Eesti põllumajanduse tulevik toidujulgeoleku, rohepöörde ja biorevolutsiooni risttuultes

Põllumajanduse osatähtsus Eesti majanduses ei ole suur – vaid umbes 2% SKTst ja 3% tööhõivest. Kui vaadelda põllumajandust koos toiduainetööstusega, saab mõnevõrra suuremad osakaalud, kuid ka need ei peegelda veel põllumajanduse tegelikku tähtsust. See tähtsus on mitmene. Oma toidutootmine on vajalik inimeste toidujulgeoleku kindlustamiseks võimalikes kriitilistes olukordades, aga sellega asi ei piirdu. See, mis mahus ja kuidas me põllumajandust arendame, mõjutab meie maaelu nägu tervikuna, regionaalarengu mustrit ja looduskasutust.

Käsitleme järgnevalt põllumajanduse võimalikku tulevikku, tuginedes kahele erinevale strateegilisele ja meie hinnangul teineteist hästi täiendavale raamistikule. Esimeseks valisime Eesti biomajanduse arengustsenaariumid (aastani 2050)¹. Teiseks võtsime ELi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP), vaadeldes nii selle üldisi väärtuselisi-ideoloogilisi aluseid kui ka Eestile rakenduvat toetuspoliitikat.

Biomajanduse arengustsenaariumid koostati pidades silmas pikka, mitmekümneaastast perioodi, samas kui ÜPP on Euroopa Komisjoni konkreetse finantseerimisperioodi tarbeks koostatud alusraamistik. Seetõttu on ka arusaadav, et põhiteemad ja arengu põhiparameetrid on kummagi dokumendi puhul erinevad.

Pikaajalise ajahorisondi puhul oli paratamatult vajalik võtta vaatluse alla Eesti territooriumil asuva bioressursi kasutamine tervikuna. Peame ju arvestama võimalusega, et aja jooksul võib toimuda olulisi nihkeid selle ressursi kasutamise viisides ja otstarvetes. Kuivõrd toidu tootmiseks, kuivõrd millekski muuks. Muutused toidu tootmise tehnoloogiates võivad muuta tootmise vägagi teistsuguseks. On lahtine, kui suur osa tootmisest jääb selliseks, mida saab paigutada põllumajanduse mõiste alla selle praeguses tähenduses. Ka globaalne toiduturg võib mõnekümne aasta pärast olla praegusest vägagi erinev.

Toidu tootmise tehnoloogiad muutuvad vägagi teistsuguseks. On lahtine, kui suur osa tootmisest jääb selliseks, mida saab paigutada põllumajanduse mõiste alla praeguses tähenduses.

ÜPP dokumentides, kuna tegemist on lühema ajahorisondiga, taolistele suurtele ja fundamentaalsetele muutustele ei keskenduta. Traditsiooniliste (põllu)majanduslike teemade ringist väljutakse siin sellega, et tootmise, tehnoloogiate, müügi jms kõrval on võetud rõhutatud tähelepanu alla põllumajanduse ökoloogiline ja sotsiaalne kontekst: võimalikult väike negatiivne mõju kliimale ja elurikkusele, loomade heaolu, toidu tervislikkus, tootjatele õiglase sissetuleku tagamine. Kokkuvõttes aitavad mõlemad vaatenurgad mõista põllumajanduse arengut ja seda mõjutavaid olulisi tegureid muutuvates oludes.

Avatud või suletud, evolutsiooniline või revolutsiooniline areng?

Aastatel 2020–2021 koostatud biomajanduse arengustsenaariumides kujutati Eesti biomajanduse arenguruumi väljana, mis tekib kahe telje koosmõjul. Neist üheks oli avatuse-suletuse telg. Selle üheks otspunktiks on toimimine avatud rahvusvahelises majanduses, teiseks aga opereerimine valdavalt üksnes Eesti või veelgi kitsamas kontekstis. Teisel teljel eristati tehnoloogilise arengu kaht võimalikku kulgu – bioevolutsiooni ja biorevolutsiooni teed.

Kas toimumas on pööre sulgumisele ja lokaliseerumisele?

Majandusliku avatuse-suletuse teemas keskendutakse tavaliselt riikide püüdele kaitsta oma tootjaid imporditollimaksudega. Tegelik probleemidering on siiski oluliselt laiem. Lisanduvad nn mittetariifsed piirangud nagu erinevad toiduohutuse nõuded või piirangud GMOde kasutamisele. Teatud toodete sissevedu võidakse püüda blokeerida ka argumendiga, et eksportiva maa keskkonnahoiu nõuded nende tootmisel on liiga madalad.

Toidutarbimine on tugevalt seotud rahvusliku identiteedi, kultuuritraditsioonide ja ka lihtsalt harjumustega. Oma riigi põllumehed on tihti ülejäänud elanikkonna silmis väärt kaitsmist nende välismaiste konkurentide eest. Seetõttu töötab loosung „Tarbi kodumaist!“ ja konkureerivate riikide tootjate pakutava halvustamine enam kui muudes valdkondades.

Toidutarbimine on tugevalt seotud rahvusliku identiteedi, kultuuritraditsioonide ja harjumustega. Oma riigi põllumehed on väärt kaitsmist välismaiste konkurentide eest.

On raske ennustada, mis toimub majanduse avatuse-suletuse teljel järgmistel aastakümnetel. 21. sajandi algul kasvas põllumajandussaaduste rahvusvaheline kaubandus tänu selle liberaliseerimiseks ette võetud sammudele hoogsalt, ületades oluliselt toiduainete tootmise kasvutempot maailmas. Alates 2008. aasta üleilmsest finantskriisist hakkas rahvusvahelise kaubanduse kasvutempo aga aeglustuma², põllumajandustoodangu puhul mõnevõrra vähem tuntavalt kui tööstustoodete puhul, aga siiski märkimisväärselt. 2023. aastal koostatud OECD ja FAO prognoosi³ järgi kasvab järgmise aastakümne jooksul põllumajandustoodangu eksport umbes 1% aastas, mis on vaid kolmandik eelmise aastakümne kasvutempost⁴.

Viidatud prognoos on nn jätkuprognoos, see lähtub juba käivitunud suundumustest. Praeguseid arenguid veel kaugemale tulevikku projitseerida on kahtlane. Ennustatakse, et maailm on sisenenud omavahel võimenduvate kriiside staadiumisse⁵. Edasine areng võib seetõttu suunduda küllalt erinevatele ja raskeltennustatavatele radadele, samas üldise tollipoliitika peatset taasliberaliseerumist on raske uskuda.

Esialgu veel kasvav maailma rahvastik vajab toitu, seega peaks tootmine globaalsele turule olema endiselt päevakorral, seda enam, et kliimamuutused tõmbavad mitmetes maailma piirkondades toidutootmise võimalustele kriipsu peale. Ka transpordivõimalused paranevad tänu tehnoloogilisele progressile – tõsi küll, selles osas ei ole pilt ühene, sest üha suuremat muret valmistab transpordi ökoloogiline jalajälg ja tõusvad energiahinnad muudavad transpordi kallimaks.

Kasvav maailma rahvastik vajab toitu ning tootmine globaalsele turule peab olema endiselt päevakorral. Seda enam, et kliimamuutused tõmbavad mitmetes piirkondades toidutootmise võimalustele kriipsu peale.

Põllumajandussaaduste eksporti soosiv rahvusvaheline keskkond peaks olema Eestile positiivne, arvestades meie kvaliteetseid rohumaid, veevarusid ning tugevat põllumajandustraditsiooni. Vähemalt piima- ja piimatoodete tootjate jaoks, kes suudavad püsida oma hinna ja kvaliteediga rahvusvahelises konkurentsis.

Samas võivad sõjalised konfliktid või nende oht, vallanduvad migratsioonilained või erinevad looma- ja taimehaigused vähendada põllumajandussaaduste eksporti, takistades toiduainete kättesaadavust ja tugevdades isevarustamise motiivi. Välistada ei saa ka toiduga isevarustamise ja ökoloogilise jalajälje vähendamise püüete koosmõju.

Suletuse suunas liikumisel ehk lokaliseerumisel tuleks eristada erinevaid astmeid. Kui maailmas tekivad suurte, nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes üksteisele vastanduvate riikide blokid, kelle vahel (muu hulgas põllumajandussaadustega) kauplemine on raskendatud, samas Euroopa Liidus säilib vabaturg, siis globaalselt tasandilt hinnatuna oleks ka see lokaliseerumine. Kõige enam on käsitletud lokaliseerumist siiski riikide tasandil ehk riikide orienteerumist suuremale isevarustamisele.

Põllumajanduslik lokaliseerumine võib põhimõtteliselt minna aga riigi tasandist veelgi madalamale, kogukondade tasandile. Taolist kardinaalset muutust peetakse võimalikuks pärast suure keskkonnakatastroofi toimumist. Nagu ennustab Priit-Kalev Parts toetudes Joseph Tainterile ja mõnedele teistele autoritele⁶: toorme- ja energiamahukas tsivilisatsioon, mis on hüljanud fotosünteesipõhise toidutootmise, vajab oma käigushoidmiseks üha suuremaid investeeringuid. Süsteem ei suuda oma keerukusega enam hakkama saada ja kukub lihtsalt kokku. See oleks midagi Rooma riigi kokkukukkumisega võrreldavat, tooks kaasa ulatusliku detsentraliseerumise ja (taas)lokaliseerumise, loobumise varasemast tehnoloogilisest baasist, teist tüüpi elulaadi. Midagi uue keskaja taolist.

Põllumajanduse ja toidutootmise muutumine nn igamehetegevuseks, mis hakkab toimuma isevarustamise põhimõttel kohalikes kogukondades, oleks siiski lokaliseerumise absoluutne äärevariant.

Uued biotehnoloogiad võimalike “mängumuutjatena”

Senini on biorevolutsiooni võimalustel põhinevat tehnoloogilist arengut ja Eesti põllumajanduse üldisi arenguprobleeme käsitletud Eestis valdavalt kahe eraldi teemana.Eesti biomajanduse arengustsenaariumide (aastani 2050) koostamisel tehti katse sellist piiratust ületada. Kohandades ja täpsustades mõnevõrra nende 2021. aastal loodud stsenaariumide raamistikku, saame järgmise võimalike arenguvariantide pildi.

Joonis 1. Toidutootmise ja toiduga varustamise alternatiivid biomajanduse pikaajaliste stsenaariumide raames
Allikas: Terk 2025

Tehnoloogilise arengu edasise jätkumise osas eristuvad kaks varianti.

Bioevolutsioonilise arengu puhul põllumajanduses ja toidutootmises kasutatavad tehnoloogiad küll täiustuvad – võimalik, et isegi hüppeliselt –, kuid põhitehnoloogiad ja -tooted jäävad praeguste sarnaseks. Haritakse põldu, kasvatatakse loomi, töödeldakse neist valdkondadest saadud produktid toiduks. Saab jätkuda täppispõllumajanduse meetodite ja robotiseerimise üha ulatuslikum kasutuselevõtt, infotehnoloogia igakülne rakendamine (tehisaru kasutamiseni välja), suureneda toidutootmise kõigi etappide läbipaistvus, levida isesõitvad ja oma tööd korrigeerivad maaharimismasinad, edeneda tõu- ja sordiaretus jne.

Tehnoloogilise arengu teise tüübi, biorevolutsioonilise arengu puhul muutuvad aga põhimõtteliselt nii tootmisprotsessid kui toode ise, võimalik, et ka inimese toitumine kui selline. Biorevolutsiooniline areng hõlmab selliseid uusi tehnoloogiaid nagu kultiveeritud liha/laboriliha (cultivated meat), taimsed liha- ja piimaasendajad, mullavaba ja vertikaalne põllumajandus, taimede (näiteks värske juurvilja ja salatite) kasvatamine kasvuvedelikes jms⁷.

Biorevolutsioonilise arengu korral ei käsitleta bioressurssi enam etteantult põllumajandusliku, metsamajandusliku või muu määratletud otstarbega ressursina. Uued tehnoloogiad võimaldavad bioressurssi muuta väga erinevate otstarvetega toodeteks ning kasutada uuel viisil ära ka varem teisejärguliseks peetud jääkproduktid (kasvatades ehitusmaterjalide tootmisel kasutatavat rohtmassi, tootes saepurust inimtoiduna kasutatavaid rasvu, tootes mitmesugustest biojäätmetest biogaasi või seeni jne). See võib viia oluliste muutusteni maakasutuses ja tööhõives.

Taoliste biotehnoloogiliste lahenduste abil lubas osa entusiastlikke teadlasi maailmast toidupuuduse probleemi üldse kaotada. Esialgu ei suutnud pakutav siiski veel traditsiooniliselt toodetavate toiduainetega konkureerida, ei hinnalt ega kvaliteedilt. Probleeme oli ka tootmise tehnoloogilise stabiilsusega.

Väga oluline tegur, mis töötas uute biotehnoloogiliste lahenduste kasuks, oli maailma ökoloogilise seisundi halvenemine, mis muutis aktuaalseks põllumajanduse ümberkorraldamise ja toidutootmise oluliselt ökoloogilisemaks muutmise. Toidutootmise alastele uute biotehnoloogiliste meetodite arendamisele ei puhunud tuult purjedesse niivõrd vahetu turunõudlus, mis oli esialgu veel väike, kui arusaam, et ökoloogiliste probleemide teravnemise jätkumisel ilma nende meetoditeta lihtsalt hakkama ei saa.

Toidutootmise uute meetodite arendamisele ei puhunud tuult purjedesse vahetu turunõudlus, vaid arusaam, et ökoloogiliste probleemide teravnemisel ei saa ilma biotehnoloogiliste meetoditeta hakkama.

Ühe keskse ülesandena tõusis üles vajadus veiste arvu oluliseks vähendamiseks. Kuna veiste seedeprotsessi käigus eritub suures koguses kliimamuutuste vaatevinklist kahjulikku kasvuhoonegaasi metaani ja sööda tootmine veiste jaoks nõuab väga palju põllumajandusmaad, langes nende kasvatamine tugeva kriitika alla. Nii taimsete liha- ja piimaasendajate tootmine kui ka laboriliha tootmine loomade tüvirakkude baasil tundusid eelnenu foonil vägagi perspektiivsetena. Levis hüüdlause: „Maailma päästmiseks veganlusest ei piisa, vaja on uusi biotehnoloogilisi tootmisviise!“ Ka Euroopa Komisjoni teaduspoliitika kujundajad panustasid ajal, kui Eestis koostati biomajanduse arengustsenaariumid, taolistele lahendustele tõsiselt.

Liha- ja piimaasendajate kasutuselevõtus võib siiski näha nii suurt potentsiaali kui ka sellega kaasnevaid raskusi. Rahvusvahelise Rakendusliku Süsteemanalüüsi Instituudi (IIASA) poolt läbiviidud arvutused näitasid, et kui vähendada 2050. aastaks liha- ja piimatoodete tarbimise osatähtsust maakera elanike toidus pooleni praegusest, asendades need tooted vastavate taimepõhiste ja sama toiteväärtust omavate asendustoodetega, võimaldaks see vähendada kasvuhoonegaaside heidet üle 30%. Põllumajanduslikus kasutuses olev maa väheneks siis loomakasvatuseks ja loomasööda tootmiseks vajaliku maa vähenemise tõttu umbes 12% võrra, mis avaks võimalused sellest suure osa metsastada. See aitaks kaasa elurikkuse tõusule. Samas hoiatavad uuringu autorid, et taoline manööver on sotsiaalses mõttes raskelt läbiviidav, eriti seetõttu, et võib mõjuda halvasti loomakasvatusega tegelevate väiketootjate seisundile, kellest suur osa elab vaestes maades. Liha- ja piimatoodete asendamise poliitika peaks olema seetõttu läbi viidud väga läbimõeldult ja diferentseeritult, pakkudes konkreetsetele regioonidele ja konkreetsetele tootjagruppidele sobivaid asenduskultuure. Vastupidisel juhul võib see viia nii nende sissetulekute kui enda äratoitmise võimaluste kadumisele, halvemal juhul sotsiaalsele kaosele⁸.

Joonis 2. Toidutootmise kohandumine ökoloogilisele survele
Allikas: Terk 2025

Nagu jooniselt 2 näha, on halvenevale ökoloogilisele seisundile (kliima soojenemine jm) võimalik reageerida mitut moodi, seejuures on uued põhimõtteliselt erinevad toidutootmislahendid võimalik jaotada kolme rühma.

Kõigepealt, täiesti uued toiduks tarvitatavaid tooteid. Siia võiksid kuuluda näiteks nii toiduks kasvatatavad putukad ja neist valmistatavad road (teistsugune tooraine), aga ka tavatoitude asemel kasutatavad mitmesugused sünteesitud lahused. Sisuliselt on tegemist tooteinnovatsiooniga, kus uus toode põhineb harjumatul toorainel või on tarbija jaoks väga teistsugune, sellest tulevad ka tarbija psühholoogilised probleemid selle omaksvõtmisel. Toote teatud omaduste (sh maitse, hind) puhul või teatud vajaduste korral on aga vähemalt osa meist valmis kasutama söögiks ka midagi harjumatut. Reeglina eeldab tooteinnovatsioon ka uuendusi tehnoloogias, aga see ei pruugi olla selle grupi puhul keskse tähendusega.

Teiseks, traditsiooniliste toodetega sarnaste, imiteerivate toodete tootmine teistsuguse tooraine ja teistsuguste tehnoloogiate baasil. Siia alla kuuluvad näiteks erinevad taimsed piima- või lihaasendajad.

Siin pole oluline vaid vajalik toiteväärtus ja vastuvõetav maitse ning kahjulike kõrvalefektide kõrvaldamine, ka toote tekstuur ja väljanägemine peab olema asendatava toiduga võimalikult sarnane. Ka juhul, kui tarbija teab, et see šnitsel, mida ta sööb, pole toodetud lihast, võib ta seda toodet tarbida, kui see näeb välja ja maitseb nagu šnitsel. Mitteharjumuspärasusest tekkida võivat vastureaktsiooni ei teki. Taolise imiteeriva efektini jõudmine, näiteks “kunstliha” puhul, on tehnoloogiliselt küllalt keeruline.

Mis puudutab nn laboriliha tootmist loomade tüvirakkude baasil, siis sel juhul pole tegemist “kunstlihaga”, vaid ikkagi lihaga, mis on toodetud küll radikaalselt teistsuguse meetodiga ja samuti väga keerulise protsessi abil. Joonisel on taolised tooted liigitatud eraldi gruppi.

Erinevad stsenaariumid, erinevad võimalused

Kombineerides joonisel 1 kujutatud kahte telge, saame rea erinevaid võimalikke tegutsemisväljasid, erinevaid stsenaariumeid⁹:

1. Globaalse toiduäri võidukäik traditsiooniliste ja suuresti ka traditsiooniliselt toodetud toodete baasil.Taolise stsenaariumi realiseerumine eeldab suurte kriiside ja vapustuste puudumist ja üleilmsete kaubandusreeglite, sealhulgas toiduohutuse standardite, ühtlustamist. Kui õnnestub tollimakse ja mittetariifseid takistusi vähendada, suureneb rahvusvahelise toiduäri maht ja tõuseb selle efektiivsus. Nagu juba eelpool märgitud, on Eestil sellise rahvusvahelise ärikeskkonna jaoks mõningad head lähtekohad, vähemalt piima ja piimatoodete tootmise jaoks: kvaliteetsed rohumaad ja veevarud ning hea lähtetase.

Avatud kaubandusega kaasneb aga ka tugevnev konkurents koduturul. Ühe märgina sellest võib võtta näiteks Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja muret vabakaubanduslepingu sõlmimise pärast Euroopa Liidu ja Mercosuri vahel. Argentiina ja Uruguai spetsiaalselt aretatud ja nuumatud lihaveiste liha võib saada tõsiseks konkurendiks Eesti vabapidamisel peetavate lihaveiste lihale¹⁰.

Piiranguks Eestile võib selles stsenaariumis saada vähene tuntus kaugematel turgudel ning see, et väikeriigi resursside baasil võib olla raske jõuda laia rahvusvahelise turu jaoks piisavalt suurte tootmismahtudeni. Seetõttu eeldaks pikemaajalise edu saavutamine äri laiendamist ja/või koopereerumist piiriüleste partneritega. Stsenaarium võib vähendada põllumajanduse mitmekesisust Eestis ja suunata maakasutust liigsele spetsialiseerumisele, tekitades mitmesuguseid riske. Väheneda võib motivatsioon panustada uudsete biotehnoloogiliste toodete arendamisse, kuna olukorras, kus turu loogika soosib suurtööstuslikke tootmismahte ei malda investorid panna raha sinna, kust tulemus võib tulla alles pika aja järel.

2. Biorevolutsioonist raputatud üleilmne majandus. Selles stsenaariumis muudavad uued tehnoloogiad olulisel määral biomassi kasutamise seniseid viise, tuues kaasa täiesti uued biomajanduse valdkonnad, tooted ja teenused. Need ei levi siiski üle maailma kiiresti ja ühtlaselt, uute toidu tootmise viiside ja toitumistavade omaksvõtt võtab aega. Aega võib võtta ka rahvusvahelise kaubanduse kohanemine uue biotehnoloogilise reaalsusega. Progressi eesliinil liikuvad maad kujundavad oma maakasutust ringi, muutes selle nii ökoloogilisemaks kui efektiivsemaks. Traditsiooniliste põllumajandustöötajate tööhõive kadu taolistes maades eeldatavasti suuri probleeme ei tekita, sest seda ei olnud neis maades ka enne biorevolutsiooni algust eriti palju. Küll võivad sattuda mõningad seni traditsiooniliste põllumajandustoodete ekspordist elanud maad raskustesse, kui põllumajanduses tööhõive langeb.

Kui kiirelt süvenev kliimakriis lõpetab osades maakera piirkondades põllumajandusliku tootmise, võidakse biotehnoloogiate laialdases kasutamises näha olulist võimalust päästa nende piirkondade inimesed näljast, tootes biotehnoloogia eesliinil olevates riikides nende jaoks piisavas koguses odava hinnaga toitu. Samas sõltub selline areng nii riikidevahelisest kui ka riikide ja firmade vahelisest koostööst.

Võib eeldada, et biorevolutsiooni baastehnoloogiad töötatakse välja kõrgelt arenenud teadusega suurriikides, nende rakendamine toimub valdavas osas globaalsete korporatsioonide poolt ja viimased riisuvad sellest protsessist ka koore. Usutavasti on vallanduva biorevolutsiooni võimaluste spekter siiski piisavalt mitmekesine ja kiirelt laienev, et pakkuda võiduvõimalusi ka väikeriikidele, kel on olemas tugev biotehnoloogia alane baastase ja innovatsiooniline võimekus. See tähendab, ka Eestile.

3. “Pessa tagasi”. Sellise nimetusega võiks tähistada joonisel all vasakul nurgas asuvat stsenaariumit, mis tekib olukorras, kus üleilmse, erinevatest üksteist võimendavatest teguritest tekkinud ebakindluse tõttu tugevneb kartus, et toiduprobleem võib muutuda eksistentsiaalseks ja süveneb hoiak, et sellega tuleb ise hakkama saada. Keskseks saab baasvajaduse rahuldamine omaenda resurssidega. Püütakse täita tühimikud nende põhitoiduainete tootmisel, mida on seni toodetud oluliselt alla oma tarbimise. See eeldab olulist pealemaksmist tootjatele.

Eestis üritatakse suurendada isevarustatuse astet sealiha, loomaliha, juur- ja puuviljade ja marjade osas. Midagi on võib-olla võimalik ära teha bioressursi kaskaadkasutuse ja ringmajanduse põhimõtete järgimisega, aga suurema edu saavutamist takistavad ressursside puudus ja perspektiivide ebamäärasus. Kuna suuremate investeeringute kaasamine majandusse on raskendatud, kasvab ka põllumajandussektori tootlikkus aeglaselt.

Stsenaariumi konkreetne “nägu” sõltub sellest, kui kaugele minevast lokaliseerumisest me räägime. Kas suhteliselt kergest variandist, kus ka keerukamaks muutuvas globaalses olukorras ELi sisene toiduainete vabakaubandus põhimõtteliselt siiski säilub (ehkki iga riik püüab tõsta oma isevarustuse taset kõrgemale), keskmise raskusega variandist, kus ka EL riigid ajavad protektsionistlikku poliitikat, et tagada oma elanikkonna toiduvarustus, ükskõik, kui kalliks see siis ka läheb, või siis sedavõrd kaugele läinud situatsioonist, kus ei toimi ka riigi tasandi poliitika ja toiduga varustatuse põhiraskus langeb kohalikele kogukondadele ja “potipõllumeestele”. Esimesel juhul on biotehnoloogia rakendamise osas teatud edasiminek siiski võimalik, teisel juhul on see väikeriikide puhul, kui nad pole just väga jõukad, kaunis kahtlane. Kolmandal juhul pole kaasaegsest biotehnoloogiast mõtet rääkida, päevakorda võib tõusta pigem pigem tagasipöördumine vanaisade ja vanavanaisade tehnoloogiate juurde.

4. Kas “neljas kast” on tühi? Kas jõuline biotehnoloogiline revolutsioon võiks aset leida ka majandusliku ja poliitilise sulgumise ja lokaliseerumise poole liikuvas maailmas? Joonisel 1 seda potentsiaalset võimalust tähistavale väljale joonistatud küsimärk väljendab küllalt tõsist kahtlust selle võimaluse suhtes. Biorevolutsioon saab mitmel põhjusel, nii tõkete puudumise tõttu rahvusvahelisele teaduskoostööle, mastaabiefekti ja investeerimisvõimaluste tõttu jne kulgeda oluliselt hoogsamalt avatuse ja globaalse turu tingimustes. Kõrge teaduslik-tehnilise tasemega suurriikides ja makroregioonides on võimalik uute tehnoloogiate arendamise ja rakendamisega edasi minna ka majandusliku ja poliitilise sulgumise tingimustes, pidades silmas oma siseturu vajadusi, aga tõenäoliselt kulgeb see siiski aeglasemalt kui teisena vaadeldud stsenaariumis ja saadavad efektid on piiratumad. Ökoloogiline motiiv taoliseks tegevuseks nõrgeneb, pole erilist alust loota, et biotehnoloogiline revolutsioon toidu tootmisel aitaks pidurdaks kliima soojenemist, sest enamik riike/regioone selle stsenaariumi puhul kliima soojenemise vastase võitlusega kaasa ei tule. Kui Euroopa Liit avatud majandusruumina säilub ja biotehnoloogiliste lahendustega edasi läheb, võib see anda mingeid võimalusi ka Eestile, aga on karta, et selle valdkonna arendamiseks rahastust leida ei saa olla kerge.

Eesti “navigeerimisloogika” alternatiivide ruumis

Maailmamajanduse ja poliitika avatuse-suletuse teljel toimuv ei ole Eesti poolt eriti mõjutatav. Et selles osas tuleb arvestada erinevate arengutega, siis oleks mõttekas hoida viljeldavate põllunduse ja loomaakasvatuse harude osas mitmekesisust. See peaks loogiliselt võttes tähendama mitmekesisust ka ettevõtete suurusgruppide lõikes. Pidades oluliseks ekspordis läbilöögivõimeliste harude edenemist tuleks hoiduda samas olukorra tekkest, kus lõviosa Eesti põllumajandustootmisest on koondunud paari ekspordiharusse.

Tehnolooogilise arengu kontekst võib näiteks 2040ndatel aastatel olla hoopis teistsugune, kui me praegu eeldame. Oleks ohtlik jääda kinni kujutlusse, et tuleviku Eesti põllumajandus on lihtsalt paremini “väljatimmitud” moel toimiv tavapõllumajandus ning et see, millega biotehnoloogid oma laborites toimetavad, omab sektori jaoks vaid perifeerset tähendust. Et biotehnoloogia ettevõtted on mingid nišiärid, põllumajandusest eradi seisvad saarekesed. Biorevolutsioon võib muutuda “mängumuutjaks”, sellega kaasa minemiseks on Eestis vaja juba ennetavalt välja arendada tugev biotehnoloogia potentsiaal ning toetada sellealaseid toidutootmisega seotud uuringuid ja rakendusi.

Biorevolutsioon võib muutuda “mängumuutjaks” ning Eestis on vaja välja arendada tugev biotehnoloogia potentsiaal, toetades toidutootmisega seotud uuringuid ja rakendusi.

Alalhoidlik mõtteviis soovitaks, et kui üldse püüda kasutada Eestis biotehnoloogia valdkonnas avanevaid võimalusi, siis panustada eelkõige sellistele, mida saab ühitada traditsiooniliste öko- ja toidusüsteemide hoidmise ja kogukondlike ärimudelitega. Püüda valida juba end õigustanud tehnoloogiatest endale sobivad; mitte lülituda biotehnoloogilise toidutootmise rahvusvahelisse ärisse koos selle juurde paratamatult kuuluvate riskidega, vaid olla pigem uute võimaluste ettevaatlik kasutaja. Kohandaja, mitte eesmineja. Juhul, kui häälestada end ohurikka ja majanduslikult pigem sulguva maailma ootusele on taoline mõtteviis kerge tekkima. Saab end lohutada ka sellega, et suurriikidega baastehnoloogiate vallas konkureerida on niikuinii võimatu.

Olles tuleviku suhtes mõnevõrra optimistlikum, võiks võtta siiski teistsuguse, aktiivsemale tegutsemise suunitletud hoiaku. Püüda teha endale nime ja saavutada edu ka radikaalsete tehnoloogiate teatud niššide arendamisel. Uutel tehnoloogiatel rajanev toidutootmine poleks sel juhul Eesti jaoks mitte vaid muutuv reaalsus, millega kohaneda, vaid ka oluline potentsiaalne ekspordiprodukt. Võimalik on müüa nii tooteid kui ka tehnoloogiaid ja konsulteerida nende rakendamist teistes riikides.

Biotehnoloogia valdkonna areng saab olema tõenäoliselt küllaltki turbulentne ja üllatusi pakkuv, seda, millised tehnoloogiad kui tugevalt ja kiiresti läbi löövad on raske ette näha. Jämedates joontes hinnata, milliste toiduainete tootmisega seotud aktuaalsete suundade osas on Eestil paremad või halvemad eeldused on siiski võimalik. Aastail 2020–2021 biomajanduse stsenaariumeid koostades vaeti mõningate maailmas väljaarendamise staadiumis olevate radikaalsete tehnoloogiate kokkusobivust Eesti eeldustega. Leiti, et laboriliha tootmiseks loomade tüvirakkude baasil puudub meil praegu kogemus, mistõttu selle areneva tehnoloogiasuunaga kaasaminek on keeruline ja pole selge, mis oleksid spetsiifilised põhjused tegelda sellega just Eestis. Mullavaba põllumajanduse arendamine seostub tavaliselt tavaliseks taimekasvatuseks vajaliku põllumaa vähesusega, mis pole Eestis oluline probleem, lisaks on takistuseks Eesti kõrge ja tõenäoliselt tõusev elektri hind. Küll aga leidub arvestatavat potentsiaali näiteks taimsete lihaasendajate tootmisel: Eesti ülikoolides on tugev mikrobioloogia valdkond ning Eestis leidub firmasid, kes selle suunaga tegelevad. Jätkub ka maaressurssi vajaliku taimse sisendi kasvatamiseks. Leiti, et kindlasti on Eestis perspektiivne biomassi (puit, põhk, vetikad, toidujäätmed jms) mitmeastmeline väärindamine ehk uued biorafineerimise meetodid. See võimaldaks luua potentsiaali suure hulga erinevate toodete tootmiseks kuni vitamiinide tootmiseni välja. Tänu modulaarsusele saab taolisi tootmisi ka territoriaalselt hajutada, aidates tõsta tööhõivet maapiirkondades.

Mis on maailmas praeguseks muutunud?

Eesti biomajanduse stsenaariumide koostamisest on möödas üle nelja aasta. Vahepeal on toimunud mitmeid olulisi arenguid:

• Majanduskeskne globaliseerumine sai uusi tagasilööke ning president Trumpi algatatud tollimaksude ümbermängimise poliitika valguses pole selge, millise mudeli järgi rahvusvaheline kaubandus tulevikus üldse toimib.
• Täiemahulise sõja puhkemise järel Ukrainas tekkinud ohtu, et lakkab vilja väljavedu Musta mere kaudu võeti maailmas väga tõsiselt. Tajuti, et see võib ähvardada näljahäda puhkemisega mitmetes arengumaades. See näitas kujukalt, kui raskeid tagajärgi võib tuua kaasa toiduainete transpordikanalite blokeerumine relvastatud konfliktide puhul¹¹. Sama illustreerib ka Gaza ümber toimuv.
• Geopoliitiliste pingete kuhjumine on teravdanud isevarustamise vajadust kõige laiemas mõttes alates toorainetest ja energiakandjatest ja lõpetades kiipide ja toiduainetega. Toiduainetega varustamise diskussioonides on eesmärgiks tõstetud säilenõtkus (paindlikkus, resilientsus), seda tahetakse saavutada autonoomia ja omavarustuse suurendamise ning pikkade transpordiahelate ja maailmaturu muutuvate hindadega seotud riskide vähendamisega. Vabakaubanduse perspektiivide osas suuri illusioone ei hellitata, olukorda, kus toiduainete seitsmest põhigrupist on maailma riikidest omavarustuse võime viie või enama põhigrupi osas olemas vaid veerandil ning kolmandik maid sõltub teistest riikidest enam kui poolte põhitoiduainete gruppide osas¹², peetakse ohu märgiks. Paarkümmend aastat tagasi poleks taolises statistikas probleemi nähtud, tootku iga maa ikkagi eelkõige seda, mis talle sobib, ülejäänu võib ju sisse osta.
• Olukorras, kus esiplaanile on pääsenud julgeolekuohud koos sellega seotud toiduainete isevarustamise teemaga ning aktuaalne on ka soov pääseda majandusstagnatsioonist, võib täheldada vastasseisude “julgeolek vs ökoloogia” ja “majandus vs ökoloogia” tugevnemist. Osades maades, sh Eestis, on ökoloogilise problemaatika mõningane tahaplaanile jäämine majandus- ja julgeolekumurede tõttu pidurdanud siirdumist biorevolutsiooni radadele. Alahinnata ei saa muidugi ka põllumeeste soovi oma traditsioonilisi tootmissuundi jätkata. Näiteks veiste arvu vähendamise vajadusest räägitakse praegu vähem kui viis aastat tagasi ning veiste seedimisel erituva metaani probleemile otsitakse lahendust spetsiaalsetest söödalisandite kasutuselevõtust. Tõsi, praegu on see söödalisand veel kallivõitu.  
• Ei saa öelda, et biotehnoloogia rindelt häid uudiseid poleks, näiteks on taimsed lihaasendajad real juhtudel oma maitselt juba naturaalsest lihast peaaegu eristamatud. Kui punase liha asendajate tootmisega on veel tegu ja piimaasendajate puhul on raske kõrvalmaitsetest täiesti lahti saada, siis näiteks kanaliha “järeletegemine” enam väga suurt probleemi ei kujuta. Hollandi firmad pakuvad nn võtmed kätte lahendusena putuktoidu ja toiduainete tööstuses kasutatava valgutoorme valmistamise tehaseid ja seenekasvatusfarme. Tasapisi hakatakse jõudma lähedale ka konkurentsivõimelisele hinnatasemele. Samas tundub, et protsess areneb siiski aeglasemalt kui eeldati. Taimsete lihaasendajate ja piimaasendajate tootmine on jäänud esialgu ikkagi veel pigem nišitegevuseks. Selles osas eesrindlikumates EL maades ei ole 10%lise turuosa saavutamine enam kaugel, aluseks on siin suure osa inimeste suhteliselt kõrge nii ökoloogiline kui toitumisalane teadlikkus, aga eesmärk jõuda lihaasendajate turul 10 – 15 aasta pärast 10% lise turumahuni juba globaalselt tundub kaunis raske ülesandena. Mööndakse, et inimeste toitumisharjumuste muutumine on väga pikaajaline protsess. Võimalusterikkaks suunaks on kujunemas hübriidtooted, näiteks lihatoode, millest poole moodustab päris, poole aga tehisliha¹³. Sellele leiduvat ostjaid enam ja kui täie sammuga liikuda ei saa, siis on ka poole sammuga edasi jõudmine edu.

Kokkuvõttes saab öelda, et kui Eesti biomajanduse stsenaariumide koostamise ajal tundus, et tõenäolise arenguteena jääb maailmas peale ikkagi liikumine joonisel 1 paremal ülal asuva välja ehk “biorevolutsioonist raputatud üleilmse majanduse” stsenaariumi suunas, iseasi kui kiiresti, siis praegu tundub põhiprobleemiks kujunema pigem see, kuidas takistada olukorra liikumist joonise alumise-vasaku nurga ehk stsenaariumi “Pessa tagasi” suunas. Ohu märki võib näha juba sõnaühendi “toidualane isevarustus” üha sagedamas tarvitamises. Asi pole ainult geopoliitilistes ohtudes vaid ka muutunud (sise)poliitilises foonis. Paljudes riikides toimuva konservatiivse tagasilöögi tingimustes ei kuulu termin biorevolutsioon just soositud sõnade hulka. Nn põllumajanduslikus perifeerias on olukord tihti palju raskem kui suuremates linnades, seetõttu kaldutakse toetama konservatiivsemaid poliitilisi jõudusid. Lubadused toetada traditsioonilist põllumajandust ning säilitada selle raames inimeste tööhõivet toovad poliitikutele enam hääli kui jutud moderniseerimisest ja tööhõive ümberkorraldamise vajadusest.

Muret teeb ka see, et toidujulgeolek kui kriisi tingimustes igati adekvaatne soov võib kaotada oma strateegilise mõtte ja muutuda lihtsalt põllumeeste lobi abivahendiks. Ka tõsise kriisi tingimustes on oluline ju ikkagi teatud oluliste toiduainete tingimusteta kättesaadavus, mitte tingimata isevarustus kõikide võimalike põllumajandussaadustega.

Euroopa raha, Eesti reaalsus: kuidas ÜPP suunab, võimaldab ja piirab

Järgnevalt keskendume artiklis sellele, kuidas mõjutab Eesti põllumajanduse “navigeerimisruumi” Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP). Seda on vajalik mõista, sest kasutame ju ÜPP raames pakutavaid toetusi, samas aga peame järgima selle põhimõtteid ja piiranguid. Lähiajal valmib uus arengukava 2028. aastaga algavaks perioodiks ning Euroopa Komisjon plaanib jätta selles liikmesriikidele senisest mõnevõrra suurema mänguruumi. Peaksime siis suutma võimalikult hästi määratleda, milliseid muutusi on meil tulevikuperioodil mõtet tahta ja taotleda.

Nii toiduainetega kindlustatuse, põllumajanduse ja maaelu juures hinnatakse väga tugevalt stabiilsust. Ehkki peetakse oluliseks, et kodumaise toodangu hinnad ei oleks tarbijatele üle jõu käivad, peetakse loomulikuks, et need on maailmaturu hindadest kõrgemad. Hindade kõrval väärtustatakse suurel määral toiduohutust, tervislikkust jms.

ELi küll ühise põllumajandustoodete siseturuga, kuid muust maailmast tollibarjääriga eraldatud süsteemis on majanduslike taotluste kõrval väga olulisele kohale tõusnud küsimused erinevate huvigruppide huvide tasakaalust, sotsiaalse stabiilsuse tagamisest ja tootmise keskkonnasõbralikkusest. Kui nende küsimuste lahendamisel tuleb teha kompromisse tootmise efektiivsuse arvel, siis seda tehakse. Huvitav on ka see, et ehkki Euroopa Liit on tegelikkuses suur põllumajandustoodete eksportöör¹⁵, välditakse ÜPP alases retoorikas peaaegu täielikult ekspordi temaatikat.

Kui, nagu eespool märkisime, on ökoloogilised rõhuasetused pidanud viimase viie aasta jooksul maailmas majanduslike ja julgeolekupoliitiliste ees mõnevõrra taanduma, siis kehtivas ÜPP dokumendis on nad tõusnud võrreldes eelneva strateegiaperioodiga oluliselt enam esile. Mis küll ei tähenda, et selle poliitika elluviimisel pole tagasilööke olnud. Euroopa Liidus on küllaltki tugevalt võideldud nn rohepöörde vastu, eelkõige on põllumehed protestinud Euroopa Komisjoni sammude vastu piirata herbitsiidide ja mineraalväetiste kasutamist.

Kui võrrelda joonisel 2 toodud võimalikke ökoloogilisele survele reageerimise viise, võib väita, et EL on sellele survele küll tugevalt reageerinud, kuid pole otsinud lahendusi mitte niivõrd biorevolutsiooni saavutustel põhinevatest mittepõllumajanduslikest tehnoloogiatest, kuivõrd piitsast ja präänikust ehk piirangutest ja toetustest, mille kaudu ta sunnib või ”nügib“ ELi traditsioonilist laadi põllumajandust olema looduskeskkonna suhtes sõbralikum.

Aastatel 2023–2027 on Eestil ÜPP raames ELi eraldatud otsetoetuste näol kasutada natuke üle 1 miljardi euro. Sellele lisandub veel nn teise samba toetustena enam kui 410 miljonit eurot, selle raha saamiseks peab aga Eesti lisama oma eelarvest panuse summas üle 186 miljoni euro. Eesti ÜPP strateegiakavas 2023–2027 on ette nähtud üle 50 meetme (sekkumise), neist mõnda on küll omavahel suhteliselt raske eristada.

Mis puutub Eesti ÜPP strateegiakavasse, siis on see  pisut „rohelisem“ kui nõutud. Miinimumlävendi 25% asemel eraldatakse Eestis otsetoetustest 28% ehk 279 miljonit eurot ökokavadele ning nn teise samba (EAFRD rahastusest) läheb 38% ehk 231 miljonit eurot sellistele eesmärkidele nagu elurikkuse kaitse, loodusvarade tõhusam kasutamine, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine ning loomade heaolu. Samuti suurenevad toetused mahepõllumajandusele.

Kas ÜPP loogika sobib Eestile?

Käesoleva artikli kirjutamise eel arutasime siinkäsitletud probleeme rea Eesti põllumajanduse seisu ja põllumajanduspoliitika praktilist poolt tundvate ekspertidega. Kui ajakirjandusest võib aeg-ajalt leida ka üsna teravaid väljaütlemisi ÜPP meetmete mõttekuse kohta (rohetoetustega seostuv kui omaette, tegelikkusest lahus ja mõttetu tegevus jne), siis enamik ekspertidest ei kaldunud üksikmeetmeid “põhja laskma” ega ka “rohepoliitikat” põhimõtteliselt vastustama, pigem nentisid, et kõigi meetmete rakendamine ei ole veel lõplikult paika loksunud. Küll aga laekus neilt rida kriitilisi hinnanguid ÜPP kui terviku ja selle proportsioonide kohta. Toodi välja järgmist.

• Eesti põllumajanduspoliitika (eelkõige põllumajanduse ja kalanduse arengukava) pole piisavalt fokuseeritud ja vajab selgemaid prioriteete.
• ÜPP strateegia meetmeid on liiga palju, see suurendab halduskulusid ja vähendab efektiivsust.
• Eesti põllumajanduse keskkonnasurve reguleerimisel kaldutakse Eestit käsitlema liigselt samade mallide järgi kui Lääne-Euroopa tiheda asustusega ja väga suure põllumajandusliku keskkonnakoormusega maid. Eestis on asustus hõredam ja ka põllumajanduse keskkonnakoormus väiksem ja hajutatum. Seetõttu leitakse, et mitmed normid ja nõuded on Eesti jaoks põhjendamatult ranged.
• Et ELis on nähtud põllumajandustootmise suurendamises olulist ohtu looduskeskkonnale seoti põllumajandustoetused küllalt suurel määral toodangust lahti. Eesti eksperdid arvavad, et uues julgeolekuolukorras tuleks paraku liikuda toetuste toodangumahuga taassidumise suunas.
• Põllumajanduslikud toetused Eestis peaksid olema enam suunatud tootmise efektiivsuse suurendamisele. Pindalatoetus (nn hektaritoetus) on küll oluline meede põllumajandustootjate toetamiseks, kuid selle mõju efektiivsusele on vaid kaudne.
• Põllumajandustoetuste suurenemine on oluline, kuid pole alust eeldada, et ka nende tõus lahendaks enamiku Eesti maapiirkondade regionaalsetest ja sotsiaalseid probleemidest. Igal juhul tuleb leida rohkem vahendeid regionaalpoliitika finantseerimiseks. See looks muu hulgas kaasa ka vajaliku fooni põllumajanduse arenguks.
• Noorte põllumajandusse toomine on väga oluline, aga vastavad toetused peaksid olema laiemad, mitte mõeldud vaid noortele talunikele.
• Eesti põllumajandus on dualistlik: ühelt poolt on meil väga efektiivsed suured eksporttoodanguga piimatootjad ja teraviljakasvatajad, teisalt aga hulk muid põllumajandusettevõtjaid, kellest paljude efektiivsus pole kaugeltki rahuldav. Kuna Eesti põllumajandus vajab väga mitmekesist ettevõtlusstruktuuri ning väiksemate ettevõtete sulgemine või kiduma jäämine toob kaasa tõsiseid tagajärgi, tuleb pidada hiljutist otsetoetuste osalist ümberjaotamist väiksemate (alla 69 hektariliste) põllumajapidamiste ja noorte põllumajandusettevõtjate kasuks õigustatuks. Samas ei piisa taolisest ümberjaotamisest selleks, et väheste noortega väikesed ja keskmise suurusega põllumajandusettevõted korralikult järje peale saaks – vaja on muuta ka toetuste struktuuri selliselt, et toetused ei ergutaks üksnes põllumajandustegevuse jätkamist, vaid ka tootmise efektiivsuse tõstmist (näiteks investeerimistoetuste kaudu).

Aruteludes joonistusid selgelt välja erisused, mille tõttu Euroopa Liidus kasutatav põllumajandustoetuste struktuur sobib nn vanadele ELi riikidele paremini kui hiljem ühinenud riikide hulka kuuluvale Eestile. Püüame järgnevalt formuleerida vanade ELi liikmesriikide ja seejärel Eesti põllumajandust iseloomustavad jooned.

Vanad ELi liikmesriigid

• Tuginevad suuresti sügavate kultuuriliste juurtega pereettevõtetel põhinevale põllumajandustootmise mudelile. See mudel pole majanduslikult eriti tõhus, kuid kuna põllumajandustootjaid on suhteliselt vähe, on võimalik oma riigi ja ELi toetuste abil seda toimimas hoida.
• Otsetoetused neis riikides on seni veel oluliselt kõrgemad kui ELi uutes liikmesriikides.
• Tegemist on küllalt jõukate maadega, kes saavad lubada enda põllumajandustöötajatele eelarvest peale maksta ja kelle tarbijad jaksavad ka kodumaiste tootjate kaupa maailmaturu hinnast mõnevõrra kallimalt osta.
• Väiketootjad suudavad omavahel ning ka toodangut ümber töötlevate ettevõtetega edukalt koostööd teha.
• Elanikkond hindab kõrgelt sotsiaalset stabiilsust ja on selle eest nõus ka üht-teist ohverdama.

Eesti

• Otsetoetused ELilt on oluliselt madalamad kui vanades liikmesriikides.
• Eesti riigieelarve seis on halb, seega on keeruline leida riigieelarvest ELi nn teise samba toetustele raha juurde.
• Kõrged energiahinnad mõjuvad väga raskelt nii põllumajandusele kui ka toiduainetööstusele.
• Maal ei jätku tööjõudu. Vähemalt osaliselt saaks tööjõu puuduse probleemi lahendada kaasaegse tehnika laiema rakendamisega, kuid väikeettevõtjatel pole selle ostmiseks raha.
• Paljud põllumajandusettevõtjad tegutsevad renditud maal (1990ndatel ellu viidud restitutsioonilise maareformi tulemus). Nende põlluharijate jaoks, kes pole seni maad omandanud, sealhulgas sektorisse siseneda soovivad noored põllumehed, on põllumajandusmaa kallinemine suureks probleemiks.
• Põllumajandusettevõtete juhtide keskmise vanuse poolest on Eesti ELi riikide arvestuses nelja kõige vanema seas, mis võib omakorda pärssida kaasaegse tehnoloogia kasutuselevõttu.
• Osades põllumajanduse valdkondades on Eesti ettevõtjatel probleeme koostöö tegemisega.
• Kui tarbijate majanduslik olukord halveneb, loobub elanikkond kodumaise põllumajandustoodangu ostmisest odavamate importtoodete kasuks. See puudutab ka mahepõllumajanduse tooteid.

Eeltoodud loetelu näitab, et tegemist on küllalt erinevate ja vähemalt osaliselt erinevate probleemidega maadlevate süsteemidega, mistõttu on raske eeldada, et jõukamatest vana Euroopa maadest pärinev avaliku sektori abil saamata jäänud tulu hüvitamisele ja põllumehele õiglaseks peetava tasu tagamisele orienteeritud põllumajanduse toetamise süsteem saaks Eesti tingimustes piisavalt hästi töötada. Meile sobiv toetussüsteem peaks olema suunatud enam põllumajanduse majandusliku jätkusuutlikkuse saavutamisele, mitte lihtsalt põllumajandustegevuse jätkamise kinnimaksmisele. Vastasel juhul tähendab toetamine paljude põllumajandusestootjate jaoks, arvestades küllaltki raskeid tingimusi, lihtsalt tootmise lõpetamise ajutist edasilükkamist. Jätkusuutlikkuse suurendamisele suunatud toetussüsteem peaks aitama tõhustada tootmist ja osaliselt ka seda laiendada (väiketootjast keskmise suurusega tootjaks).

Eestile sobiv toetussüsteem peaks olema suunatud põllumajanduse majandusliku jätkusuutlikkuse saavutamisele, mitte põllumajandustegevuse jätkamise kinnimaksmisele.

Toetuste struktuurist: edasi tiksumise toetamise asemele enam investeeringute ja äriarenduse toetamist

Täpsema ülevaate saamiseks vaatleme lähemalt Eestile eraldatud suuremate ÜPP toetuste jaotust nende sihtotstarbe alusel. Käsitleme eraldi otsetoetusi ja nn teise samba toetusi. Lihtsuse huvides on toetuste suurused esitatud Euroopa Liidult saadavate toetuste mahu¹⁶ keskmisena ühe aasta kohta. Lähtume sellest, millised kulutused on eelseisvaks kaheks aastaks planeeritud, reaalne kulude jaotus võib seega mõnel määral erineda.

Tabel 1. Suuremad Eestile eraldatud ÜPP toetused (suurus üle 5 miljoni euro aastas)

Toetusmeede	Toetuse suurus Eestile aastas	Toetuse laad
Nn hektaritoetus (põhisissetulekutoetus + ümberjaotav toetus)	116 miljonit eurot aastas	Põllumajandustootmise toetus (nii üld kui mahetootmine)
Piimalehmatoetus	12,3 miljonit eurot aastas	Põllumajandustootmise toetus
Toetus lihaveisekasvatajatele	5,7 miljonit eurot aastas	Põllumajandustootmise toetus ökoloogilise lisaefektiga
Toetus teravilja või kaunviljakasvatajatele	5,2 miljonit eurot aastas	Põllumajandustootmise toetus
Põllumajanduse keskkonnasõbraliku majandamise toetus (kliima ja keskkonnakava osa)	29 miljonit eurot aastas	Ökoloogilise dominandiga toetus
Mahepõllumajandus (maaharimine) (kliima ja keskkonnakava osa)	18 miljonit eurot aastas	Ökoloogilise dominandiga  tootmise toetus
Nn ökoalade jätmine põllumajanduslikult kasutatud aladele (tootmislikust kasutusest välja viimine)	6 miljonit eurot aastas	Puhtökoloogiline toetus

Kõigepealt vaatame suuremaid otsetoetusi. Nagu näeme domineerib suuremate otsetoetuste hulgas selgelt nn hektaritoetus, see on valdavalt tootmisliku suunitlusega ehkki mitte tugevalt fikseeritud tootmiskohustusega toetus. Tootmisega seotud toetuste seas on suuruselt märkimisväärne ka piimalehmatoetus. Ülejäänud toetuste osas ületavad 10 miljoni euro piiri (aastas) juba  ökoloogilise eesmärgiga või vähemalt ökoloogilise kaasmõjuga otsetoetused: keskkonnasõbraliku majandamise toetus ja mahepõllumajanduslik toetus maaharimise osas.

Tootmisega seotud otsetoetuste hulgas jäävad lihaveisekasvatajate ning teravilja- ja kaunviljakasvatajate toetused vaid 5 miljoni euro kanti aastas. Ökoloogiaga seotud toetustest on samas suurusjärgus ökoalade loomise toetus. Nende toetustega võrreldes on muud tootmisega seotud otsetoetused, nagu lamba- ja kitsekasvatajate, seemnekartuli kasvatajate ja aiandustootjate toetused, juba väga väikesed. Täiesti vaeslapse osas on seakasvatajad. Kuna neile ei kuulu reeglina palju põllumajanduslikku maad, vaid nad ostavad sööda teistelt, siis ei saa nad erilist lisa ka hektaritoetustest.

Milline on olukord teise samba toetuste osas? EL panustab ökoloogiliste eesmärkide saavutamiseks küllalt märkimisväärselt ka siin. ELi vahenditest eraldatakse Eestile toetusi  loomade heaolu parandamiseks 4,9 miljonit eurot aastas, pärandniitude hooldamiseks 7–8 miljonit eurot aastas ning mulla ja vee kaitseks 4 miljonit eurot aastas.  Teise samba toetuste summadele tuleb lisada kaasfinantseering riigieelarvest, sellega koos ületavad kõik eelnimetatud toetused 5 miljoni euro piiri aastas. Väiksemaid keskkonnaalase suunitlusega toetusi on veel ja küllalt erinevaid.

Teise samba toetuste hulgas, kus toetuse põhisumma tuleb ELilt ja väiksem osa Eesti riigieelarvest, on kindlasti väga olulised investeeringud põllumajanduse füüsilisse taristusse ja LEADER programmi toetused (sisuliselt abi maaelu arengu jaoks olulise sotsiaalse kapitali loomiseks). Põllumajandustootmise seisukohalt on nendel toetustel aga vaid kaudne mõju. Otseselt põllumajandustootmist soodustavate toetuste kohta saab seega teha selge järelduse: nende toetuste arv on suur (ligikaudu 20), kuid nende eelarve on väike.

5 ja 10 miljoni vahele aasta kohta (kogu Eestile) ulatuvad eelnimetatutest vaid põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus ja paar investeerimistoetuse liiki (väiksemaid investeeringutoetuste liike on õnneks küll veel, aga nad ei eristu üksteisest kuigi selgelt). Ka äriarenduseks väga olulised toetusliigid nagu innovatsioonikoostöö toetus, teadmussiirde toetus, nõuandetoetus, digivõimekuse ja turundustoetus, on rahastatud väga kasinalt. Nii nagu ka toetusmeede põllumajandusliku bioressursi töötlemiseks.

Otstarbekas oleks osaliselt asendada põllumajanduse „edasituksumist“ toetav abikomponent investeeringute ja äriarenduse toetamisega. Mille arvelt seda teha saaks? Üks võimalus on teha seda hektaritoetuse arvelt, kuid seda ideed on väga keeruline ellu viia. Otsetoetusena taolisi toetusi ELi reeglite alusel ilmselt anda ei saaks. Kui aga tõsta osa hektaritoetuse vahenditest teise samba toetuste hulka, tähendaks see vajadust lisada sellele kaasfinantseering Eesti riigieelarvest, kuid eelarve raske seisundi juures ei pruugi ka see idee läbi minna. Tuleb arvestada ka sellega, et hektaritoetuse kui suhteliselt mugava ehk väheste kohustustega seotud toetuse vähendamine suure hulga inimeste huvidega vastuollu minekut ja poliitikutele ei pruugi see olla kerge.

Mõnede Eesti põllumajandusharude käsi käib hästi, kui aga tahame, et edu Eesti põllumajanduses saaks laiapõhisemaks, peame leidma võimalusi, et nihutada toetuste struktuuri enam nende toetuste suunas, mis toetavad otsesemalt tootlikkuse kasvu ja innovatsiooni. See pole kerge, kuid arvestades toetuste nimekirja pikkust, peaksid teatud toetuste ümberpaigutamise võimalused siiski eksisteerima.

Eesti põllumajanduse laiapõhisemaks eduks peame leidma võimalusi, et nihutada toetuste struktuuri toetuste suunas, mis toetavad tootlikkuse kasvu ja innovatsiooni.

Kokkuvõtteks

Eesti põllumajanduse tulevikku kujundavad mitmesugused tegurid: rahvusvahelise kaubanduse reeglite ja võimaluste muutumine, vajadus kindlustada toidujulgeolek ning Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) toetused ja piirangud, milles üha olulisemal kohal on kliima- ja keskkonnahoid. Täiendavalt mõjutab sektorit biotehnoloogia areng, mille viljadest osasaamine eeldab algatusvõimelist tegutsemist.

Biomajanduse arengustsenaariumid aitavad mõista ärilist kohandumist muutuvas majanduskeskkonnas ja selles tekkivaid võimalusi. ÜPP teemadega seotud analüüs juhib tähelepanu vajadusele ühendada looduskeskkonna hoid ja ja sotsiaalsete küsimuste lahendamine põllumajandustootmise efektiivsuse tõstmise vajadusega. Usume, et põllumajanduse strateegiaga tegelejatel on kasulik tulevikus tekkida võivate olukordade läbimõtlemiseks kasutada neid mõlemaid vaatevinkleid.

---

Allikad ja märkused:

¹ Tiits, M., Karo, E., Terk, E., Mõtte, M., Kirs, M., Kalvet, T. (2021). Eesti biomajanduse arengustsenaariumid 2030–2050. Uuringu “ADDVAL-BIOEC” tööpakettide 2.3 ja 2.4 vahearuanne, Tallinn ja Tartu.
² Kasvava protektsionismi kohta vt Terk, E. (2019). Teisenev maailmamajandus: muutuvad jõuvahekorrad ja arengukontekstid. Pikksilm (Riigikogu Arenguseire Keskuse väljaanne).
³ OECD ja FAO (2023). OECD‑FAO Agricultural Outlook 2023‑2032. Pariis.
⁴ Liha, juustu, või ja maisi puhul jääb maailmas tervikuna väljaveo osakaal 10% ja 20% vahele üleilmsest toodangust. OECD ja FAO prognoosi järgi on väljaveo osakaal enamiku toodete puhul aastatel 2024–2032 peaaegu samasugune või isegi natuke väheneb. Nisu veetakse välja natuke üle 20%, aga ka nisu puhul ei prognoosita lähiaastakümnel väljaveo osakaalu suurenemist. Tüüpilisteks ekspordiartikliteks on piimapulber, sojaoad, taimeõlid ja suhkur, kuid ka nende puhul prognoositakse vaadeldaval perioodil (mõne erandiga, nagu piimapulber) pigem eksporti mineva toodanguosa vähenemist.
⁵ Vt Terk, E., Vallistu, J. (2025). Kriisid kaelas, kriisid silmapiiril. Vikerkaar, nr 6, lk 54–66.
⁶ Parts, P-K. (2023). Pärandmajand ja pärismaalaseks kasvamine. Akadeemia, nr 11, lk 1988–2031.
⁷ Antud käsitluses jätame teadlikult käsitlemata, st lahtiseks küsimuse nn täppissordiaretuse meetodite, st GMO-tehnoloogia (geneetiline muundamine, mille puhul toimub geeniülekanne ühelt taimelt teisele) ja CRISPR tehnoloogia (selle puhul tehakse taimegenoomis muudatus, mis viib soovitud tulemuseni ilma geeniülekandeta) kasutamisest. Euroopa Liit on nende meetodite suhtes paljude teiste riikidega võrreldes oluliselt konservatiivsem.
⁸ IIASA ajakirjast “Options” , Winter2023, p 7.
⁹ Stsenaariumide kirjelduse aluseks on M. Tiits, E. Karo, E. Terk et al. (2021), mida käesoleva artikli autori poolt on mõneti edasi arendatud ja kohaldatud.
¹⁰ Põllumajanduskoja juht: Mercosuri leping ei arvesta muutunud maailmaga. “Postimees”, 14. dets. 2024
¹¹ Ka COVID-i ajal tekkisid teatud perioodil tõsised transpordiprobleemid, aga need puudutasid põllumajandussaaduste kaubandust siiski vähem kui muud kaubandust.
¹² Vt Stehl et al. (2024). Assessing self-sufficiency: analyzing the gap between national food production and food-based dietary guidance. PREPRINT (Version 1). Lihatoodete osas suudab praegu enamik maailma riike (umbes 70% uuritud riikidest) oma vajaduse kodumaise toodanguga katta, oluliselt kehvem on olukord piimatoodete ja kalatoodete osas. Euroopa riikidel on kodumaise põhitoiduainetega varustatuse aste üldiselt kõrgem kui maailma riikidel keskmiselt. Kuna ELi puhul on tegemst vabakaubanduspiirkonnaga, siis on siin väga oluline ka ELi kui terviku toiduvarustatuse sõltumatuse aste.
¹³ Küllalt hästi on end õigustanud hübriidliha koostises teiste hulgas seenest toodetud komponentaine kasutamine.
¹⁴ Õiglase sissetuleku saamise õigus ei ole majandusteaduse tavapärane kategooria, mistõttu saab järeldada, et põllumajandust käsitletaks ELis mitte puhtalt majandusliku vaid suuresti ka sotsiaalse nähtusena.
¹⁵ Euroopa Liidus ületab alates 2013. aastast põllumajandussaaduste eksport väljaspoole liitu nende impordi. ELi ekspordi (mille väärtus oli 2024. aastal umbes 235 miljardit eurot, st EL on maailma suurim põllumajandustoodangu eksportija) maht jätab liidust kui põllumajandussaaduste globaalsest eksportija rollist natuke ülevõimendatud pildi, sest suur osa ekspordist (ligi kolmandik) liigub ELi lähiturgudele – Ühendkuningriiki, Norrasse ja Šveitsi –, st riikidesse, kellega ELil on erisuhted.
¹⁶ Aluseks on võetud dokumendi Common Agricultutal Policy Strategic Plan 2023−2027 lisatabelites (2024. a versioon) sisalduvad arvud.