Meie tuleviku rahaline heaolu. Eesti pensionisüsteemi valikukohad

Lihtsustatult väljendades on riikliku pensionikindlustuse eesmärk järgmine: 1) tagada baassissetulek; 2) tagada asendussissetulek.

Paljude arenenud riikide pensionisüsteemid on üles ehitatud kolmele sambale. Pensionisüsteemi sambad täiendavad üksteist, kuid nad sisaldavad erinevaid riske.

Pensionisüsteemide hindamisel pööratakse tähelepanu kahele kesksele küsimusele:

• pensionide taseme adekvaatsus – pensionisüsteemi suutlikkus tagada baas- ja asendussissetuleku näol piisav sotsiaalne kaitse vanaduse või töövõimetuse korral;
• pensionisüsteemi jätkusuutlikkus – pensionisüsteemi võime kohaneda väliskeskkonna muutustega, eeskätt demograafiliste ja majanduskeskkonna muutustega.

Nende kriteeriumide põhjal tagab Eesti pensionisüsteem madala sissetuleku, kuid on jätkusuutlik.

Riikide lõikes on eri sammaste osakaal Euroopas üpris erinev. On riike, kus kogumispensionidel on pensionisüsteemis suur (või oluline) roll, nagu Holland, Island, Šveits, Suurbritannia, Taani, Rootsi, Soome ja Iirimaa. Teistes riikides on kogumispensionide osatähtsus jooksvalt finantseeritavate riiklike pensionide kõrval olnud väiksem, näiteks Kreekas, Itaalias, Ungaris, Austrias, Belgias ja Saksamaal.

Arvestades Eesti I ja II pensionisamba maksemäära suurt erinevust (16% ja 6%), jääb I sambast saadav pension ka tulevikus suuremaks kui II sambast lisanduv kogumispension.

Võimalused riigi pensionisüsteemi rahalist tasakaalu parandada on piiratud, need on:

1. sotsiaalmaksu või muude maksude tõstmine (tööealised inimesed maksavad rohkem);
2. kõrgem kohustusliku kogumispensioni määr (inimesed säästavad rohkem);
3. rändekvoodi suurendamine (on rohkem maksumaksjaid);
4. kõrgem pensioniiga (on vähem pensionäre).

Pensionisüsteemide lühiraporteid saab lugeda SIIT ja SIIT.

Autorid: Lauri Leppik, Tallinna Ülikool, ja Johanna Vallistu, Arenguseire Keskuse ekspert; Taani ja Soome juhtumiuuringud koostas Meelis Kitsing, Arenguseire Keskuse uuringute juht