Tervishoiutöötajate liikumine era- ja avaliku sektori vahel

Eestis töötab 33% arstidest mitmel töökohal, sh põhitöökohaga erasektoris tegutsevatest arstidest koguni 45%. Mitme töökoha olemasolul on üks neist reeglina avalikus sektoris.

Lätis, Leedus ja Poolas on erasektorisse liikumine seotud tervishoiu alarahastuse, avaliku sektori madala palga ja erasektori paremate tingimustega. Erasektori osakaal tööjõust ulatub seal 30-45%ni. Soomes ja Rootsis püsib avaliku sektori osakaal tööjõust stabiilselt 75-78% juures tänu headele palkadele ning kollektiivlepingutele. Erasektor pakub töötajatele eelkõige kitsamat spetsialiseerumist.

Lühiraport on osa Arenguseire Keskuse uurimissuunast „Tervishoiu jätkusuutlikkus“. Uurimissuuna eesmärk on leida tulevikuvõimalused analüüsida alternatiivseid valikuid tervishoiu rahastamise mitmekesistamisel ja nende mõju tervishoiuteenuste kättesaadavusele Eestis aastani 2050.

Avaliku sektori tervishoiutöötajate palgad ületavad erasektori omi tänu lisatasudele

Viimase kümne aastaga on üha enam tervishoiutöötajaid väljunud riiklikust süsteemist erasektorisse (erasektori osakaal 32% ->37%), ent selle põhjuseks ei ole tingimata suuremad palgad. Kuigi erasektor pakub enamasti suuremat lepingulist põhipalka, siis erinevate lisatasude arvestamise järel on keskmine brutopalk suuremates ametirühmades kõrgem just avalikus sektoris. Näiteks on erasektori arstide keskmine kuine põhipalk olnud viie aasta jooksul avaliku sektori omast kuni 230 eurot suurem, ent brutopalk 700–1100 eurot väiksem. Erasektori õdede ja ämmaemandate põhipalk on avaliku sektori omast keskmiselt 50–210 suurem, aga brutopalk 130–420 eurot väiksem.¹ Lisatasude osatähtsus on avalikus sektoris 8–46% ning erasektoris 2–26% põhipalgast. Viie aasta võrdluses on lisatasude osatähtsus üldjuhul suurenenud, seda eriti avaliku sektori töötajate seas. Võimalikuks põhjuseks on ületundide mahu kasv avalikus sektoris, mis on viimase kümne aasta jooksul suurenenud rohkem kui erasektoris.

Tabel 1. Tervishoiutöötajate keskmised kuupalgad

Põhipalk – lepingus kindlaks määratud tasu. Ei sisalda lisatasusid.
Brutopalk – sisaldab põhipalka, lisatasu öötöö, ületundide jm eest ning preemiaid.
Allikas: TAI aastased andmed 2024. aasta kohta

Tabel 2. Kuupalkade jaotumine (bruto)

Allikas: Statistikaameti andmed 2024. aasta IV kvartali kohta (ei sisalda dividende). “dets1“ tähendab, et 10% selle ametikoha inimestest saab toodud tasemest madalamat töötasu. “dets9“ viitab, et 90% saab madalamat töötasu. 

Iga kolmas arst töötab mitmel töökohal

Tervishoiutöötajatest 14% töötab mitmel töökohal, seda esineb põhitöökohaga* era- või avalikus sektoris tegutsevate arstide puhul peaaegu võrdselt. Enim töötavad mitmel töökohal arstid (keskmiselt 33%, sh erasektoris 45% ja avalikus 29%), hambaarstid (27%, sh erasektoris 24% ja avalikus 46%), õed (20%, sh erasektoris 24% ja avalikus 18%) ning psühholoogid ja psühhoterapeudid (17%, sh erasektoris 21% ja avalikus 15%).

^{* Põhitöökoht tähendab töökohta, kus on suurim töökoormus või kui koormused on võrdsed, siis suurem palk}

Mitme töökohaga tervishoiutöötajate puhul on enamasti tegemist inimestega, kelle mõlemad töökohad (40% juhtudest) või vähemalt üks töökoht on avalikus sektoris (82%). Töötamine mitmes eratervishoiuasutuses korraga  on levinud vaid hambaravis (18%).

Joonis 1. Mitmel töökohal töötamine. Põhitöökoht ning täiendav(ad) töökoht või töökohad

Tervishoiutöötajate vanuseline jaotus on avalikus ja erasektoris üldiselt sarnane. Teistest eristuvad eelkõige arstid ja hooldajad. Vanemad arstid töötavad sagedamini erasektoris (50% erasektori arstidest on vanuses 55+), nooremad pigem avalikus sektoris (37% avaliku sektori arstidest on vanuses 55+). Hooldajate olukord on vastupidine: avalikus sektoris on 54% hooldajatest vanuses 55+, ent erasektoris vaid 29%.

Oluliseks erinevuseks on töölepingu kestus, mis on erasektoris keskmiselt ligikaudu 1,5 korda lühem võrreldes avaliku sektoriga. See viitab suuremale tööjõu paindlikkusele, aga ka ebastabiilsusele, võrreldes avaliku sektori stabiilsema ja pikaajalisema töösuhtega.

 Tabel 3. Kuupalkade jaotumine (bruto)

Allikas: Statistikaameti andmed 2024. aasta IV kvartali kohta

Balti riikides ja Poolas liigub tööjõud erasektorisse, Põhjamaad hoiavad senist tasakaalu

Eesti lähiriikidest on erasektori tervishoiutöötajate osakaal viimastel aastatel kasvanud kiiremini Lätis (kuni 30% töötajaid on erasektoris), Leedus (40%) ja Poolas (45%), aeglasemalt Soomes ning Rootsis. Lätis, Leedus ja Poolas on erasektorisse liikumist põhjustanud peamiselt süsteemi alarahastusest tulenevad madalad palgad; pikad järjekorrad, mis on toonud kaasa patsientide soovi saada kiiremat ravi ning erakliinikute parem aparatuur ja paindlikumad töötingimused. See on viinud olukorrani, kus arvestatav osa arste ja õdesid töötab täielikult või osaliselt erameditsiinis, eeskätt esmatasandi ja ambulatoorsete teenuste valdkonnas.

Soomes töötab endiselt kuni 75% tervishoiutöötajatest avalikus sektoris, samas erasektor keskendub peamiselt töötervishoiule ja hambaravile. Tööjõu püsimise avalikus sektoris tagavad kõrged palgad, tugevad ametiühingud ja kollektiivlepingud. Rootsis on avaliku sektori tööjõu osakaal ligikaudu 78%. Reformidega on küll suurenenud eraomandis olevate esmatasandi tervisekeskuste osakaal, kuid avalik sektor on säilitanud senise positsiooni haiglate ja enamiku teiste tervishoiuasutuste puhul. Arstide ja õdede töötingimused ning palgad on jätkuvalt hästi reguleeritud kollektiivlepingutega. Erasektor on pakkunud eelkõige täiendavaid töö- või spetsialiseerumisvõimalusi. Kummaski riigis pole tööjõu liikumist erasektorisse mõjutanud töötingimuste halvenemine avalikus sektoris, vaid süsteemne valik mitmekesistada teenuseosutajaid, säilitades kollektiivlepingutega tagatud töötingimused ja palgad.³

Viited:

¹ Tervise Arengu Instituudi andmebaas ja päring, tabelid tervishoiutöötajatest
² Päring Statistikaametile, seisuga 02.05.2025
³ Trendid lähiriikides: Läti, Leedu, Poola, Soome, Rootsi