Lipuriigi konkurentsivõime. Rahvusvahelise laevanduse ja meremajanduse arenguseire

Eestis jõustus 2020. aasta keskel reform, mille eesmärk on suurendada Eesti lipu all sõitvate rahvusvahelistele nõuetele vastavate 500 ja suurema kogumahutavusega kaubalaevade ning samasugustele parameetritele vastavate väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda regulaarreise sooritavate reisilaevade arvu, tõsta nõudlust laevu teenindavate kaldasektori ettevõtete teenuste järele ning kasvatada seeläbi Eesti majandust ja riigieelarve maksutulu. Selleks:

• vähendati oluliselt meremeeste tööjõumaksude koormust;
• viidi sisse tonnaažimaksu süsteem;
• loodi kahesüsteemne laevapereta prahitud laevade register.

Palju on tehtud, kuid kõik pole veel valmis – näiteks käivitub registrite digirakendus alles 2021. aasta alguses. Lipuriigi konkurentsivõime parandamisel on tehtud tubli algus. Vaatamata sellele, et kogu paketi edukuse kohta on praegu veel vara midagi öelda, on teemasid, mis vajavad kohendamist:

• sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmakse on vaatamata muudatustele endiselt liiga kõrged;
• II laevapereta prahitud laevade registritasu on suur;
• laevakinnistusraamatu teenindus ei ole kliendisõbralik;
• laevakaitse ja laevadel relvade käitlemise regulatsioon puudub;
• tähtajaliste töölepingute ja tööaja regulatsioon vajab ülevaatamist;
• registrite müügistrateegia on vaja välja arendada;
• kaldasektori suutlikkus laevu teenindada on madal ja selle arendamiseks puudub strateegia.

Ühe uue laeva tulek Eesti lipu alla võib tuua kaldasektorist Eesti riigieelarvesse 45 000–240 000 eurot maksutulu. Kui palju täpselt, sõltub sellest, kui huvitatud on laevafirmad meie kaldasektori pakutavatest toodetest ja teenustest.

Mida tuleks teha selleks, et Eesti oleks aastal 2040 konkurentsivõimeline lipuriik?

Me ei tea, milline saab maailm kahekümne aasta pärast olema. Võimalikud on küllaltki erisuunalised arengud. Alljärgnevas pakume olulisemaid trende kombineerides välja kolm stsenaariumi, mis on piisavalt realistlikud, kuid samas ka eriilmelised selleks, et tulevikuprobleemidele mõelda ja nendeks paremini valmis olla.

Stsenaariumide loomisel lähtuti kahest peamisest tegurist: automatiseerimise kiirus meretranspordi ökosüsteemis ja keskkonnanõuete karmistumise kiirus. Neid tegureid omavahel kombineerides koostati kolm tulevikustsenaariumi:

Vaikne meri

Stsenaariumis maailmamajandus killustub ja regionaliseerub. Rahvusvahelised kokkulepped sünnivad vaevarikkalt, seda nii keskkonna- kui ka tehniliste standardite valdkonnas. Tehnoloogia arengutempo merenduse valdkonnas on aeglasem, kui oodati.

Maailmamajanduse ja sellest tulenevalt ka meretranspordi kasv kiratseb. Infovahetus meretranspordi ökosüsteemis on muutunud digitaalseks, kuid autonoomsed süsteemid arenevad vaevaliselt – laevu (kuigi veidi modernsemaid) juhitakse üldjoontes ikka nagu praegu. Keskkonnanõuete osas on toimunud mõõdukas karmistumine, kuid uut süsinikuvaba laevakütust ei ole esile kerkinud ning CO₂-heite vähendamine 2050. aastaks 50% võrra ei ole realistlik.

Roheline meri

Stsenaariumis on kliimamuutuste vastane võitlus eesmärk number üks! Laevade süsinikuheide on otsustatud viia nulli aastaks 2050. Uued laevad sõidavad kõik süsinikuvaba kütusega, käib vanemate laevade ümberehitamine. Meretranspordi ökosüsteemi digiteerumine toimub sarnaselt stsenaariumiga „Vaikne meri“. Autonoomsete süsteemide arendamine saab keskkonnanõuete täitmiseks vajaliku investeerimissurve tõttu vähem tähelepanu, kuid toimub samuti kiiremini kui stsenaariumis „Vaikne meri“. Sellele vaatamata on valdav osa laevadest inimeste juhitud ka 2040. aastal.

Hõbedane meri

Stsenaariumis toimib rahvusvaheline koostöö ladusalt. Deglobaliseerumine jäi ära ning pärast ajutisi raputusi liigub maailm jälle küll veidi aeglasemalt, kuid siiski lõimumiskursil. Majandus kasvab jõudsalt. Automatiseerimine meretranspordi ökosüsteemis on hoo sisse saanud. Suhtlus ökosüsteemi osapoolte vahel on digitaalne, autonoomsete (nii inimese poolt kaldalt juhitud kui täisautonoomsete) laevade kasutamisest on näiteid nii lähimere kui ka ookeanivedude puhul. Nende laevade osakaal laevastikus kasvab, samuti kasvab sadamate arv, mis suudavad selliseid laevu inimese vähese sekkumisega vastu võtta, lossida ja lastida.

Süsihappegaasiheite vähendamise osas on kokku lepitud oluliselt mõõdukam graafik kui stsenaariumis „Roheline meri“ – 2060. aastaks jõutakse 50% 2008. aasta tasemest. Kasutusel on mitmeid erinevaid madalama süsinikuheitega laevakütuseid ja mootorilahendusi.

Mida tähendavad stsenaariumid Eesti kui lipuriigi konkurentsivõime jaoks?

Eesti laevaregistri arendamisel tuleks keskenduda teenuste kvaliteedile. Registreerimistoimingud peavad olema kiired, reeder peab tundma ennast turvaliselt – kui laeva tabab võõras sadamas mingi probleem, ei saa register endale viivitusi lubada.

Lipuriigi teenus ei tohiks olla liiga kallis (Eesti puhul on mõningast parandamisruumi nii sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse kui II laevapereta prahitud laevade registri tasude osas), kuid registri soodsust ei määra ainult maksud ja registritasud – reederi jaoks on oluline laeva opereerimise kogukulu.

Tehnoloogia areng liigub pidevalt laevameeskondade vähendamise suunas ja Eesti laevaregistril tasub olla avatud aruteluks selle üle, millised tehnoloogilised lahendused aitaks laeva ohutult juhtida ka väiksema meeskonnaliikmete arvuga. Paari-kolme mehe võrra väiksem meeskond annab aastas oluliselt suuremat kulukokkuhoidu kui väike soodustus registritasudelt.

Laevaregistri kasulikkus Eesti majandusele on seda suurem, mida rohkem laevu on meie registris ning mida rohkem kasutatakse Eesti kaldasektori pakutavaid teenuseid. See tähendab, et läbi tuleb mõelda nii registri müügi- kui ka kaldasektori arendamise strateegia. Euroopa ja maailm laiemalt tähtsustab üha rohkem roheteemasid, seetõttu võiks üks osa meetmetest luua eeliseid keskkonnasõbralikele laevadele, seda eeldusel, et laevade keskkonnasõbralikumaks ehitamisse panustab Eesti kaldasektor.

Kui soovime suurendada Eesti silmapaistvust Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis, tuleb valida teemad, mille eestkõnelejad soovime olla – kõigiga ei jõua tegeleda. Eesti on tugev info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas – võimalik, et meil oleks mõistlik asuda oma nähtavust suurendama, tuginedes selle sektori kompetentsusele ning võttes oma teemaks näiteks registrite ja andmevahetuse digiteerimine.

Autorid: Janno Järve, Sten Anspal, Tõnis Hunt, Epp Kallaste, Laura Kivi Eesti Rakendusuuringute Keskusest CentAR