Eesti kõrghariduse tulevik: väljavaated ja võimalused

Ka on ametite ja sissetulekute struktuur Eestis endiselt sarnasem postsovetliku ruumi kui Lääne-Euroopaga (näiteks õpetajate palkade või soolise tööjaotuse ning sellest tuleneva palgavahe osas). Kõrghariduspoliitikal on seetõttu tahes-tahtmata ka laiemad tagajärjed: näiteks märgatava linna- ja maaelanike või meeste ja naiste või eesti ja vene emakeelega püsielanike vahelise haridusliku (ning sellega korreleeruva sissetulekute) lõhe süvenemine mõjutab negatiivselt ka muid sotsiaalseid protsesse. Ideaalis peaks kõrghariduspoliitika teenima kõigi Eesti püsielanike legitiimseid huvisid ning toetama seeläbi nii Eesti ühiskonna funktsioneerimist tervikuna kui ka keelelis-kultuurilise ruumi jätkusuutlikkust.

Kultuurilistel põhjustel pole võimalik muutmata kujul üle võtta kõiki suurkeelsete riikide kõrghariduspraktikaid, sest need ei arvesta väikese keeleruumi vajadustega.

Üldjoontes võib kõrgharidusest rääkides teha vahet kolme erineva lähenemise vahel: individualistlikus vaates on kõrgharidus üksikisiku elu ja professionaalse tegevuse tingimusi oluliselt parandav ressurss, majanduslikus vaates on kõrgharidus üks viis tagada majanduse arengut (ning on ise kirjeldatav teatava teenuste kompleksina), avaramas ühiskondlikus vaates seevastu on kõrgharidus laiemal viisil ühiselule seatavaid eesmärke (näiteks keelekeskkonna säilimist) toetav, strateegilise tähtsusega eluvaldkond.

Sarnaselt võime neid kolme suhtumist ette kujutada ka näiteks meditsiinis: individualistlik ettekujutus näeb tervisehädasid üksikisiku eraprobleemidena ning nende lahendamist turusuhetega reguleeritava teenustesfäärina, majanduslik vaade peab oluliseks tööealistele inimestele teatava piisava funktsioneerimistasandi kindlustamist (mistõttu neile peab olema kindlustatud minimaalne puhkusevõimalus jne), sest vastasel korral ei suuda nad panustada majanduse arengusse, ühiskondlik vaade näeb tervete eluviiside levikut ja tervete inimeste osakaalu suurenemist väärtusena iseeneses, sest need edendavad üldist heaolu, parandavad kogu rahva enesetunnet ja seeläbi nii motivatsiooni positiivseks eneseteostuseks kui ka kodanikuosaluseks ühiste asjade ajamisel.

Nelja liiki meetmed

Riiklik poliitika kõrghariduse ja teiste sarnaste eluvaldkondade osas sisaldab ühelt poolt aktiivseid ja passiivseid, teiselt poolt normatiivseid ja kontrollivaid elemente. (Ükski neist terminitest ei ole hinnanguline ja enamasti on kasutusel kõik neli, oskuslikul kombineerimisel annavad nad positiivset mõju, valedes proportsioonides aga takistavad arengut või lükkavad seda soovimatus suunas.)

Aktiivsete meetmete hulka kuuluvad ennekõike teatavat (aga ainult teatavat) tüüpi tegevuste rahastamine ja muul viisil tingimuste loomine nende teostamiseks; passiivsed meetmed seisnevad elusfäärist enesest võrsunud algatuste võimaldamises.

Normatiivsete poliitiliste meetmetega luuakse süsteeme ja standardeid, millele vastavas elusfääris toimuvad protsessid peavad end tingimata kohandama, kontrollivad meetmed jälgivad tegeliku elu vastavust neile standarditele. Nii normatiivsed kui ka kontrollivad meetmed võivad samuti olla aktiivsed ja passiivsed — aktiivne normatiivne tegevus loob või võtab mujalt maailmast üle mudeleid, mis kehtestatakse standarditena elusfääri tegevuse jaoks, passiivne normatiivne tegevus jälgib protsesse, mis toimuvad, ning kohandab seadusi vastavalt nendele; aktiivne kontroll seisneb auditites, akrediteerimistes ja litsentseerimistes, passiivne kontroll regulaarses aruandluses, millesse süvenetakse vaid pisteliselt või probleemide ilmnedes. Kõik neli aspekti on riigi konkreetsete poliitikate kujundamisel vajalikud, kuid ükski ei tohiks absoluutselt domineerida, sest ühiskondlik protsess ei ole ega saagi olla täies ulatuses prognoositav ning seetõttu ka mitte planeeritav, kuid ei tohiks kulgeda ka täielikku isevooluteed, samuti on vaja leida mõistlik tasakaalupunkt totaalse järelevalve ja lõputu usalduse vahel.

Humanitaaralade taandareng

Kuna igal järgmisel haridustasemel süveneb spetsialiseerituse aste, on arusaadav suhtumine, et kõrghariduse esmane eesmärk peaks justkui olema valmistada õppijat ette kogu tema ülejäänud elu vältavaks professionaalseks karjääriks. Sellelt eelduselt on paraku lihtne libastuda ekslikku praktikasse: meie sotsiaalne ja majanduslik keskkond muutub niisuguse kiirusega, et valdavalt ainult tööturu tänastele vajadustele orienteeritud ja ametikoolitust kesksele kohale seadvad õppekavad on avamisest esimeste lõpetajateni kulgeva tsükli lõpuks enamasti juba ajast maha jäänud. Aktiivsed normatiivsed meetmed ei pruugi seetõttu anda soovitud tulemust.

Ühtlasi on osutunud eksitavaks ettekujutus, et tehniliste ja loodusteaduslike erialade eelisarendamine annab tugeva positiivse sisendi majanduse arengule (erandiks on siin mõned uusimad erialad, näiteks infotehnoloogia). Eesti tingimustes lisandub neile varasematel aastatel kõrghariduspoliitikas laiemalt mõju avaldanud majanduslikule vaatele veel ka rakenduskesksest haridusest tulenev ajude äravoolu oht, sest “kõrghariduse rahvusvaheline konkurentsivõime” tähendab tegelikult kõrgetasemeliste spetsialistide ettevalmistamist, kelle jaoks Eesti majanduses pakutav palgatase konkurentsivõimeline ei ole.

Ära märkida tuleb ka seda, et Eesti teadlaste leiutistest on senises praktikas väärindatud valdav osa välisriikides ning nende tööstuslikuks rakendamiseks vajalikud uued töökohad ja maksutulu luuakse seal. Tõsi, mitmed sedasi sündinud firmad peavad Eestis mõnd oma allüksust, kuid Eestis leviv ksenofoobia muudab rahvusvaheliste ettevõtete tööd siin järjest raskemaks. Ka see ksenofoobia on ent osaliselt hariduspoliitika ülipragmaatilisuse tagajärg — kogu maailmas on jätkuv humanitaaralade taandareng vähendanud kriitilise mõtlemise levikut ja loonud hea tausta vandenõuteooriate, rahvusliku ja rassilise viha, vaktsiinivastasuse jm suhtumiste levikuks, mida populistlik poliitika on osanud oma huvide ette rakendada. See kõik ei toeta innovatiivse ettevõtluskeskkonna laiemat jätkusuutlikkust ning isegi kui kõrghariduspoliitika oleks täielikult kohandatud selle vajadustele, ei pruugiks see ikkagi loodetud tulemusteni viia.

Ülereguleeritus vähendab kvaliteeti

Üldiselt on selge, et mitte ainult Eestis, vaid tegelikult kogu maailmas on praegune kõrgharidusmudel põhimõtteliselt oma aja ära elanud. Selle tagajärje on põhjustanud mitu üksteisest sõltumatut protsessi. Individualistlik ja majanduslik vaade survestavad teineteist vastastikku, ühiskondlik on pigem välja tõrjutud. Individualistlikult poolt on kõrghariduse prestiižne staatus põhjustanud edasipüüdlikele noortele sotsiaalset survet tingimata omandada just akadeemiline kõrgharidus, majanduslikult poolt on ettevõtjate surve sundinud haridussektorit eelistama tööturu praegustele vajadustele suunatud, sh juba kehtestamishetkel vananenud haridusprogramme. Aktiivne normatiivne ülereguleerimine on muutnud õppekavade sisu jäigaks ja nende muutmise keeruliseks, mis omakorda vähendab nende kvaliteeti.

Eesti puhul on mänginud oma rolli ka vahepealne demograafiline kriis, mille tagajärjel ülikoolid pidid oma funktsionaalsuse säilitamiseks alandama märkimisväärselt oma akadeemilisi nõudeid, nii et mitmetel nõutud erialadel võetakse vastu enam-vähem kõik soovijad, ehkki prestiižsetel erialadel on endiselt väga kõrge konkurents. Neilt aladelt väljajääjad ei lähe aga sugugi mitte õppima vähema prestiižiga erialasid, vaid pigem siirduvad välismaale või jäävad mõneks ajaks sotsiaalselt ebastabiilsesse seisundisse (juhutööd vms), et uuesti proovida.

Kogu maailmas on praegune kõrgharidusmudel põhimõtteliselt oma aja ära elanud.

Samal ajal on aga Eesti riik hariduspoliitika disainimisel oma suhtumises pikalt üles näidanud hoopis teatavat kontinuiteeti nõukoguliku mentaliteediga, mille kohaselt inimesed peavad kohandama oma soovid ja huvid riigi poliitika ja tööturu hetkevajadustega, mitte ei ole riigi poliitika eesmärk luua kõigile võimalused leida maksimaalne tasakaal oma huvide, annete ja ühiskonna vajaduste vahel.

Väga mitmed haridusministrid on avalikkuse ees esinedes öelnud, et noored peaksid eelistama oma haridusvalikutes ametikoole, samas ei tea ma ühtki haridusministrit, kelle oma lapsed oleksid talitanud selle nõuande järgi. Mitmetel aladel (IT, hotellindus jne) tegutsevatel ametikoolidel ei ole vastuvõtuga kuigi olulisi probleeme, aga mitte sellepärast, et riik soovitab inimestel neid valida, vaid sellepärast, et nad avavad uksed elukaartesse, mida inimesed ise peavad atraktiivseteks. Need on erialad, kus on võimalik teenida keskmisest kõrgemat sissetulekut, aga mitte ainult — lisaks ootab nende alade lõpetajaid ka meeldiv, puhas ja inimest väärtustav töökeskkond, edenemisvõimalused, mõnel puhul võimalus oma töörütmi ise kujundada või rakendada oma teadmisi sõltumatu ettevõtjana jt pehmed faktorid, mis kokkuvõttes kujundavad teatava eluvaldkonna prestiiži. Soovitada inimestel valida oma elukaareks umbteed on pehmelt öeldes küüniline, eriti kuna need valdkonnad, kus Eesti konkurentsieelis teiste riikide ees on hetkel veel olemas palgataseme tõttu, võivad majanduspildist peatselt üldse kaduda.

Uute teadmiste loomise eeldused

Kõrghariduse esmane eesmärk peaks seega olema mitte konkreetse teadmiste ja oskuste dogmaatiline vahendamine, vaid eelduste loomine elukestvaks õppeks — kõrgharidus ei peaks olema suunatud mitte praeguse parima teadmise rakendamisele, vaid uute teadmiste tekkeks vajalike tingimuste loomisele, muutuste haldamisele. Seda eesmärki teenib kõige paremini kõrghariduspoliitika, mille keskmes on õppija kui indiviid, mitte väljaspoolt temale seatavad abstraktsed ootused.

Veel üks pidevat rõhutamist vajav aspekt on see, et kõrgharidus peaks suutma tasakaalustada üksikisikute ja kogu ühiskonna huvisid tervikuna, mitte pelgalt ettevõtluse vajadusi, sest järjest rohkem on ühiskonna ees seisvad probleemid kompleksselt erinevaid teadmisalasid ühendavad — heaks näiteks sobib COVID-pandeemia, mille haldamiseks on vajalik oskus ühendada tervise, majanduse, psühholoogia, õiguse, kommunikatsiooni jt valdkondade alla kuuluvaid teadmisi. See ei tähenda, et meil peaksid nt tervise spetsialistid olema saanud ettevalmistuse ka kõigis teistes loetletud valdkondades, kuid neil peaksid olema eeldused nendes valdkondades esitatavaid väiteid kriitiliselt analüüsida ja hinnata.

Kõrghariduse esmane eesmärk peaks seega olema mitte konkreetse teadmiste ja oskuste dogmaatiline vahendamine, vaid eelduste loomine elukestvaks õppeks.

Praeguste õppekavade võimet anda õppijatele ühiskonnas reaalselt toimivate mehhanismide alusel väärtustatud ja vajatud teadmisi ja oskusi võiks analüüsida nii, et uuritaks teatavate aastakäikude kõrgkoolilõpetajate käekäiku viis ja kümme aastat pärast kraadi või diplomi saamist: kui suur hulk neist töötab erialasel tööl, kui suur hulk neist saab riigi keskmise palgaga võrreldes vähemalt 150% suurust töötasu ja kui suur hulk neist on (eelnevatest näitajatest sõltumatult) oma eluga rahul.

Erialade ja õppekavade puhul, kus esimesed kaks näitajat on oluliselt üle 50%, võib olukorraga rahul olla, ka siis, kui inimesed ise nii ei arva. Erialade puhul, mille lõpetajad on küll hakanud saama kõrgemat töötasu, kuid seda mitte erialasel tööl, tuleks kindlasti loobuda õppeprotsessi aktiivsest normatiivsest reguleerimisest, sest vastavad õppekavad on võimelised aitama inimestel endale elus sobiv ja ühiskonna poolt väärtustatud tee leida. Erialade puhul, kus inimesed küll töötavad erialasel tööl, aga nende töötasu ei arvesta nende kvalifikatsiooni, tuleks aga mõelda võimalusele integreerida õppekavasse suuremaid vabadusi, mis lubaksid õpingute käigus omandada eriala kõrval ka muid, toimetulekut paremini edendavaid oskusi — ka siis, kui see toob kaasa nende siirdumise ettevõtlusse või mitte-erialasele tööle.

Erialade puhul, mille lõpetajad ei tööta erialasel tööl ega ole ka hästi tasustatud, tuleb aga lähtuda kolmandast näitajast. Kui need inimesed on ise õnnelikud — näiteks loovisikud, kes ei ole omandanud oma haridust muul põhjusel kui eneseteostuse nimel — pole põhjust muretseda, ehkki võiks samuti kaaluda õppekavadesse toimetulekut toetavate oskuste integreerimist. Seevastu õppekavade puhul, kus lõpetajad ei tööta oma erialal, ei saa ka muul tööl kvalifikatsioonile vastavat palka ning ei ole ise oma saatusega rahul, võib aga paraku öelda, et haridussüsteem on neid alt vedanud.

Muutmise eesmärk ei saa olla kokkuhoid

Igasugune kõrghariduse (või ka mõne muu ühiselu valdkonna) institutsionaalne ja administratiivne reformimine peaks endale seadma postiivseid eesmärke, mis üldiselt jagunevad kolme suunda (1) kokkuhoid (teha sama, aga odavamalt), või (2) kvaliteedi tõus (teha sama, aga paremini), või (3) laienemine (teha rohkemat ja vähemalt sama hästi). Need kolm ei välista üksteist ja võivad leida aset ka samaaegselt. Arvestada tuleb aga ka seda, et eelarve fikseerudes see reaalses väärtuses väheneb, mistõttu ilma reformideta ähvardab haridussüsteemi allakäik (võimalik on vaid teha sama, aga halvemini, või teha vähemat ja sama hästi või ikkagi halvemini).

On ju ilmne, et raha reaalse väärtuse vähenedes ei ole sama nominaalse ressursiga võimalik saavutada sama või paremat tulemust täies mahus. Samuti tuleb reforme planeerides arvestada nende kulukust (paratamatult tegevuse ümberkorraldamiseks kuluvaid ressursse, mis sisaldavad nii vahetuid kui ka kaudseid kulusid, näiteks uutes oludes kaotatud traditsioonilisi tuluallikaid jne) ja infovälja inertsi, mille tõttu ei pruugi reformid anda loodetud tulemust piisavalt kiiresti ei organisatsiooni sees, kus uus korraldus ei ole kõigile asjaosalistele alati arusaadav või emotsionaalselt vastuvõetav, ega ka laiemas avalikkuses, kellele muutunud olude kommunikeerimine võtab samuti üksjagu aega.

Sarnaselt kaitsekulutustega ja erinevalt näiteks riiklikest investeeringutest suurtesse kinnisvaraprojektidesse on hariduse (ja seeläbi ka teaduse) adekvaatne rahastamine kogu ühiskonna, mitte ainult konkreetse piirkonna või inimeste hulga huvides. Targem ühiskond mitte ainult ei tule paremini toime nii sisemises kui rahvusvahelises plaanis, vaid on ka stabiilsem, atraktiivsem ja pikemas perspektiivis “odavam” pidada, kuna suudab oma tegevusi paremini planeerides vältida tarbetuid kulusid ning ei pea kogu aeg tegelema igasuguste ootamatute tulekahjude kustutamisega. Seetõttu ei tohi mingil juhul olla kõrghariduskorralduse muutmise põhieesmärgiks kokkuhoid, kuna kõrgharidussüsteem on aastakümneid vaevelnud alarahastamise käes.

See on praeguseks viinud olukorrani, kus ülikoolide rektorid ei leia, et suudaksid jääda truuks oma ametivandele allkirjastades riigi poolt neile ette pandud halduslepinguid. Samuti ei tohi haridussüsteemi põhitegevused olla asetatud sõltuvusse turujõududest, sest kõrgeim kompetents ühiskonna tuleviku prognoosimiseks leidub just nimelt ülikoolides ja teadusasutustes, turujõud aga lähtuvad vaikimisi praegustest, mitte kuigi pika kehtivusajaga hinnangutest olukorrale. Seega on eraraha kaasamine kõrghariduse arengusse küll vägagi soovitatav (näiteks ettevõtete poolt rahastatud rakendusteaduslike laborite näol), kuid see ei tohi olla eufemism õppemaksu kehtestamise tähistamiseks.

Arvestada tuleb aga ka laiemat konteksti. Mis ka ei tehtaks Eesti kõrgharidusega, peab see igal juhul jääma nii-öelda “vabalt konverteeritavaks”, st Eestis kehtiv haridusastmete ja kompetentsimõõdikute süsteem peab jääma vastavusse teiste Euroopa riikide standardiga ning sedakaudu ka ülejäänud maailmaga. Samas on väga ebatõenäoline, et lähemas tulevikus seda standardit muutma hakatakse, sest kõigil on meeles nn Bologna protsessi teostamine, sellega kaasnenud raskused ja mitmed selle osalt ettenägematud, aga igal juhul soovimatud negatiivsed tagajärjed nagu hariduse kvaliteedi langus ning kõrgharitute tööpuuduse teatav kasv Lääne-Euroopa riikides (mis on paradoksaalselt seletatav protsessi sisse kirjutatud püüdlustega kõrgharitute kiiret töölerakendatavust suurendada õppetsükli lühendamisega, mis toimub väljundpädevuste arvelt).

Bologna protsessi kogemused osutavad sellele, et ühistest eesmärkidest olulisemaks peeti paljudes riikides kohalikke huvisid ning sageli (sh Eestis) kasutati viidet protsessi nõuetele ära teatavate konkreetsete huvigruppide poliitilise tahte teostamiseks. Oleks ebaratsionaalne selle kõigega veel kord riskida. Euroopa kõrgharidusruumi teke kuulub aga kindlasti Bologna protsessi positiivsete tagajärgede hulka. Seetõttu võib oletada, et lähikümnenditeks jääb kõrghariduse üldine institutsionaalne raamistik Euroopas enam-vähem selliseks, nagu see on praegu, mistõttu igasugune ümberkorralduslik tegevus peab olema “tõlgitav” Euroopa kõrghariduspoliitilisse keelde.

Kas ülikoolide ühendamine annab soovitava tulemuse?

Üks kõrgharidussüsteemi reformise diskussioonides sageli väljakäidav mõte on ülikoolide ühendamine, nii et näiteks Tallinna neljast avalik-õiguslikust ülikoolist jääks järele üks või kaks ja Tartu kahest üks. Selle visiooni põhjendamiseks kasutatakse demagoogilisi, ilma sisulise tähenduseta retoorikat — räägitakse “ressursside optimeerimisest”, “kriitilisest massist” jne. Nagu iga sellise tegevuse puhul, peaks aga ka siin lähtuma konkreetselt sõnastatud eesmärkidest ja analüütiliselt osutatud tõenäosusest, et need eesmärgid väljapakutud viisil ka saavutatakse. Pean väga madalaks tõenäosust, et ülikoolide ühendamine “väljaspoolt”, administratiivse survega, annaks soovitud tulemuse, st jõuaks ühe või mitme ülalkirjeldatud eesmärgini. Selleks on mitu põhjust. Kui tavaliselt peame organisatsiooni all silmas sellist inimeste, asjade, kohtade ja liikumiste süsteemi, milles iga osa täidab teatavat spetsiifilist, ka kõigi teiste osade jaoks vajalikku funktsiooni, siis ülikoolide puhul on pigem tegemist paljude väikeste osa(konda)de mitmetasemelise alliansiga, mille üksikud osad on suuresti üksteise jaoks neutraalsed. Tinglikult: anatoomikumi jaoks on ebaoluline, kas samas ülikoolis õpetatakse ka korea keelt.

Need üksused moodustavad suuremaid kooslusi, mis väljapoole kaitsevad nende ühiseid huve, kuid mille sees toimub sageli terav konkurents vabalt jagatavate ressursside pärast. Teatav solidaarsusmehhanism sunnib majanduslikult edukamad osakonnad oma tegevuse tulemustega toetama sümboolselt prestiižseid osakondi. Nad teevad seda, kuna neile kandub vastutasuks üle ülikooli kui terviku prestiiž, mis on omakorda nende majandusliku edu eeldus. Sellises keskkonnas tehtavate otsuste legitiimsus väheneb proportsionaalselt kaugusega otsuse tegemise koha ja otsuse mõju koha vahel. Ülikoolide ühendamisel osade hulk mitmekordistuks.

On ebatõenäoline, et otsustustasandite struktuur jääks samaks — pigem tekiks üks juurde. Seetõttu väheneks ühendülikooli juhtkonna usaldusväärsus osakondade silmis, aga administratiivset ressurssi kokku ei hoitaks, sest vana struktuur säiliks väga tõenäoliselt üsna suures osas uute nimede ja funktsioonidega, aga ühtne juhtimistasand tuleks juurde. Näiteks Tallinnas võiksid uuel ühendülikoolil tekkida autonoomsed kampused — Mustamäe, Kadrioru, Kalamaja, Tatari — ja mõned osakonnad peaksid kolima ühest kohast teise, aga oleks juhtimisteoreetiliselt ebaotstarbekas kampuste kooslusi terviklikult puudutavad, kuid teiste kampuste jaoks ebaolulised otsused teha kuskil neist kõigist kaugel, seega mõeldaks praegustele juhtkondadele välja uued nimed ja need jätkaksid endist tegevust.

Sõjaväelistel põhimõtetel juhitud organisatsioonis (mille hulka kuuluvad sageli ka nt tootmistegevusele spetsialiseerunud ettevõtted) see probleeme ei tekitaks. Sellistes organisatsioonides oodatakse töötajatelt käskude ja korralduste täitmist, nende töö sisu on neile ette kirjutatud. Ülikoolide töötajad seevastu on oma tööd puudutavates otsustes palju suuremal määral autonoomsed ja see peabki nii olema, sest kui nad on oma kohtadele valitud põhjendatult, siis kannavad nad parimat võimalikku kompetentsi oma ülesannete täitmiseks.

Oletus, et töötajad on laisad, lohakad ja pahatahtlikud ning neid peab seetõttu pidevalt kontrollima, mitte ei tõsta nende töö efektiivsust (nagu see teeks, kui nad tõesti oleksidki laisad, lohakad ja pahatahtlikud), vaid langetab seda. Ülikooli tüüpi organisatsioonis täidavad inimesed oma tööülesandeid paremini, kui nad teavad, miks nende ülesanded on just sellised ja miks on neid vaja täita. (Minu arusaamise kohaselt on nii ka teadmusmahukas ettevõtluses.) Seetõttu ongi ülikooli tüüpi organisatsioonides väga ohtlik kaugendada otsuste tegijaid neist, kelle tegevust otsused vahetult mõjutama hakkavad, ning klassifitseerida kõik töötajad väliste tunnuste alusel gruppidesse, mida koheldakse ühtselt mitte ainult nende õiguste ja formaalsete kohustuste osas (mis on põhjendatud), vaid ka nende tööülesannete struktuuri ja täitmise efektiivsuse hindamise osas — viimane annab tugevad formaalsed eelised neile valdkondadele, mille sisemisele loogikale selline hindamismehhanism toetub (nagu näiteks on osalus kolme mitmekümne autoriga artikli kirjutamises võrdustatud mitmesajaleheküljelise raamatu ainuautorsusega — seeläbi on asetatud eelispositsiooni teadusvaldkonnad, kus selline väljund on tavapärane).

Üks legitiimne põhjendus ülikoolide ühendamiseks on nende loodavate ressursside jagamine omavahel. Väidetakse, et niimoodi on lihtsam optimeerida kattuvaid tegevusi. Väide lähtub jällegi eeldusest, et ülikoolid toimivad sõjaväelist tüüpi organisatsioonide põhimõttel ning et optimeerimine ühes valdkonnas ei too kaasa negatiivseid arenguid mõnes teises, sh vastavate üksuste põhitegevusega lähemalt seotud valdkonnas.

Võtame näiteks inglise keele õpetamise. Hüpoteetilises Tallinna ühendülikoolis oleksid kõik selleks vajalikud ressursid koondatud Kadrioru kampusse, kõik teised kampused saadaksid oma üliõpilasi sinna tundidesse. See tähendaks, et neil lisanduks õppeajale veel ka transpordis veedetud aeg. Nende koduüksuste tunniplaanid peaksid arvestama inglise keele õpet teostava üksuse plaanidega, sest need ei suuda oma tegevust tingimata vastavusse viia kõigi teiste üksuste vajadustega. See tähendab, et osalt väljakujunenud (ja muudetavad), osalt aga näiteks teiste ressursside (laboratooriumide, võimlate) kasutusplaanidega seotud tunniplaanid tuleksid ümber teha. See kõik võiks olla põhjendatud, kui lõppkokkuvõttes kaasneks ressursside kokkuhoid. Kuid ülikoolide ressursid on juba ammu optimeeritud taluvuspiirini.

Kõigis kampustes tegutsevate, erinevaid vajadusi arvestavate inglise keele õpetajate töökohad tuleksid kõik uude kohta üle viia, seal ei pruugiks jätkuda ruume, ressursikulud jääksid laias laastus endiseks. Lahendus? Suure tõenäosusega jätkuks ka pärast ülikoolide ühendamist praktilises õppetöös kõik täpselt nii nagu enne, ainult inimeste töökohad oleksid arvestuslikult viidud teise üksuse alla.

Kokkuvõtlikult võiks kõige tõenäolisema ülikoolide väljaspoolt-ühendamise stsenaariumi tulemused seega sõnastada nii: väheste eranditega jätkuvad kõik tegevused senisel viisil; seal, kus toimuvad ümberkorraldused, ei saavutata märkimisväärset kokkuhoidu, kuid halveneb kvaliteet; lisandub administratsioonilist kulu; ülikoolide juhtkondade otsuste legitiimsus kahaneb ning töötajad võõranduvad oma ülikoolidest kui tervikasutustest, ehkki samastuvad edaspidigi oma osakonna või vahetu üksusega. Ent võimalike eesmärkide saavutamiseks on ka teisi viise. Terviku väljapoole esindamise rolli täidab juba praegu suurepäraselt Rektorite Nõukogu, kummagi ülikoolilinna asutused võiksid omavahel intensiivsemalt suhelda ja arvestada üksteise vajadustega seal, kus see on vastastikku kasulik. Jagatavate ressursside jaoks on tegelikult juba praegu ülikoolivaheliste kokkulepete näol kanalid loodud ja neid ka kasutatakse, kuigi mitte väga palju, samas ei ole ressursside jagamine üksuste vahel väga intensiivne ka praeguste ülikoolide sees.

Mida aga kindlasti tuleks kaaluda, oleks pandeemia ajal arendatud, zoomi teel teostatava ja muu online-õppetegevuse ulatuslikum jagamine ülikoolide vahel, eriti mis puudutab väga suuri loenguid, kus õppejõu ja üliõpilaste vahel niikuinii tugevat isikliku kontakti ei sünni, ning teises äärmuses olevaid spetsiifilisi pisikesi seminare, mis võiksid nii sisuliselt kui ka majanduslikult võita võimalusest, et ka teiste ülikoolide üliõpilased neis osaleksid.

Puuduv poliitiline tahe

On ju üldiselt teada, et Eesti kõrgkoolid on juba aastakümneid pidanud tulema toime olukorraga, kus ainuke viis allakäiku vältida on kokkuhoid, sest riigil puudub poliitiline tahe nende tegevust adekvaatselt finantseerida. Ka kvaliteedi tõusu või laienemist saavad nad taotleda ainult kokkuhoitud ressursside varal. Allakäik (hariduse sisulise kvaliteedi langus) on tegelikult siiski toimunud, kuid seda on maskeeritud erineva retoorikaga. Nii toimib bakalaureuseõpe paljudel aladel suuresti massloengute ja formaalse teadmistekontrolli (valikvastustega testide) kujul, kursuste ainepunktide mahtu on tingliku kohustusliku kirjanduse vm iseseisva töö läbi paisutatud kaugelt suuremaks, kui see peaks olema. Suurele osale õppijatest on see olukord vastuvõetav, sest võimaldab lihtsamalt diplomini jõuda. Probleemiks on siin nn nominaalajaga lõpetamise sätestamine “kvaliteedi” normatiivse kriteeriumina, nii ülikoole kui ka õppijaid karistatakse, kui neil võtab õppetsükli läbimine rohkem aega. Mõistagi tuleneb sellest ka surve õppejõududele lubada mitterahuldavate õpitulemustega üliõpilased ikkagi eksamilt läbi, selleks on ümber korraldatud ka hindamissüsteem.

“Nominaalaja” tüüpi formaalsete “kvaliteedi” kriteeriumide kõrval on hindamisprotsessi keskmest taanduma pidanud ülikooli sisulist võimekust osutavad näitajad, näiteks iga õppekavade grupi kohta eraldi arvestatav üliõpilaste hulk iga kvalifitseeritud ja põhikohaliselt ülikoolis töötava õppejõu kohta, mille põhjal on võimalik hinnata nii auditoorse töö, juhendamiste kui muude akadeemiliste tegevuste mahtu, õppejõudude koormatust, nende võimet hoida end kursis erialase kirjandusega ja tegeleda teadustööga. Klassikaliselt loetakse piisavaks suhteks vahemikku 15-10 üliõpilast õppejõu kohta. Võrdluseks: USA kogu riigi keskmine vastav näitaja on univstats.com andmetel 14,41 — kallites erakoolides on see madalam, avalikes kolledžites kõrgem, aga ka kõige nõrgemas grupis ei ületa see näitaja 18. Kogu õppeasutuse arvestuses on Eesti ülikoolide vastavad näitajad üldiselt täiesti konkurentsivõimelised. Ent see ei tähenda, et sama kvaliteet oleks tagatud kõigil erialadel eraldivõetult.

Samuti tuleb ära märkida, et statistika kajastab töökohtade arvu, mitte täiskohaga töötavate inimeste hulka, see aga võimaldab panna nt lektorikoht kokku neljast 0,25 koormusega ja tegelikult mujal töötavatest inimestest, kes ei tunne ülikooliga erilist seost ning kui nende õlgadele langeb mõni kvaliteedi säilitamiseks vajalik ülesanne, ei pruugi olla garanteeritud, et nad täidavad seda täie tõsidusega.

Kuna õppejõudude palgad jäävad alla ka kooliõpetajate omadele, on mõistetav, et eriti nooremad õppejõud ei saa end täiel määral ülikoolitööle pühendada ja mõnigi õppekava võib seista vähese hulga teostavate õppejõudude õlgadel. Pean probleemiks ka seda, et paljudes kohtades on teadustöö ja õppetöö teineteisest peaaegu lahutatud, teaduvõimekad (ja seeläbi ülikoolile lisarahastust toovad) õpetlased ei õpeta või teevad seda minimaalselt, nii et õppetöö kvaliteet ei peegelda tingimata sama asutuse teadustöö taset. 

Kõrgharidusmudel sunnib üliõpilased tööle

Kaks väga olulist küsimust Eesti kõrghariduse tuleviku kohta on selle kättesaadavus ning eestikeelsus. Olen seisukohal, et praegune olukord, kus õpe eestikeelsetel õppekavadel on tasuta, on oluline nii õppetöö kvaliteedi, ühiskondliku sidususe kui ka keeleruumi säilimise seisukohalt ja on põhimõtteliselt tugev motivaator muu kodukeelega edasipüüdlikele noortele eesti keele paremaks omandamiseks. On võimalik, nagu väidab üks hiljutine uuring, et tasuta eestikeelse kõrghariduse sisseviimine ei ole radikaalselt suurendanud kõrghariduse kättesaadavust maalt pärit gümnaasiumilõpetajatele. Kui nii, siis pole see mitte osutus reformi tarbetusest, vaid selle ebapiisavusest. Võimalus tasuta õppida ei pruugi tähendada, et inimesed võivad endale seda majanduslikult lubada. Seega oleks vaja ka piisavat toimetulekupõhist toetussüsteemi või kui tahta olukorda lahendada laenumudeliga, siis mõnedes riikides kehtiva korra eeskujul tagada õppelaenud riiklikult ning muuta nende tagasimaksmine ülikooli lõpetajatele kohustuslikuks vaid alates teatava palgataseme saavutamisest, mis võiks olla nt 150% parasjaguse kehtivast keskmisest palgast.

Praegune toimetulekutoetuse maksimumsumma ei võimalda tegelikult äraelamist ka kõige väiksema maksumusega ühiselamukoha puhul, st üliõpilaste töötamine on praegusesse kõrgharidusmudelisse sisse kirjutatud, välja arvatud samas linnas elavate ja/või hästi toimetulevatest peredest pärit üliõpilaste osas. Teatavas mahus töötamist ei õnnestu muidugi vältida ka toimivama toetussüsteemi puhul, kuid süsteem peaks olema siiski korraldatud selliselt, et ainult õpingutele pühenduda sooviv ja akadeemiliselt võimekas isik suudaks seda teha.

On võimalik, nagu väidab üks hiljutine uuring, et tasuta eestikeelse kõrghariduse sisseviimine ei ole radikaalselt suurendanud kõrghariduse kättesaadavust maalt pärit gümnaasiumilõpetajatele. Kui nii, siis pole see mitte osutus reformi tarbetusest, vaid selle ebapiisavusest.

Mis teeb praeguse rahastusmudeli põhialuse eriti oluliseks, on tasuta kõrghariduse seotus selle eestikeelsusega. Keele ja kõrghariduse/teaduse seos keelega on kahtlemata väga keeruline küsimus. Ühelt poolt on arusaadav, et eesti keele kasutusala taandumine ohustab selle elujõudu, teiselt poolt aga ka see, et rahvusvahelist taset ei ole võimalik hoida ainult omakeelsete ressurssidega ning osalus globaalses teaduses nõuab eriti inglise keelele kõrghariduses olulist rolli. Leian, et praeguses olukorras vastab keelte omavaheline suhe enam-vähem täpselt Eesti vajadustele. Tasuta eestikeelne kõrgharidus kindlustab eestikeelse intellektuaalse ruumi jätkusuutlikkuse, paralleelne tasuline ingliskeelne alasüsteem avab selle rahvusvaheliseks suhtluseks.

Eestikeelsete õppekavade raames peetavad üksikud ingliskeelsed kursused ja loengud on vajalikud lõpetajate paremaks ettevalmistamiseks, nt annavad neile oskused erialase kirjanduse jm arengute jälgimiseks tulevikus, suhtlus külalistudengite ja -õppejõududega juba oma akadeemilise tee algfaasis on väga inspireeriv ja perspektiivi avardav. Tasuta eestikeelsel kõrgharidusel on ka oluline roll integratsiooniprotsessis: piisava eesti keele oskusega, kuid vene või muu emakeelega koolilõpetajate jaoks on see üks argument jätkata oma haridusteed Eestis. On võrdlemisi selge, et puhtalt turujõudude reguleerida jäämisel kaotaks eesti keel oma positsioonid kõrghariduses kiiresti ning sellel oleksid nähtavad tagajärjed kogu eestikeelse kultuuriruumi jaoks tervikuna.

Kui tahta eelnevaid seisukohti lühidalt ühise nimetaja alla viia, siis tahaksin esile tõsta kaht printsiipi: (1) usaldust ülikoolide vastu oma töö korraldamisel — ülikoolid koondavad ühiskonna kõrgeimat akadeemilist kompetentsi ning annavad oma parima kogu ühiskonna arengusse just siis, kui nad saavad lähtuda oma tegevuses sellest kompetentsist, mitte poliitilisest tellimusest, ja (2) kõrgharidussüsteemi keskset rolli ühiskondliku ja kultuurilise jätkusuutlikkuse kindlustamisel, mis on võrreldav nt riigikaitse ja tervishoiuga ega ole taandatav majandustegevuseks, mis peaks alluma turuloogikale. Ühe lausega: kõrgharidusssüsteem suudaks ise lahendada enam-vähem kõik oma probleemid, kui teda finantseeritaks adekvaatselt.