Eesti põllumajandussektori konkurentsivõime analüüs rahvusvaheliste väärtusahelate võtmes

Samal ajal mõjutavad majandust keskkonnateemad ja Euroopa roheline lepe, mis suunab rohepöörde kaudu ka toidutootmise arengut.

Uuring keskendub Eesti põllumajanduse ja toidutööstuse rollile rahvusvahelistes väärtusahelates, eesmärgiga suurendada sektori lisandväärtust ja ekspordipotentsiaali. Uuringu fookuses on põllumajandussaaduste väärindamise trendid; toorme tõhusam kasutamine toidu, sööda ja biomaterjalide tootmisel; teaduse ja teadmussiirde roll sektori arengus; konkurentsivõimet takistavad tegurid ning riiklikud toetusmeetmed varustuskindluse ja lisandväärtuse tõstmiseks.

Uuringu läbiviimisel kasutati põllumajandusstatistika- ja väliskaubanduse andmeid, rakendati statistilise analüüsi meetodeid ja dokumendianalüüsi ning viidi läbi fookusgruppe ja intervjuusid valdkonna ekspertidega. Uuringu tulemused aitavad kujundada strateegilist visiooni, mis viib Eesti põllumajanduse tooraine tootmisest kõrgema lisandväärtusega toodete arendamiseni, toetades samal ajal koostööd ettevõtete, teadusasutuste ja kogukondade vahel.

Uuringu tulemused ja poliitikasoovitused

Uuring toob esile, et Eesti põllumajanduse ja toidutööstuse konkurentsivõime kasvatamine peitub lisandväärtuse suurendamisel (sh mahetootmise tootearenduses), segatootmise rakendamisel ning kõrvalsaaduste kasutuselevõtus. Eesti tugevusteks on teraviljakasvatus ja piimatootmine, kuid nendes valdkondades eksporditakse pigem madalamalt väärindatud saadusi nagu näiteks toorpiim. Väärindatud toodete osakaal ekspordis on alates 2018. aastast vähenenud 55 protsendilt 48 protsendini. Väärindatud toodete osakaal ekspordis on kõrgeim piimatoodete seas, moodustades umbes 60%, samas ka see jääb alla imporditud piimatoodetele, kus väärindatud toodete osakaal ulatub ligi 70%ni. 

Keskkonnanõuete karmistumine suurendab investeeringuvajadust, samas kui tootjate kasumlikkus on ebastabiilne. Tootmise kontsentreerumine tõstab efektiivsust, kuid ohustab väikeste tootjate turulepääsu. Toidujulgeoleku tagamiseks on oluline kodumaise tootmise eelistamine ja tarneahelate mitmekesistamine.

Peamised poliitikasoovitused

• Toetada taastuvate ressursside eksporti ja väärindamist kõrgema lisandväärtusega toodeteks.
• Tagada põllumajandustootjate majanduslik, keskkonnaalane ja sotsiaalne kestlikkus.
• Tasakaalustada toidu tarneahela riske ja tulusid, pakkudes kindlustuslahendusi.
• Edendada eestimaiste toidukaupade tarbimist kampaaniate ja märgistuste kaudu.
• Toetada innovatsiooni ja tehnoloogia arengut maksusoodustuste kaudu.
• Võimaldada väiketootjate juurdepääs turule ja toetada ühistulist tegevust.
• Arendada nõuandesüsteemi ja nõustajate professionaalsust.
• Edendada roheenergia tootmist, näiteks biogaasi vormis.
• Soodustada hajutatud ja mitmekesist tootmist regionaalpoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
• Kindlustada ressursside ja tootmissisendite kättesaadavus.
• Luua kodumaistele tootjatele välismaiste konkurentidega sarnane toetus- ja maksutase.
• Soodustada segatootmist ja tööstussümbioose.
• Parandada jäätmekäitluse regulatsioone kõrvalsaaduste väärindamiseks.
• Toetada investeeringuid tootmisüksuste arendamisse ja tagada regulatiivne stabiilsus.

Uuringu põhjal on valminud ka lühiraport “Trendid ja konkurentsivõime Eesti põllumajanduses“.