Pikaajalise hoolduse tulevik

Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035

Raport
Laadi alla PDF (9.58 MB)

Pikaajaline hooldus (PH) on mõeldud inimestele, kes vajavad abi igapäevaeluga toimetulekul ja ühiskonnaelus osalemisel. Umbes pooltel abivajajatest on füüsilised ja vaimsed võimed vähenenud vanuse tõttu, pooled abivajajad on kas sündinud erivajadusega või on see tekkinud mõne õnnetuse või haiguse tagajärjel.

Pikaajaline hooldus hõlmab erinevaid tervishoiuja sotsiaalteenuseid, mis ennetavad inimese tervise halvenemist ja võimete vähenemist ning toetavad igapäevast toimetulekut ja loovad heaolu. Turu-uuringute AS-i läbi viidud uuringu kohaselt elab Eestis 160 900–190 500 inimest, kes kasutavad kõrvalabi oma igapäevastes toimetustes.

Paljud vajavad abi, kuid mitte kõik. Abivajadust elu viimastel aastatel ei ole inimesel endal võimalik väga täpselt ennustada. Vanas eas on abivajadus tõenäoline, kuid mitte kõigil pole abi vaja ning abivajaduse ulatus on väga erinev. Eluea jooksul toimunud õnnetused ja haigused, mis viivad pikaajalise hoolduse vajaduseni, tabavad väheseid. Osad lapsed sünnivad erivajadusega ja nende abivajadus elu jooksul võib olla märkimisväärselt suur. Kuigi riskid on sarnased, on pikaajalise hoolduse kulude jaotus inimeste vahel väga ebaühtlane.

USA kohta tehtud hiljutiste uuringute järgi vajab praegu 65-aastastest inimestest 52% oma ülejäänud elu jooksul mingil määral PH teenuseid, sh 58% naistest ja 47% meestest. Keskmine abivajaduse kestus on umbes kaks aastat, kuid iga seitsmes 65-aastane vajab abi rohkem kui viis aastat. Oodatav kulu on umbes 75 000 dollarit (65 000 eurot) iga praeguse 65-aastase inimese kohta. Kuna abi vajab tulevikus iga teine, siis on keskmine kulu ühe abivajaja kohta praeguses vääringus 150 000 dollarit (130 000 eurot) ning neist osadel on tulevased kulud kordades suuremad (Favreault ja Dey 2015).

Pikaajalise hoolduse vajadus kasvab

  • Üle 65-aastaste inimeste osakaal rahvastikus kasvab 2050. aastaks ligikaudu kolmandikuni (2019. aastal 20%). 2020. aastal korraldatud uuringu alusel vajas selles vanusegrupis hooldust iga viies inimene. Eeldades, et abivajajate osakaal jääb samaks, lisandub hooldatavaid suurusjärgus 2% rahvastikust ehk enam kui 26 000 inimest. Abivajadus võib kergesti kasvada sellest suuremakski, sest dementsussündroomi ja erivajadustega inimeste arv on samuti kasvutrendis.
  • Aastaks 2050 on üle 80-aastaste inimeste arv nüüdsega võrreldes peaaegu kahekordistunud. Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt on selleks ajaks 125 000 inimest vanuses 80+. Üle 100-aastaste inimeste arv on aastaks 2050 kuuekordistunud. Selles vanuses on siis ligikaudu 700 inimest (Statistikaamet).
  • Eakatel on samaaegselt mitu kroonilist haigust või sündroomi, mis tekitavad pikaajalise hoolduse vajaduse. Dementsussündroomiga inimeste arv peaaegu kahekordistub 2050. aastaks, jõudes enam kui 3%-ni täisealisest rahvastikust.
  • Elu lõpus on toimetulek väga erinev. Sellele aitab kaasa pensionide erinevuse suurenemine, eriti kui paljudel pole II samba pensioni. Esimese samba pension võib moodustada vaid 20–30% keskmisest brutopalgast (Sotsiaalministeerium, Rahandusministeerium 2018).
  • Abivajaduse tekkimise korral saab lähedastele vähem loota. Eakad inimesed elavad valdavalt üksi või paarina. Lapsi on vähem. Leibkondi, kus lapsed elavad eakate vanematega koos, jääb üha vähemaks, samuti ei ela lapsed vanemate läheduses.
  • Inimesed ei oska mõelda endast kui tulevasest abivajajast. Pikaajalise hoolduse teema vajab Eesti ühiskonnas rohkem teadvustamist. Teadlikkuse tõstmiseks on vaja koguda ja jagada informatsiooni näiteks selle kohta, kui suure tõenäosusega võib iga inimene abi vajada ning kui abi peaks vaja minema, kui suures ulatuses abi vajatakse ning kui palju selline abi maksab.

Professionaalsete teenuste osakaal suureneb

Professionaalsete koduteenuste areng on vajalik abivajajate ja lähedaste heaoluks ning abivajaduse suurenemise ärahoidmiseks.

Tehnoloogia areng saab pakkuda PH valdkonnas vajalikke lahendusi, kuid selleks on vaja ühiskonnas luua vajalikud eeldused.

Suur osa terviseseisundi jälgimisest toimub distantsilt IKT abil (Vandebosch jt 2008). Tervise-, liikumis- ja asukohaandmete edastamine reaalajas on saanud tavapäraseks. Inimesed lepivad privaatsuse vähenemisega.

Hooldajatena on tulevikus vaja kasutada võõrtööjõudu, et pakkuda teenust, mille eest kliendid maksta jõuavad, sest rahvastiku vananemine toob kaasa tööjõu nappuse hooldussektoris (ILO, OECD 2019).

Tulevikus on võimalikud erinevad PH valdkonna stsenaariumid, arvestades teenuse jagunemist riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel ning võimalikke erinevaid rahastusi:

  • Hoolduskindlustuse mudel (keskne korraldus, riiklik rahastus)
  • Elustiilimudel (keskne korraldus, erarahastus)
  • KOV-kogukonna sünergia (kohalik korraldus, riiklik rahastus)
  • Turumajanduslik mudel (kohalik korraldus, erarahastus)

Rahastuse võtmeküsimuseks on riskide kaetus

Pikaajalise hoolduse vajaduse risk on igal inimesel, sellest riskist tulenevaid kulutusi on mõistlik hajutada. Vastutuse jätmine isikule endale või säästude olemasolu eeldamine pole lahendus.

Valida on, kas kulu on otsene, ehk makstakse teenuste eest, või kaudne, ehk lähedaste hooldajad ei saa teenida töist tulu ja kaotavad isiklikus heaolus.

Teenuste kättesaadavuse tagamiseks rahastatakse PH teenuseid suures ulatuses riiklikult. Valdkonda rahastatakse teistes riikides tööjõumaksudest ja üldisest maksutulust.

Riiklik rahastus saab eelkõige pakkuda miinimumteenust. Riik peaks pakkuma õigusruumi PH kindlustuse (nt koos elukindlustuse või tervisekindlustusega) ning tagurpidise hüpoteegi loomiseks. Teenused on jaotatud tärnisüsteemi.

Eestil on vaja liikuda eelfinantseeritud süsteemi suunas, kus osa rahast kogutakse aastaks 2035 ja hilisemate aastate tarvis.

Rahastusstsenaariumid katavad nii era- kui avaliku sektori ressursside erineva kasutuse:

  • On küll hilja, kuid lahkuda võimatu näib (väike erarahastus, väike avaliku sektori rahastus)
  • Viis viimast (väike erarahastus, suur avaliku sektori rahastus)
  • Elu lühikene, raha pikk (suur erarahastus, väike avaliku sektori rahastus)
  • Üksi pole keegi (suur erarahastus, suur avaliku sektori rahastus)

Eestile on tulevikuks soovituslik kombineeritud lähenemine: kokku kulud umbes 2% SKT-st:

  • Inimeste sissetulekutelt makstav riiklik kindlustus, sealhulgas maksavad üle 25 aasta vanused lastetud inimesed 0,25% kõrgema maksumäära alusel. See toob rahastusse kokku 0,7% SKT-st (188 mln eurot, 2020 aasta SKT arvestuses).
  • Avaliku sektori panus riigieelarve üldistest tuludest 0,7% SKT-st (188 mln eurot).
  • Avaliku sektori panus sotsiaalkaitse eelarvest 0,1% SKT-st (27 mln eurot) nendele, kes ei ole võimelised tasuma omafinantseeringut teenuste eest.
  • Omafinantseering teenuste eest 0,2% SKT-st (54 mln eurot), mis kaetakse jooksvalt oma sissetulekutest ning säästude realiseerimisest.
  • Kindlustuslepingutest ja tagurpidi kinnisvaralaenudest ning kinnisvara müügist saadud ressursid moodustavad hoolduse eest tasumisena 0,3% SKT-st (80 mln eurot).

Raportiga seotud uudised

Vaata veel uudiseid

Raportiga seotud videod

09.11.2021 Pikaajalise hoolduse tuleviku uurimissuuna tulemusi tutvustav pressiesitlus

3. novembril 2021 tutvustas Arenguseire Keskus seiretööd „Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“.

×

Liitu uudiskirjaga

Soovid püsida kursis maailma ja Eesti suundumustega? Kord kuus saadame uudiskirja tellijatele ilmunud uuringud, raportid, blogipostitused. Uudiskirjas tutvustame ka trendiraporti “Pikksilm” uusi artikleid, mis keskenduvad põhjalikumalt mõnele olulisele suundumusele.