Kas ettevõtete investeeringud jõuavad tootlikkuseni?

Tuntuim tootlikkuse indikaator on tööjõu tootlikkus. Riikide tasandil väljendatakse tööjõu tootlikkust sageli sisemajanduse kogutoodangu (SKT) ja töötatud tundide suhtarvuna. Koguteguritootlikkus võtab arvesse erinevad tootmissisendid ning püüab kinni tööjõu- ja kapitalisisendite kvaliteedi paranemisest (haritumad töötajad, sama masina uuema tehnoloogiaga versioon, parem juhtimispraktika, mastaabisääst, brändid jne) tõukunud kasvu.

Tootlikkuse kasv on pidurdunud

Olulisem kui tööjõu tootlikkuse tase on tootlikkuse kasvutempo. Kriisijärgsel perioodil (2009–2016) on Eestis tootlikkuse kasv aeglustunud nii absoluutsuurusena (langedes kuuelt protsendilt kahele) kui ka teiste riikide sama näitajaga võrreldes.

Lõhe Eesti ja enam arenenud riikide vahel on sügavam just tootlikkuse, mitte üldise elatustaseme osas: kui 2016. aastal moodustas Eesti SKT elaniku kohta 75% Euroopa Liidu riikide SKT-st elaniku kohta, siis Eesti tööjõu tunnitootlikkus moodustas vaid 63% Euroopa Liidu keskmisest.

Võrreldes 2007. aastaga on oma tootlikkust Eestist enam kasvatanud näiteks Ungari, Leedu, Türgi, Slovakkia, Bulgaaria, Poola, Lõuna-Korea, Rumeenia ja Iirimaa.

Eri tüüpi investeeringutel on erinev mõju tootlikkusele

Investeeringud materiaalse põhivara laiendamisse teenivad tootlikkuse kasvu üksnes teatud punktini, seejärel muutub oluliseks investeeringute kvaliteet, uuenduslikkus ja struktuur ning tekib vajadus investeerida immateriaalsesse varasse.

Kui ettevõttel on eesmärk liikuda kõrgematele väärtusahela astmetele, muutuvad keskseks investeeringud immateriaalsesse varasse. Selliste ettevõtete jaoks muutub oluliseks ärikeskkond: turumaht, majandus- ja finantskeskkonna stabiilsus, rahastamisvõimaluste mitmekesisus ja kapitalituru hea toimimine, intellektuaalomandi kaitstus ning õiguskindlus laiemalt.

Eestis saab diagnoosida üleinvesteerimist masinatesse ja seadmetesse ning alainvesteerimist inimestesse ning teadus- ja arendustegevusse

• Eestis on EL-i keskmisega võrreldes väiksem immateriaalse vara investeeringute ning suurem masinate ja seadmete investeeringute osakaal SKP-s. Eesti ettevõtete investeeringutest 69% läheb masinatele, seadmetele, maale ja ehitistele ning ülejäänu ehk alla kolmandiku immateriaalsele põhivarale. EL-is keskmiselt on immateriaalse põhivara osakaal 37%.
• Kõrge tootlikkusega Lääne-Euroopa riigid investeerivad suurel määral immateriaalsetesse varadesse, eriti märkimisväärne on immateriaalsete investeeringute roll eesrindlikes Põhjamaades Norras, Taanis ja Soomes. Eestit iseloomustab suur kapitalimahutus materiaalsesse põhivarasse, ent immateriaalse põhivara investeeringud, mis toetavad innovatsiooni, jäävad oluliselt alla kõrge tootlikkusega riikidele.
• Üleinvesteerimist materiaalsesse põhivarasse võib võimendada maksusüsteem, mis soosib kapitaliinvesteeringuid ning kehtestab täiendavaid koormisi inimressursile, näiteks kõrgete tööjõumaksudena, või ei soosi teadus- ja arendustegevust ning innovatsiooni uute toodete, teenuste ja tehnoloogiate valdkonnas. Samuti võib materiaalse põhivara investeeringute suure osakaalu tingida ettevõtete laenusõltuvus, mis eeldab investeeritava vara kõlblikkust laenutagatiseks.

Ekspordil on oluline roll tootlikkuse kasvus

• Tootlikkuse tõstmisel mängivad olulist rolli nii ettevõttesisesed kasvutegurid – innovatsioon, teadus- ja arendustegevus ning töötajate koolitamine – kui ka ettevõttevälised kasvutegurid – õppimine eksportimise teel (learning-by-exporting), lisandväärtuse kasvu soodustavate tootmissisendite (inimkapital ja finantseerimine) kättesaadavus ning väärtusloomet soodustav majanduskeskkond (õiguskindlus, konkurents, maksusoodustused teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile).
• Eksportimisest õppimist vaadeldakse kui tootlikkuse tõstmise protsessi, kus eksportijad omandavad uusi teadmisi ning võtavad uut tehnoloogiat ning tootmismeetodeid üle tarnijatelt, klientidelt ja konkurentidelt. Õppimine on seda tulemuslikum, mida kõrgem on ekspordi sihtriigi turu arengutase.
• Eestis on võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega ekspordiintensiivsus töötaja kohta kõrge, kuid jääb siiski alla Põhjamaade ning arenenud Lääne-Euroopa riikide omale.

Väärtusahelal põhinev ettevõtte arengumudel

• Väärtusahelal põhineva arengumudeli madalamatel astmetel on ettevõtete arendustegevuse keskmes tootmise efektiivsemaks muutmine, tehes investeeringuid masinatesse ning seadmetesse.
• Arengumudeli keskmistel astmetel (innovaatorid, tunnustatud tarnijad) eeldab areng investeerimist uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, kvaliteediarendusse ning ettevõtte mainekujundusse.
• Arengumudeli kõrgematel astmetel pööratakse enam tähelepanu ettevõtte teadmusjuhtimisele, mis hõlmab teadus- ja arendustegevuse korraldust, koostööd ja rahvusvahelist võrgustumist ning oskusteabele tuginevat sisemiste protsesside arendamist.
• Uuringust selgus, et ettevõtted küll jälgivad tootlikkust, kuid ei pea tootlikkuse kasvu esmatähtsaks.
• Strateegias on oluliseks märksõnaks kliendikesksus ehk keskendutakse olemasolevate klientide vajadustele, laiem vaade turgudele tervikuna on tagaplaanil.
• Kui käsitleda ettevõtja strateegilisi valikuid neljas lõikes – ülesehitus (ettevõtte struktuur ja geograafiline paiknemine), portfell (teenuste ja toodete mitmekesisus), personal (värbamine, motiveerimine jms) ja protsessid (sisemine töökorraldus jms) –, siis selgub, et ettevõtete arengustrateegias on esikohal protsesside arendamine ja kõige vähem pööratakse tähelepanu personali arendamisele.

Lühiraportid on leitavad SIIN ja SIIN.