Eesti maakoolide tulevik: kool ei tähenda enam koolimaja

Arenguseire Keskuse ekspert Eneli Kindsiko sõnul tegutsevad Eesti koolid väga erinevates tingimustes ning nende edasist arengut määravad erinevad tegurid. “Kui me räägime maakoolidest, siis nende tulevikku kujundab enim see, kas väikese õpilaste arvuga koole või kooliastmeid edaspidi pigem suletakse või õnnestub kohalikel omavalitsustel ja riigil leida nende sulgemisele alternatiive. Näiteks loobuda pooltühjadest ja amortiseerunud koolimajadest energiatõhusate kogukonnamajade kasuks, kus ühe katuse all on lisaks koolile ka teisi kogukonnale olulisi teenuseid. Analüüsist tuli lisaks välja, et teiseks oluliseks teguriks on õpetajakoolituse kättesaadavus väljastpoolt Tallinna ja Tartut,” sõnas Kindsiko.

Maakoolide õpetajate järelkasvu baasstsenaarium ehk praeguseid arenguid arvestades kõige tõenäolisem on lapsevanem-õpetaja stsenaarium, kus maakoolide õpilased saavad esimese kuue klassi hariduse koolides, kus õpetajaskonna moodustavad eelkõige lapsevanemad. “Praeguste olude süvenemisel jõuame suure tõenäosusega aastal 2040 olukorrani, kus maakoolid muutuvad justkui 3–5 pere isiklikuks ettevõtmiseks, kus lapsevanemad teevad suure osa õpetamistööst ise ära. Pärast 6. klassi tuleb aga lastel paratamatult liikuda suuremasse kooli, mis võib tekitada üleminekuraskusi,” tõi Kindsiko välja.

Arenguseire Keskus toob välja, et maapiirkonna koolide õpetajaskond on linnapiirkondadega võrreldes vanem ja pensioniealisi õpetajaid on rohkem, samuti jääb kvalifitseeritud õpetajate osakaal linnakoolidele alla. Lapsevanem-õpetaja stsenaariumis ei suleta koole kergekäeliselt hoolimata õpilaste arvu kahanemisest, kuid maakoolid ei suuda kvalifitseeritud õpetajate pärast linnakoolidega konkureerida. Seetõttu hakkavad koolid järjest enam rakendama õpetajaametis kohalikke karjääripöörajaid ja lapsevanem-õpetajaid.

Kvalifikatsioonilõhe süvenemine maa- ja linnakoolide õpetajate vahel tähendaks paratamatult ka suurt hariduslikku kihistumist. “Lõpuks võime jõuda olukorrani, kus isegi kohaliku kooli olemasolul sõidavad lapsevanemad kodulähedasest koolist mööda ja viivad lapsed head haridust andvasse, kuigi kaugemal asuvasse kooli,” selgitas Kindsiko.

Eesti maakoolide tuleviku vaatest parim stsenaarium on kogukonna-õpetaja stsenaarium, kus õpetajad on välja kasvanud kohalikust kogukonnast. Tänu õpetajakoolituse kättesaadavusele kodukoha lähistel või tsükli- ja kaugõppele ei ole tulevased õpetajad sunnitud kolima Tallinna või Tartusse. See tähendab, et maapiirkonnad ei kaota noori õpetajaid keskustele, kuhu pereloomise eas õppurid sageli paikseks jäävad. Koolid paiknevad selles stsenaariumis energiasäästlikes kogukonnamajades, kus asub mitu kogukonnale vajalikku teenust. Näiteks teenindab kogukonnamajas paiknev raamatukogu nii koolilapsi kui eakaid, seminari- ja kultuuriruumid võõrustavad külapidusid ja laste lõpuaktusi, ent ruumid on ka välja renditavad, et kogukonnamaja saaks lisatulu teenida.

“Tähtis küsimus on ka see, kas ühe kohaliku omavalitsuse kõigis seitsmes koolimajas peab olema eraldi loodusainete klass, keemialabor, robootikaklass jne. Enamasti on need ka kaunis tagasihoidlikult varustatud. Kui iga kogukonnamaja oleks spetsialiseerunud, tekiks koolide vahel koostöö,” ütles Kindsiko.

Arenguseire Keskuse uurimissuuna „Õpetajate järelkasvu tulevik“ raames valminud õpetajate järelkasvu stsenaariumid ei ole siiski lahendused praegustele probleemidele, vaid need on loodud selleks, et mõista, mis saab siis, kui üks või teine trend süveneb. “Kui mõni stsenaarium tundub ehmatav või koguni vastumeelne, tasub mõelda, kuidas seda vältida,” rõhutas Kindsiko.

Lühiraportiga “Õpetajate järelkasvu tulevik: maakoolide õpetajad aastal 2040” saab tutvuda siin: https://arenguseire.ee/raportid/opetajate-jarelkasvu-tulevik-maakoolide-opetajad-aastal-2040