Veebiseminar “Kuidas muuta kasvavad kaitsekulutused majanduskasvuks?”

Teemat avasid Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) teadusosakonna mitmepoolse järelevalve osakonna asejuht Andrea Presbitero, Arenguseire Keskuse ekspert Olavi Miller, Eesti Kaitse- ja Kosmosetööstuse Liidu arendusnõunik Siim Kangur, EIS-i digi,- kosmose- ja kaitsetehnoloogiate arenduse tiimijuht Kristo Klesment ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige Priit Sibul (Isamaa Erakond). 

Andrea Presbitero tõi oma ettekandes välja, et IMF-i makromudeli hinnangul toob üks kaitsekuludesse investeeritud euro reeglina majandusse tagasi samuti ühe euro. Kui aga Euroopa riigid kaitsevaldkonna arendamist omavahel koordineeriksid, näiteks ühishangetena või ka ühiselt laenu võttes, tõuseks kaitsekulude positiivne mõju majandusele ning oleks pikas vaates olulisemalt suurem kui koordinatsiooni mitte eeldavas baasstsenaariumis. 

 Koordinatsiooni mõju tekib peamiselt kolme kanali kaudu: 
1) ühine finantseerimisturg vähendab kapitalikulu; 
2) ühtsem ja piiranguvabam turg aitab kiiremini vähendada sõltuvust impordist väljastpoolt EL-i ning 
3) koordinatsioon tähendab suuremat turgu ja toob kaasa tootmise mahusäästu efekti. 

Presbitero rõhutas, et selle tulemusena väheneks Euroopa turu killustatus ning paraneks kaitseinvesteeringute tasuvus. 

Kristo Klesment tõi oma kommentaaris välja, et Soome kaitseinvesteeringutest ligi 50% läheb täna tarkvaraga seotud arendustesse, kuid Eesti investeeringud kaitsevaldkonna tarkvarasse on minimaalsed. Näiteks viimases suuremas EIS-i läbiviidud rahastusvoorus oli ainult üks otseselt tarkvara arendusega seotud projekt. Samuti rõhutas Klesment, et suurtes liikmesriikides on tugev oma turu kaitse, mis tähendab, et Eesti ettevõtetel on sinna väga raske pääseda. 

Siim Kangur alustas oma kommentaari positiivse vaatega, sest tema hinnangul on praeguseid trende ja väljavaateid arvestades 2030. aastaks kaitsevaldkonnas 2 miljardilise või suuremagi käibeni jõudmine saavutatav. Kuid ka tema rõhutas, et esimene suurem probleem on Euroopas kasvav protektsionism, mistõttu on Eesti ettevõttetel raske siseneda Euroopa riikide turule ning selleks on vaja kohaliku partneri abi. Teine probleem on see, et riik sõlmib ettevõttega ostulepingu reeglina alles siis, kui ettevõttel on olemas tootmisvõimekus, kuid ettevõtjad investeerivad tootmisvõimekusse siis, kui neil on olemas tellimus. 

Priit Sibul järeldas, et Eestil on vaja põhimõttelist hoiakute muutust. Seni oleme kaitsevaldkonna investeeringutes tähtsustanud aega ja hinda, kuid tänases defitsiidi olukorras niimoodi enam ei saa. Kaitsetööstuse sektor kasvab kiiresti, kuid see on ka väga kapitalimahukas ning Eestil kui väikeriigil ei ole sellist toetavat kapitaliturgu nagu suurriikidel. Ta pakkus välja, et Eestis võiks mõelda Balti kaitsesektori indeksfondi loomisele, mis aitaks kohalikel ettevõtetel finantsturgudelt raha kaasata. Samuti võiks tema sõnul varasemast rohkem mõelda vastu-ostudele, mis aitaks ettevõtetel turgu võita ja investeeringuid tuua.

Eestil tasuks endalt küsida, miks peaks keegi tahtma Eestisse investeerida, kui riik meie enda toodangut ei osta ega osale omanikuna kaitsetööstuse ettevõttes. Sibul toonitas, et riik ei pea olema juhtiv suurosanik, vaid piisaks ka väikesest osalusest. Lisaks peab Eesti lahti saama kuvandist, et Eesti Kaitsevägi on üksnes tellija ja ostja, kaitsevägi peab koos sektoriga olema ka arendaja. “Osapooled peavad istuma laua vastaspoolelt samale poole lauda,” rõhutas ta. 

Arenguseire Keskuse veebiseminar “Kuidas muuta kasvavad kaitsekulutused majanduskasvuks?” toimus 26. mail 2026 veebis. Seminari slaidid leiad SIIT.