Vene-Ukraina sõja pikaajalised mõjud Eestile. Rahvastik, lõimumine, väliskaubandus

Juhul kui Eestisse jääb püsivalt elama 10 000 sõjapõgenikku, suureneks Eesti rahvaarv 2022. aasta alguse tasemest kõrgemale üheksaks aastaks. Kui Eestisse jääb alaliselt elama 30 000 sõjapõgenikku, aitab see rahvaarvu suurendada 22 aastaks, ja kui 60 000 põgenikku, siis 40 aastaks. Seejärel sõjapõgenike sisserände rahvaarvu suurendav mõju taandub, kuna värskeima rahvastikuprognoosi järgi jääb sündimus Eestis kogu ülejäänud sajandiks siiski taastetasemest madalamaks ning seda ei kompenseeri ka netosisseränne, mille suuruseks prognoositakse ca 2400 inimest aastas.

Seega sõjapõgenike võimalik Eestisse elama asumine lükkab Eesti rahvastiku vähenemist küll edasi, kuid ei hoia seda ära. Selleks et Eesti rahvastik aastaks 2100 ei kahaneks, on vaja kas kõrgemat sündimust (rahvastiku pikaajalise kahanemise hoiaks ära näiteks Eestile praegu prognoositust 10% kõrgem sündimus) või suuremat sisserännet (pikaajaline prognoos arvestab 2400 rände teel lisandunud inimesega aastas, samas kui tegelik netosisseränne Eestiss on viimasel seitsmel aastal olnud suurusjärgus 4000–5000 inimest aastas).

Tööturu mõttes on oluliseks näitajaks tööealiste inimeste ja vanemaealiste suhtarv. Ukraina sõjapõgenike sisseränne aitab tööealiste ja vanemaealiste suhtarvu parandada kuni 2060. aastateni, seejärel mõju taandub.

Sõjapõgenike ühiskonda lõimimisega kaasnevad riigile märkimisväärsed kulud, millest suurimad on kulutused üldistele avalikele teenustele (mitteisikustatud kulud). Suuruselt järgmised on isikustatud kulud nagu tervishoid, vanaduspension ja ülejäänud sotsiaalne kaitse. Põgenikega kaasnevate kuludega toimetulekuks on parim stsenaarium see, kui sõjapõgenike keeleõpe ja kohanemine Eesti ühiskonnas kulgeb kiiresti ehk jõutakse kuni 10 aastaga eestlastega sarnasele sissetulekutasemele. Kui kohanemisaeg on pikem (mudelis arvestatud kuni 16 aastat) ning sõjapõgenike sissetulekutase ei jõua selle aja jooksul järele eestlaste omale, vaid ühtlustub siinsete rahvusvähemuste tulutasemega, jäävad Eesti riigi tulud parima stsenaariumiga võrreldes kolm korda väiksemaks.

Eesti lõimumisekspertide hinnangul suudab Eesti sotsiaal- ja haridussüsteem pigem vastata Venemaa-Ukraina sõja käigus saabunud sõjapõgenike vajadustele ning seetõttu peavad nad pigem tõenäoliseks põgenike lõimumist eestikeelse kui muukeelse kogukonnaga. Küll aga vajavad põgenikud laialdast psühholoogilist abi.

Sõjapõgenike edukas lõimumineühiskondaon kahepoolne protsess ja sõltub riiki saabujate kultuurilisest ning majanduslikust taustast, motivatsioonist kohanduda ja ka ühiskonna võimest võtta vastu uusi elanikke. Rahvusvaheline kogemus näitab, et väga tähtis on sisserändajate tööle asumise kiirus. Lõimumise edu määrab ka riiki saabumise eesmärk – töörändajad lõimuvad kiiremini, samas kui läbirändajate motivatsioon lõimuda on madal. Lõimumist toetab põgenike kultuurilise tausta sarnasus põliselanikkonnaga. Sisserändajate heade tööturuväljavaadete eelduseks on nende kvalifikatsioonide tunnustamine.

Eesti majandusele tähendab Ukrainas toimuv sõda ka vajadust edaspidi leida varasemalt Venemaalt ja Valgevenest tarnitud toormeid ja pooltooteid mujalt. Detailseid väliskaubanduse tehinguandmeid kasutades analüüsiti Eesti importi Venemaalt ja Valgevenest 540 kaubagrupis. Venemaalt või Valgevenest imporditu asendamine teistest riikidest pärit samasse kaubagruppi kuuluvate toodetega osutus kahel kolmandikul juhul (349 kaubagrupi puhul) kallimaks. Kui Eesti ettevõtted asendaksid kogu Venemaalt ja Valgevenest imporditu, tähendaks see ettevõtetele 860 miljoni eurost lisakulu 2021. aasta hindades,mis on võrreldav 5%-ga Eesti koguimpordist. Kõige suuremate lisakuludega on seotud kütuste, puittoodete, metalli, aga ka näiteks soola ja linase riide impordi asendamine – nende kaubagruppide puhul on sõltuvus Venemaa ja Valgevene impordist suur ning teistest riikidest toodud asenduskaubad kallid.

Eesti majanduse tegevusaladest on kõige enam mõjutatud laonduse ja veondusega seotud harud, samuti metallitootmine ning puidu- ja keemiatööstus. Tugevalt mõjutatud tegevusalade ring on suhteliselt kitsas – vaid seitsme tegevusala puhul kallinevad importsisendid tervikuna üle 5%. Impordi asendamise teeb keerukaks see, et sageli ei ole turul üleliigset pakkumist ning selleks, et kaupu saada, tuleb maksta teistest turuosalistest kõrgemat hinda. Pikemate tarneahelate ülesehitamine tähendab ka keerulisemat logistikat, nõuab ettevõtetelt riskide maandamiseks suuremate laovarude hoidmist ja tõstab kulusid.

Venemaa ja Valgevene impordi piiramise mõju jõuab ettevõteteni ka kaudselt läbi kodumaalt ostetavate, kuid Vene-Valgevene toormest sõltuvate toodete-teenuste hinnatõusu (nt energia). Samuti jõuavad kaudsed mõjud Eesti ettevõteteni globaalsete väärtusahelate kaudu ehk importides tootmissisendeid neist sanktsioonidega ühinenud riikidest, mis on sõltunud Venemaa toormest.