisele. Paljude uuenduslike lahenduste majanduslik väärtus võib jääda ebamääraseks või alahinnatuks – mitte seetõttu, et mõju puuduks, vaid seetõttu, et kehtiv hindamisraamistik ei sobitu nende eripäradega. Lisaprobleeme tekitab terminoloogia, kus ingliskeelse termini cost-effectiveness tõlkevastena on kasutatud „kulutõhusus” (ka „kuluefektiivsus”). Efektiivsus peaks viitama tulemuslikkuse hindamisele, mitte tingimata tõhususele selle klassikalises mõttes (parima tulemuse saavutamine vähima võimaliku kuluga). Seetõttu võib sõna „tõhusus” viia arusaamale, et analüüs keskendub alati ressursisäästlikkusele, kuigi see ei pruugi nii olla. Seega, juhiste ja nõuete loomine peab lähtuma ühtsetest arusaamadest ja metoodiliselt korrektsest sõnastusest.
Kaugteenuste konkurss oli oluline, sest tõi esile Eesti digitervise maastikul esinevad mõju hindamisega seotud puudujäägid, sealhulgas ekspertide puuduse ning teadmiste ja eri osapoolte arusaamade lahknevuse eelnevalt käsitletud hindamisega seotud aspektides (näiteks eetiline kooskõlastus, hindamise kuldstandard digitehnoloogiate kontekstis).22 Konkursilt saadi hulk olulisi õppetunde ning nendele tuginedes töötas Tervisekassa välja innovatsioonitoetuse ja selle taotlemise protsessi. See toetus on mõeldud juba toimivate tervishoiuteenuste mõju-uuringute läbiviimiseks. Veel enam, koostöös Tervisekassaga disainiti uus psoriaasi projektil põhinev jätku-uuring selliselt, et võetaks arvesse ka ühiskondlikku perspektiivi, s.t patsiendi ja ühiskonna kulusid, mis on arusaamade ühtlustamisel suur samm edasi.
Olulise edasiminekuna on 2025. aasta alguses tervisetehnoloogiate valdkonnas lepitud kokku üleminek CIMIT-tegevusmudelile (Center for Integration of Medicine and Innovative Technology), mida veab Health Founders Estonia. Mudeli rakendamise eesmärk on tagada, et arenduses olevad tervisetehnoloogiad jõuaksid kliinilisest vajadusest muutuva ravistandardini ning et nende arenduses lähtutaks nii kliinilistest, ärilistest, regulatiivsetest kui ka tehnoloogilistest eesmärkidest.
Kuhu siis inimene jääb?
Isegi kui jõuaksime kunagi ideaalsesse olukorda, kus tehnoloogia oleks igakülgselt hinnatud ning turvaliseks ja toimivaks tunnistatud, seisaks meil ikkagi ees veel üks probleem. Meil on vaja inimesed seda kasutama saada, kuid tänapäeva info-, asjade- ja tegevusrikas elu ega ka inimloomus seda paraku ei soodusta. Inimene üldjuhul ei taha muutusi, isegi kui neid meeleheitlikult vajatakse ja neist teadlikud ollakse. Seetõttu on igal tehnoloogia omanikul oluline mõista, et nii kasutajatega koosloomes toimuvat tehnoloogia arendamist kui ka selle kasutuselevõttu tuleb planeerida, kommunikeerida ja toetada.
Asjaolu, et kasutuselevõttu tuleb planeerida ning see läbimõeldult ja toetatult ellu viia, saab lisaks HOIA äpile ilmestada veel ühe pandeemia ajast pärit magusvalusa näitega. Nimelt, just pandeemia ajal võeti kasutusele riigiinfo telefon 1247. Liini avamise peamiseks ajendiks oli asjaolu, et suurenenud infovajaduse tõttu ummistusid teised liinid (näiteks 112 ja perearsti nõuandeliin 1220)31. Eesti oli juba enne pandeemiat arenenud digiriik, ametkondade veebilehed sisaldasid ajakohastatud teavet. Ometi eelistasid inimesed helistada. Samuti ilmnes just pandeemia ajal, et paljudel inimestel puudus võimekus (ja võib-olla ka võimalus) Digiloos (praegu Terviseportaal) broneerida aega Covid-19 vastu vaktsineerimiseks. Ka selle mure lahendamiseks helistati liinile 1247.
Need näited viitavad selgelt digipädevuste omandamise olulisusele. Ent toovad välja sellegi, et isegi mitte kriis ja sellest tulenev vajadus ei suuda inimest panna omaks võtma midagi, mille kasutamine talle (veel) omane ei ole. Seega on kasutuselevõtu toetamine oluline, et vältida ebavõrdsuse süvenemist. Tervise kontekstis mõjutab inimese vastuvõtuvõimet ja muutumisvalmidust tervise halvenemisega seotud emotsionaalne mõõde, mis eeldab omakorda strateegiaid, et inimest toetada.
Inimestest rääkides on fookus sageli patsientidel,
kuid ära ei tohi unustada ka tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna töötajaid.
Inimestest rääkides on fookus sageli patsientidel, kuid ära ei tohi unustada ka tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna töötajaid. Eeldus, et spetsialistid soovivad ja suudavad uusi tehnoloogiaid igapäevaselt oma elus rakendada, on üldjuhul ekslik. Just seetõttu on tehnoloogia kasutuselevõtu korral vaja hinnata eeltoodud mõjusid organisatsioonile, tööprotsessidele ja töötajatele. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtmisel on oluline, et omandatud oleksid erialaseks tööks vajalikud digipädevused32, mis peale elementaarse arvutikasutamise oskuse peaksid hõlmama ka andmekaitse ja küberturbe valdkonnaga seonduvat, digikanalite vahendusel suhtlemist, üldist arusaamist e-tervisest ning info otsimise ja töötlemisega seotud oskusi. Digipädevuste omandamisel on organisatsioonil täita suur roll, sest tööandja ja kolleegide piisav toetus ning vajalike ressursside eraldamine on olulised digipädevuste omandamist mõjutavad tegurid33,34.
Meil on mõningast tõestust ja ka teaduslikke teadmisi selle kohta, kuidas kasutajagruppe vajalike pädevuste omandamisel toetatakse.
Aastatel 2022–2024 viidi Eestis Euroopa Komisjoni rahastamisel ja Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel koostöös eri osapooltega läbi projekt „Improving digital competences of the health workforce in Spain and Estonia”35, mille laiem eesmärk oli luua võimalusi tervishoiuvaldkonna töötajate digipädevuste arendamiseks. Projekti raames valmisid strateegia (lõimitud Eesti e-tervise strateegiaga) ja tegevuskava tervishoiuvaldkonna töötajate digipädevuste arendamiseks aastateks 2025–2030 ning digipädevuste profiil koos digipädevuste nimekirjaga.
… ja mis saab (tervise) ebavõrdsusest?
Tehnoloogiate kasutuselevõtu edukuse määrab paraku veel üks oluline tegur – see on ebavõrdsus. Loomulikult ei tule elus just kuigi sageli ette olukordi, kus kõik oleksid kõiges täiesti võrdsed, kuid tervisealase ebavõrdsusega tuleb siiski tegeleda ning see on kõigis siinses artiklis viidatud riiklikes strateegiates ka eesmärgiks seatud.
Oleme intrigeerivas olukorras, kus balansseerimine tundub tõelise mustkunstina, sest tervise ebavõrdsust suurendav tegur – (digi)tehnoloogia – võib paradoksaalselt olla see, mida on seni peetud pigem ebavõrdsuse vähendajaks. Enim kannatavad sageli need, kes lahendusest saadavat kasu tegelikult kõige rohkem vajaksid36,37. Mõjutatud on vanemaealised, maapiirkondade elanikud, mõnda vähemuskeele rühma kuuluvad inimesed (Eestis näiteks kõik need, kes ei valda piisavalt eesti keelt) ning madalama haridustaseme ja sissetulekuga elanikud. Kogu tervisealase ebavõrdsuse kontekstis ei ole siin midagi uut, küll aga on oluline, et me ei tekitaks endale illusiooni, kuidas tehnoloogiad päästavad meid tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi ressursipuudusest. See on kindlasti tulevikusuund ja tehnoloogiad pakuvad siin leevendust, kuid vaja on igal tasandil süstemaatilist lähenemist, kavandatud muutuste juhtimist ja nende toetavat läbiviimist, mille oluliseks osaks on strateegiline kommunikatsioon.
Mida peame tegema innovatsiooni edendamiseks
tervise- ja heaoluvaldkonnas?
🔵 Innovatsiooni edendamine vajab Euroopa Liidu liikmesriikide ühtse kvaliteedi- ja tõendusraamistiku kokkulepet, mis võimaldaks tervisetehnoloogiliste lahenduste piiriülest tunnustamist ja levikut.
🔵 Kehtivad hindamisraamistikud ei pruugi sobituda tehnoloogiliste lahenduste eripäradega, mistõttu võib uuenduslike lahenduste majanduslik väärtus jääda ebamääraseks või alahinnatuks.
🔵 Uute tehnoloogiate kasutuselevōtu eeldus on erinevate kasutajagruppide ōigeaegne kaasamine tehnoloogiate loomise protsessi, sealhulgas vajalike kompetentside omandamise toetamine ja tehnoloogia kättesaadavuse tagamine.
Allikad ja märkused:
1 Kasutame siin artiklis termineid „tervise- ja heaolutehnoloogiad”, „tehnoloogilised lahendused”, „digitaalsed tehnoloogiad” ja „digitehnoloogiad” samatähenduslikena ning peame nende all silmas mitmesuguseid tehnoloogilisi lahendusi, sealhulgas digitaalseid (nt rakendused ehk äpid). Hindamisest rääkides peame silmas üksnes e-tervisetehnoloogiate hindamist, mitte laiemat tervisetehnoloogiate hindamist (hõlmab kõiki tehnoloogiaid, sealhulgas ravimite hindamist).
2 Tchero, H., Kangambega, P., Briatte, C., Brunet-Houdard, S., Retali, G.-R., & Rusch, E. (2019). Clinical Effectiveness of Telemedicine in Diabetes Mellitus: A Meta-Analysis of 42 Randomized Controlled Trials. Telemedicine and e-Health, 25(7). https://doi.org/10.1089/tmj.2018.0128
3 Capodici, A., Noci, F., Nuti, S., et al. (20125). Reducing outpatient wait times through telemedicine: a systematic review and quantitative analysis. BMJ Open, 15: e088153. https://doi.org/10.1136/bmjopen-2024-088153
4 Kuan, P. X., et al. (2022). Efficacy of telemedicine for the management of cardiovascular disease: a systematic review and meta-analysis. The Lancet Digital Health, 4(9), e676–e691. https://doi.org/10.1016/S2589-7500(22)00124-8
5 Han, X., Chen, W., Gao, Z., Lv, X., Sun, Y., Yang, X., & Shan, H. (2021). Effectiveness of telemedicine for cardiovascular disease management: systematic review and meta-analysis. Annals Of Palliative Medicine, 10(12), 12831–12844. https://doi.org/10.21037/apm-21-3626
6 Wootton, R., Bahaadinbeigy, K. & Hailey, D. (2011). Estimating travel reduction associated with the use of telemedicine by patients and healthcare professionals: proposal for quantitative synthesis in a systematic review. BMC Health Services Research 11, 185. https://doi.org/10.1186/1472-6963-11-185
7 https://e-estonia.com/solutions/e-health-2/e-health-records/
8 Ükssarvikuna defineeritakse sellist iduettevõtet, mis on jõudnud ühe miljardi dollari suuruse käibeni. Tuntuimad Eestist pärit ükssarvikud on näiteks Skype, Bolt ja Wise.
9 Tehnopol (2025). Tervisetehnoloogia kogukonna veebileht, kasutatud 15.06.2025.
10 Health Founders Estonia (2025). Veebileht https://hfe.ee/et/tegevusmudel/, kasutatud 15.06.2025.
11 Eesti Vabariigi Valitsus (2021). Strateegia „Eesti 2035”, kasutatud 15.06.2025.
12 Sotsiaalministeerium (2021). Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030, kasutatud 15.06.2025.
13 Sotsiaalministeerium (2023). Heaolu arengukava 2023–2030, kasutatud 15.06.2025.
14 Sotsiaalministeerium (2025). E-tervise strateegia. kasutatud 15.06.2025.
15 Vastavalt isikuandmete kaitse seaduse §-le 6 kontrollib teadusuuringu tarbeks andmete töötlemise asjakohasust valdkondlik eetikakomitee.
16 Lubi, K., Mäe, C., Ross, P., Ross, T., & Haage, B. (2022). Kaugteenuste näidisprojektide protsessi analüüs: II vaheraport. TalTech Data Repository. https://doi.org/10.48726/wcg14-wxf38, kasutatud 15.06.2025.
17 Nordic Welfare Centre. Welfare technology tool box.
18 Murray, E. et al. (2016). Evaluating Digital Health Interventions. American Journal of Preventive Medicine, 51(5), 843–851.
19 Porter, M. E. (2010). What is value in health care? New England Journal of Medicine, 363(26), 2477–2481.
20 Momentumi raamistikul põhinevat hindamist kasutati Tervisekassa kaugteenuste näidisprojektide konkurssil.
21 Arca, E., & Heldt, D. (2022). P46 How Are European Countries Assessing Digital Health Technologies (DHTS)? A Comparison of DHT Health Technology Assessments (HTAS) Across France, Germany and the UK. Value in Health, 25(12), S11. https://doi.org/10.1016/j.jval.2022.09.058
22 https://www.tehik.ee/uudis/maikuust-suletakse-hoia-rakendus
23 https://www.err.ee/1608582136/hoia-rakendus-laheb-maist-ajaloo-prugikasti
24 Hallik, R., & Kruus, P. (2020). Kaugvastuvõtu mõju hindamise metoodikajuhis.
25 Elland, M.-L., Kuldkepp, K., Tomson, M., Lubi, K., Ross, P., & Ross, T. (2022). Digitaalsete tervisetehnoloogiate hindamisraamistiku töötoad: Raport. TalTech Data Repository. https://doi.org/10.48726/ap79h-m3a49
26 Tervisekassa. Digilahendused tervishoius, kasutatud 15.06.2025.
27 Elland, M.-L., Ross, P., & Ross, T. (2025). Kaugteenuste näidisprojektide protsessi analüüs: Lõppraport. TalTech Data Repository. https://doi.org/10.48726/azbqr-5sd05
28 NICE (National Institute for Health and Care Excellence) digitaalsete tervisetehnoloogiate hindamisraamistiku järgi on olemas madala ja kõrge tõenduskvaliteediga majandusmõju hindamise meetodid.
29 Tervisekassa. Kaugteenuste näidisprojektid, kasutatud 24.06.2025.
30 TÜK, TÜ, Dermtest. Tervisekassa näidisprojekti lõppraport „Psoriaasi kaugjälgimine Dermtest Pildivaatur tarkvaral”. https://tervisekassa.ee/media/587/download?inline, kasutatud 24.06.2025.
31112.ee (2025). Miks riigiinfo telefon loodi?, kasutatud 15.06.2025.
32 Digipädevus on defineeritud siin DigComp 2.2 raamistiku kohaselt kui „kombinatsioon oskustest, teadmistest ja hoiakutest”. Vuorikari, R., Kluzer, S., & Punie, Y. (2022). DigComp 2.2: The Digital Competence Framework for Citizens – With new examples of knowledge, skills and attitudes, EUR 31006 EN, Publications Office of the European Union, Luxembourg. https://doi.org/10.2760/115376
33 Konttila, J. et al. (2019). Healthcare professionals’ competence in digitalisation: A systematic review. Journal of Clinical Nursing, 28(5–6), 745–761, Mar. https://doi.org/10.1111/jocn.14710
34 Kulju, E., Jarva, E., Oikarinen, A., Hammarén, M., Kanste, O., & Mikkonen, K. (2024). Educational interventions and their effects on healthcare professionals’ digital competence development: A systematic review. International Journal of Medical Informatics, 185, May. https://doi.org/10.1016/j.ijmedinf.2024.105396
35 Elland, M.-L., & Maasik, M. (2025). Deliverable 19: Final project report for Estonia. TalTech Data Repository. https://doi.org/10.48726/qkqx0-wx681
36 Adib, K., Azzopardi-Muscat, N., & Novillo-Ortiz, D. (2023). Leaving no one behind: prioritising digital health equity across the WHO European Region. Eurohealth, 29 (2), 15–18. World Health Organization. Regional Office for Europe.
37 WHO Regional Office for Europe (2022). Equity within digital health technology within the WHO European Region: a scoping review. Copenhagen.
Veel Pikksilma artikleid
Eesti põllumajanduse tulevikku kujundavad rahvusvahelise kaubanduse reeglite ja võimaluste muutumine, vajadus kindlustada toidujulgeolek ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetused ja piirangud, milles üha olulisemal kohal on kliima- ja keskkonnahoid. Täiendavalt mõjutab sektorit biotehnoloogia areng, mille viljadest osasaamine eeldab algatusvõimelist tegutsemist. Oluline on mõista, millised uued võimalused võivad nende tegurite koosmõjul kujuneda ning kuidas olla valmis neid võimalusi kasutama, kirjutab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor ja projektijuht Erik Terk.
Vajaduspõhiste toetuste õiglasel määramisel on vaja usaldusväärseid leibkonnaandmeid, sest inimese toimetulek ei sõltu üksnes tema isiklikust sissetulekust, vaid ka leibkonna koosseisust ja ühiste ressursside jagamisest. Eestis puuduvad usaldusväärsed ja terviklikud leibkonnaandmed, mis takistab toetuste tõhusamat sihtimist. Appi saavad tulla privaatsust tagavad tehnoloogiad, kirjutavad Liina Kamm ja Dan Bogdanov ettevõttest Cybernetica.
Tehnoloogia, kommunikatsiooniplatvormid ja ühismeedia arenevad üleilmselt kiiremini kui neid raamistavad regulatsioonid. Koos poliitika suurenenud polariseerumise, väljaütlemiste reljeefsemaks ja kommunikatsioonikanalite järjest kitsamaks või täpsemini sihituks muutumisega on see tekitanud infokeskkonnas kaose, mis võib osalejaid demokraatlikust protsessist nii võõrandada kui ka panna poliitikud, regulaatorid ja järelevalve abitult käsi laiutama, kirjutab küberturvalisuse ja hübriidohtude ekspert Liisa Past Arenguseire Keskuse väljaandes Pikksilm.
Viimased uudised
-
12.11 2025Uus raport: tervishoius tuleb suurendada efektiivsust ja saada kulud kontrolli alla
Arenguseire Keskus esitles täna uut raportit “Tervishoiu jätkusuutlikkus. Stsenaariumid aastani 2035“, kust selgus, et Eesti tervishoius kujunenud püsiva defitsiidi katmiseks on vaja nii riigieelarvelist lisaraha kui ka kulukasvu kontrolli alla saamist.