Eesti elanike suurim kindlustamata risk on vajaduse tekkimine pikaajalise hoolduse järele, selgub aprilli alguses avaldatavast Arenguseire Keskuse aastaraamatust. Ligi pooled üle 65-aastaseks elanud inimestest vajavad oma edasises elus pikaajalise hoolduse teenuseid.
Uudis
Eestis kasvab omastehooldajate osakaal 2035. aastaks kümnendikuni tööhõivest, kuna rahvastik vananeb ja puudub hooldust vajavate inimeste lähedastele rahaliselt jõukohane hooldussüsteem. Järgmise 50 aasta jooksul võivad pikaajalisele hooldusele kulud Eestis kümnekordistuda.
Eesti elanikud on kindlustamata pikaajalise hoolduse vajaduse riski vastu, selgub Arenguseire Keskuse raportist „Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“. Raport soovitab riigil määratleda minimaalsed pikaajalise hoolduse teenustasemed.
Eestis kasvab tulevikus surve võõrtööjõu kasutamiseks pikaajalises hoolduses, selgub täna esitletavas Arenguseire Keskuse raportis „Pikaajalise hoolduse tulevik. Arengusuundumused aastani 2035“.
Eesti elanikud alahindavad pikaajalise hoolduse vajaduse riski, selgub Arenguseire Keskuse lühiraportist „Pikaajalise hoolduse vajadus Eestis“. Pooled praegu 65-aastastest Eesti elanikest vajavad oma edasises elus pikaajalise hoolduse teenuseid. „Rahvastiku vananemine toob Eestis kaasa…
Kui Eesti avalik sektor kulutab pikaajalisele hooldusele aastas üle 100 miljoni euro, siis järgmise 50 aastaga võib OECD prognoosi järgi suureneda aastane vajadus pikaajalise hoolduse teenuste pakkumiseks kuni 900 miljoni euroni arvutades kulu tänase hinnataseme ja rikkuse järgi. Eesti võimalusi arutatakse täna, 3. juunil toimuval Arenguseire Keskuse veebiseminaril “Pikaajaline hooldus: kust selleks raha leida?”.
Kahekümne aasta jooksul on Eesti elanike sünnihetkel oodatav eluiga kasvanud 8,4 aasta võrra, mis on kiireim tõus kogu Euroopa Liidus. Juba praegu on enam kui 50 000 inimest seotud oma lähedaste pikaajalise hooldusega, kiiresti vananev ühiskond suurendab lähitulevikus hoolduskoormust veelgi.