Kliimapoliitika majanduslik pale

Praktikas kujuneb kliimapoliitika nende kolme pürgimuse vahel ning ilmselt alles pikas perspektiivis saame anda hinnangu, millise valiku järgi poliitika kujundati ja rakendati, kirjutavad Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov, uuringute just Uku Varblane ja ekspert Märt Masso kultuuriajakirjas Vikerkaar.

Kliimapoliitika valikute kaalumisel tõuseb kaalukeeleks nii moraalne küsimus inimese mõjust loodusele ja keskkonnale kui ka elanike sotsiaal-majandusliku heaolu küsimus. Seades esikohale inimese kohanemise või kahjustuse ennetamise, keskendume isekalt enda liigi ootustele ja vajadustele teiste liikide elu ja heaolu arvelt. Elanikkonna sotsiaalmajandusliku heaolu vaatest tuleb aga silmas pidada, et kliima soojenemise ja biosfääri kahjustamisega, kuid teisalt ka kliimamuutuste vähendamise või nendega kohanemise jõupingutustega kaasnevad suured kulud, mille katmine jääb ühiskonna õlule. Ühiskondliku ümberjagamiseta võib see teravdada toimetulekuprobleeme vähem jõukates ühiskonnakihtides.

Mis kujuneb kulukamaks, kas kliimamuutused või rohepööre?

Üks mahukamaid ülevaateartikleid, mis sisaldab 22 analüüsi kliimamuutuste majandusmõjust, toob välja, et Maa keskmise õhutemperatuuri tõus 2,5 kraadi võrra vähendab globaalset majanduse kogutoodangut 1,3% võrra.^[1] Kuigi üksikuuringute tulemused on mõneti erinevad, osutavad hinnangud siiski üksmeelselt, et isegi kui lühikeses või keskmises ajahorisondis võib kliimamuutus mõnes piirkonnas kogutoodangut suurendada, siis pikemas perspektiivis mõjub kliimamuutus majandusele negatiivselt. Seejuures käsitletakse uuringutes eelkõige otseseid, näiteks ekstreemsetest ilmastikunähtustest põhjustatud kahjusid. Kuid neile lisanduvad ka kaudsemad mõjud, mida on raskem mõõta, näiteks mõju taimede tolmeldamisele, muldade viljakusele ja veerežiimile ning seeläbi põllumajanduse ja toiduainetööstuse tootlikkusele. Eesti kohta sarnased hinnangud puuduvad, kuid kuna keskmine temperatuur tõuseb Eestis pigem üle keskmise ja Eesti avatud majandus on mõjutatud piirkondlikest ja globaalsetest suundumustest, siis suure tõenäosusega kahjustab kliimamuutus ka Eesti majandust.

Teisalt on mahukas kliimapoliitika globaalse soojenemise vähendamiseks või sellega kohanemiseks seotud suurte kuludega. Siiski tundub mitte midagi tegemine olevat veel kallim – Euroopa Komisjoni tehtud simulatsioonid näitavad majanduse kliimaneutraalseks muutumisega kaasnevat suhteliselt tagasihoidlikku kogumõju Euroopa majanduste kogutoodangule – see jääb eri mudelite korral vahemikku –0,7% kuni +0,55% –, samade suurusjärkudeni on jõudnud ka IMF oma globaalsetes prognoosides.

Rohepööre Eesti majanduses

Eesti kasvuhoonegaaside heitkogused on viimase 10 aastaga langenud 40%, 1990. aastaga võrreldes üle 60%. See on olnud väga kiire muutus, aga ka baastase on olnud kõrge. Meie elu- ja majandustegevus ületab siiski jätkuvalt maa taluvuspiire ning kliimaneutraalsuse saavutamiseks peaksime 2035. aastaks vähendama kasvuhoonegaaside heidet 2021. aastaga võrreldes veel 32%.

Senine heitmekoguste trend on ootuspäraselt sõltunud põlevkivielektri konkurentsivõimest. Kasulik on teada, et kui Eesti elektritootmise heide oleks EL-i keskmisel tasemel, mitte sellest 2,7 korda kõrgem, oleks ka Eesti koguheide EL-i keskmisega sarnane ja 2035. aastaks püstitatud KHG vähendamise eesmärk juba saavutatud. Energiatootmise kõrval, mis moodustab ligi pool Eesti koguheitest, on heitmete mahult suurimad valdkonnad töötlev tööstus, põllumajandus ning veondus ja laondus – viimased kolm moodustavad kokku 42% koguheitmest.

Rohepöördeks nimetatav ülesanne seisneb nende valdkondade ja tegelikult kogu majanduse ümberkorraldamises nii, et ressursikasutus oleks senisest tõhusam. Seda nimetatakse ka majanduskasvu lahutamiseks ressursikasutuse samaväärsest kasvust (ing k decoupling). Eurostati andmetel tekkis Eestis 2021. aastal miljoni euro lisandväärtuse loomiseks keskmiselt 359 tonni kasvuhoonegaase, mida on ligi 1,6 korda enam kui EL-is keskmiselt. Peamiste majandusharude heitmemahukus on vähenenud EL-i keskmisest kiiremini, kuid madalamal rippuvad viljad on sageli korjatud ja edasised sammud heitmemahukuse vähendamisel nõuavad suuremaid jõupingutusi. Samuti on majandusüksused keerulise valiku ees – kas investeerida tänastesse tehnoloogiatesse või oodata ja teha panus sellele, et turule tulevad peagi uued ja oodatavalt märksa tõhusamad lahendused. Esimese valiku riskiks on möödainvesteerimise oht, kuid investeeringutega viivitamisel riskitakse konkurentsipositsiooni kaotusega.

Dilemma on tõsine, sest praeguseks tööstuslikku kasutusse jõudnud tehnoloogiad on kliimaneutraalsuse saavutamiseks paraku ebapiisavad. Kliimaneutraalsuseni jõudmine eeldab  läbimurdeid uute rohetehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel^[2] on ligikaudu pool tehnoloogiatest, mida vajame looduse sidumisvõimet mitteületava heitmetaseme saavutamiseks aastaks 2050, alles varajases prototüübi- või demonstratsioonifaasis.

Kes ei riski, see šampanjat ei joo

Mõtestades rohepööret kui jätkuvat majanduskasvu, mille saavutamiseks kulub aina vähem ressursse, on selge, et peame eriti lootma kiirele tehnoloogilisele arengule. Kuid erinevad rohepöördega seotud tehnoloogiad konkureerivad omavahel ning paljudes valdkondades ei ole selge, milline saab olema läbimurdeline lahendus. Vastust ootab küsimus, kui julgeid panuseid alles arendusfaasis tehnoloogiatele teha. Aga teha on neid vaja, kui Eesti ei soovi tulevikus leida end olukorrast, kus peame kogu vajaliku rohetehnoloogia ja selle saadused importima, sest me pole ise midagi arendanud ega uutele lahendustele turgu loonud.

Tehnoloogiaarendusega seotud riskide võtmisel on väga tähtis riigi tugi ettevõtetele, kuid Eestis on riigi toetus ettevõtete teadus- ja arendustegevusele üle kolme korra madalam kui OECD riikide keskmine. Lisaks on toetuse mahud aastate lõikes palju kõikunud, sõltudes Euroopa Liidu tõukefondide perioodidest ja tingimustest.

Arenguseire Keskuse hiljuti avaldatud raport „Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis“ toob välja kuus veel arendusjärgus tehnoloogiat, mis ekspertide hinnangul pakuvad Eestile suurimaid majandusliku edu võimalusi, kui nendega seotud arendustegevusse järjekindlalt investeerida. Need tehnoloogiad on liha alternatiivide tootmine, tehisintellekt ja masinõpe, sardsüsteemid ja kiibitehnoloogia, vesinikutehnoloogia, biorafineerimine ja rakutüvede digitaliseeritud arendamine.

Eesti suurimad võimalused peituvad nimetatud tehnoloogiate arendamises ja tehnoloogia müügis välisturgudele. Suure investeerimismahu tõttu ei pea uuringus osalenud eksperdid realistlikuks kiibi- või kultiveeritud liha tehaste Eestisse rajamist. Ärivõimalusi neis valdkondades toob eelkõige teadus- ja arendustegevus (TA), eesmärgiga töötada välja eksporditavaid tehnoloogiaid või tooteid. Sellest reeglist erineb biorafineerimine, kus ärivõimalusi peitub ka tehnoloogia kohalikus rakendamises – eelkõige puidu biorafineerimises, mis on olemasolevat puidutööstust täiendav ja mitmekesistav valdkond. Ka vesinikul on potentsiaal muutuda Eesti jaoks oluliseks kaubaartikliks ning aidata realiseerida meretuuleenergia potentsiaali (7 GWhel ja 24 TWhel aastatoodangut), pakkudes tootjatele turuvõimalust Kesk-Euroopasse ja kaugemale, kus energiadefitsiit tulevikus prognoositult kasvab.

Roheinvesteeringud on majanduslikult tulusad, aga oleme graafikust maas

Lisaks tehnoloogiate arendamisega seotud tärkavatele ärivõimalustele on roheinvesteeringutel laiemalt majandust elavdav mõju. Arenguseire Keskuse arvutuste järgi toob ühe euro investeerimine rohelisemasse majandustegevusse kaasa kogutoodangu kasvu 1,2 euro võrra ning maksutulude suurenemise 20 sendi võrra.^[3]

Eesti ettevõtted teevad roheinvesteeringuid juba üsna usinalt, aga vaja oleks kaks korda enam. 2019. aastal hindas SEI Tallinn, et kliimaneutraalse Eestini jõudmine eeldab investeeringuid kogumahus umbes 4% SKP-st aastani 2030; 2031–2040 umbes 2% ja 2041–2050 vähem kui 1%.^[4] Samas praeguste hinnangute järgi investeerime pigem 2% SKP-st ehk kaks korda vähem.

Euroopa Investeerimispanga uuringu järgi toovad Eesti ettevõtted roheinvesteeringuid takistavate teguritena kõige sagedamini välja regulatsioonide ja maksustamise ebakindluse ning oskuste ja teadmiste puuduse (mõlemad 40% ettevõtetest) ja investeerimistegevuse maksumuse ja kulud (38% ettevõtetest).^[5]

Riigi kui reguleerija tegevuse suurimaks puuduseks on peetud planeeringute pikka menetlemist. Ühest küljest on ettevaatlik ja põhjalik lähenemine avalikkust oluliselt mõjutavate ja huvitavate protsesside puhul mõistetav, sest näiteks avameretuuleparkide või tuumaelektrijaama rajamine on seotud riskidega nii keskkonnale kui ka inimestele. Samas kiirem ja ennustatav halduskorraldus kiirendaks arendajate valikuid ja otsuseid ning suurte roheprojektide elluviimist. Juba jõustunud ja kavandatavad seadusemuutused taastuvenergia ehitise planeeringu ja KSH koostamiseks senisest kiiremas ajaraamis on kindlasti tervitatavad.

Roheinvesteeringud on kapitalimahukad ning juurdepääs kapitalile mõjutab investeerimisotsuseid. Viimastel aastatel on laiem ühiskondlik ja keskkondlik mõju krediidiasutuste jaoks üha olulisem kriteerium rahastamisotsuste tegemisel. Kapitali kättesaadavust mõjutab oluliselt ka laenu kulukus ja laenusumma. Mahukamatest arendusprojektidest mitmeid rahastavad pigem piiritagused finantsasutused, kuna kodumaiste krediidiasutuste rahastamistingimused pole olnud konkurentsivõimelised või mahud piisavad. Riigi tugi finantsinstrumentide, eelkõige suuremate laenukäenduste näol võimaldaks leevendada kapitalipiirangute probleemi. Ka siin on hiljuti toimunud ettevõtete seisukohalt positiivseid muutusi – Kredexi kaudu pakutav maksimaalne käendussumma kasvas sel aastal mitmekordselt.

Erasektori investeeringute kõrval ei saa kliimapoliitikast rääkides unustada avaliku sektori investeeringuid, millel on ka katalüütiline roll. Varasemate analüü-side järgi on rohepöördeks vajalike avaliku sektori ja erasektori investeeringute jaotuse suurusjärguks 1 euro avalikust sektorist ja 3 eurot erasektorist.^[6]

Üleminekuperiood on ühiskondlikult valus

Nii avaliku kui ka erasektori suured investeeringud mõjutavad ka inimeste heaolu. Majanduse roheliseks pööramise perioodil kahanevad inimeste võimalused kaupu ja teenuseid tarbida, sest kiire investeerimine jätab vähem raha tarbimiseks. Samas pikemaajaliselt võib suur investeeringute maht tuua lisaks paremale elukeskkonnale kaasa ka kõrgema tootlikkuse ja majanduskasvu kiirenemise. Siiski tähendab rohepööre vältimatut kompromissi praeguse generatsiooni tarbimisvõimaluste ja tuleviku põlvkondade heaolu vahel. Samuti tõstatab see küsimusi kõrge kulukoorma kandmise õiglasest jaotusest ühiskonna eri kihtide vahel.

Kliima muutub ja tegevusetusel on rängad tagajärjed, kuid majandust mõjutab ka kliimaeesmärkide saavutamiseks valitud poliitika. Pikas plaanis võib rohepöördega kaasnev loov hävitamine (kui kasutada Joseph Schumpeteri mõistet) olla majanduslikult positiivne, kuid üleminekuperiood ei saa mitmetele sektoritele olema valutu ning toob teravalt esile põlvkondade ja ühiskonnakihtide vahelise õigluse küsimuse.

Artikkel ilmus kultuuriajakirjas Vikerkaar, oktoober 2023.

^[1]  R. S. J. Tol, The Economic Impacts of Climate Change. Review of Environmental Economics and Policy, 2018, kd 12, nr 1, lk 4–25.

^[2] Net Zero by 2050 – A Road Map for the Global Energy Sector. 2021. https://www.iea.org/reports/net-zero-by-2050.

^[3] Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Raport. Arenguseire Keskus, Tallinn, 2023.

^[4] Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs. Toim. S. Meeliste jt. Tallinn, 2019. https://www.sei.org/publicatsions/eesti-kliimaambitsiooni-tõstmise-võimaluste-analüüs/.

^[5] EIB investment survey 2022: European Union overview. European Investment Bank, & Ipsos Public Affairs, 2022. https://data.europa.eu/doi/10.2867/488028.

^[6] Net Zero by 2050 – A Road Map for the Global Energy Sector.