Vanemaealiste rahalise heaolu stsenaariumid Eestis aastani 2050

Stsenaariumide raamistiku loomisel peeti oluliseks vaadata nii ühiskondlike kui ka majanduslike tegurite võimalikku muutumist. Mõlemat tüüpi muutuste määramatuse aste on kõrge ja nad mõjutavad teineteist. Neil kahel teljel toimuvad muutused ja nende koosmõju loovad aga võimaluste ruumi, milles saab kujuneda vanemate inimeste rahaline heaolu.

Võimalik väärtusorientatsiooni muutus ühiskonnas määrab stsenaariumides pikaajalise kursi üldiste arusaamade, ootuste ja eesmärkide osas:

1. Eesti liigub ühiskonnana pigem eneseväljenduslike väärtuste suunas. Majandusliku heaolu kasvuga kaasneb individualistlike väärtuste süvenemine. Seda iseloomustab suurem isiklik vastutus, aga näiteks ka eneseväljenduse olulisus, parem tervis, vastutus oma tegude eest, kõrge poliitiline aktiivsus, tolerantsus erinevuste suhtes, teadlikkus ja entusiasm loodushoiu küsimustes, teadlikkus tehnoloogia-alastest ohtudest ja riskidest, (sõna)vabadus riigiasjus kaasa rääkida.
2. Eestis püsib ja tugevneb orientatsioon traditsioonilistele väärtustele. Toimetulekuväärtused ja traditsioonilised vaated domineerivad eneseväljenduslike väärtuste üle ning ühiskond liigub suurema kollektiivsuse suunas. Ühiskonnakorralduses nähakse olulisena riigi rolli. Võimalik positiivne areng on solidaarsuse ja ühtekuuluvustunde kasv. Kehvema arenguvariandi realiseerumisel iseloomustab ühiskonda vähene majanduslik ja füüsiline turvatunne. Sellises ühiskonnas on inimestevaheline usaldus pigem madal ning valmisolek endast erinevaid tolereerida väiksem.

Stsenaariumide teiseks suureks määramatuseks võib pidada majanduskasvu perspektiivi:

1. Vaatamata teatud tsüklilisusele kasvab majandus vaadeldava perioodi jooksul vähemalt mõõdukas tempos ja ilma väga suurte tagasilöökideta, mis suurendab jõukust ja loob võimalused heaolu kasvuks.
2. Majanduskasv raugeb või on katkestatud tingituna väga tugevatest tagasilangustest; suure surve tõttu eelarvele piirab see riigi võimekust sotsiaalset laadi probleemidega hakkama saada.

Kesksete välismõjurite võimalikke arenguid arvesse võttes kujuneb kolm vanemaealiste rahalise heaolu stsenaariumi ning üks allstsenaarium, mis saab esile kerkida vaid üleminekuna juba väljakujunenud esimese stsenaariumi kontekstis, kuid ei saa tekkida iseseisvana praegusest olukorrast lähtudes.

Hõbemajanduse võidukäik

Ühiskond on orienteeritud majanduslikule heaolule ning maailmamajanduse kasvuga suudab Eesti ka kaasa minna. Ajapikku soodustab see omakorda eneseväljenduslike väärtuste juurdumist, millega kaasneb saavutusväärtuste kasv ja isikliku vastutuse tajumine. Ühiskonna ideaal on isiklik eneseteostus ja hea rahaline toimetulek. Eesti avatus ja innovaatilisus, kus kogemuse ja teadmistega tööjõud on väärtustatud, toob kaasa majandusarengu hoogustumise teatud piirkondades. Sealhulgas on tähtis vanemaealiste töötamine ning aktiivne hoiak. Töö on eneseväljenduse vahend ja töökohal on hinnatud mitmekesisus. Eesti suudab vananeva ühiskonna pöörata enda kasuks nii tööturul kui ka uute ettevõtlusvaldkondade leidmisel – hõbemajanduses tekib nõudlus uute teenuste ja toodete järele ning avanevad töövõimalused vanemaealistele. Stsenaariumi eelis on kaasata eakaid tööturul ning luua tingimused väärikaks ja võimalusterohkeks vananemiseks. Stsenaariumi risk on see, et väljavaade oma vanaduspõlve aktiivselt veeta tekib vaid väiksemal osal eakatest – süvenev ebavõrdsus tähendab mahajääjate jaoks piiratud valikuid ja sotsiaalset isolatsiooni.

Vana hea Eestimaa

Majanduskasv on pikka aega olnud hea, kuid tajutakse, et selle viljad on jaotunud ebaühtlaselt, ebavõrdsus on kasvanud – seda nii Eestis kui ka mujal maailmas. Ühiskonnas on see toonud kaasa vastandumise ja kutsunud mitmetes gruppides esile ilmajäetuse tunde. Hakatakse otsima kujunenud ebavõrdsuse põhjuseid ning tekib vastuseis globaliseerumisele, regionaalsele ebavõrdsusele ja vahedele sissetulekutes. Tekkiv meelsus pidurdub liikumist eneseteostuse ja saavutusvajaduse suunas – olulisemaks muutuvad ühiskonnakesksus ja institutsionaalsus. Aja jooksul tähendab see üldise inimestevahelise usalduse vähenemist ja püüdu säilitada harjumuspäraseid rolle ning endast erineva vähemat tolereerimist. Inimesed loodavad, et riik teab, „kuidas asjad käivad“. Selle tulemusel on ühiskonnas järk-järgult vähem inimesi, kes arvavad, et oma tulevikku peaks ise juhtima. Lastele õpetatakse eeskätt kuulekust. Stsenaariumi alguses on majanduskasvu perspektiiv hea, mis süstib pensionisüsteemi loojatesse optimismi, et tulevikus saab pensionide eest hoolitsemisega hakkama vaid riik. Esialgu võibki tunduda, et ka kinnisem „omade“ ühiskond saab olla majanduslikult edukas. Kuigi stsenaariumi alguses oli paljudel lootus, et väärtusnihe ühiskonnas toob kaasa sündimuse suurenemise, ei ole see realiseerunud. Elanike maksukoormus peab kasvama, et pensione jooksvalt rahastada, kuid see tagab keskmiselt siiski vaid hädapärase toimetuleku pensionieas. Lapsed tunnevad survet oma eakaid vanemaid toetada, mis võib tekitada pingeid ja stressi.

Kokkuhoiuküla

Majandus ei kasva pikemat aega või suureneb majanduskriiside sagedus. Tööpuudus on suur, kõikidele ei jätku täiskohaga tööd ning kannatab inimeste sissetulek. Usaldus finantsturgude vastu on väike ning pensionipõlveks säästmisel ei ole madala tootluse tõttu kuigivõrd mõtet. Riigi pakutud pension ja teenused on ebapiisavad ning kehvades majanduslikes oludes ei jaksa ka perekond üksi koormat kanda. Seega on vanainimeste eest hoolitsemine kõikide vastutus – nii riigi, pere kui ka kohalike kogukondade kohustus. Levib mõtteviis, et vaene ühiskond peab kokku hoidma. See soodustab traditsiooniliste väärtuste esilekerkimist. Olulised on pereeluga seotud väärtused, nagu soov ja oskus hoolitseda teiste eest; tähtsustub kogukonna roll. Riik toetab ja soosib kogukondlikku tegevust, sest see kergendab tema koormat. Inimesed kasutavad tekkivat vaba aega üksteise abistamiseks, toimetulekut toetavaks ühistegevuseks, võimaluste piires oma huvialadega tegelemiseks ning kogukonda panustamiseks.

Autor: Johanna Vallistu, Arenguseire Keskuse ekspert