Riigikogu juures tegutsev sõltumatu mõttekoda Kaupo Koppel
Arenguseire Keskuse ekspert
Kaupo uurimisvaldkonnad on peamiselt seotud sotsiaalkaitse, vaesuse ning majanduse valdkondadega, olles osalenud arvukates rakendusuuringutes nii analüütiku, metoodiku kui ka projektijuhina. Tal on Tartu Ülikoolist magistrikraad matemaatilises majandusteaduses. Varasemalt on Kaupo töötanud Riigikantseleis COVID-19 koordinatsioonitiimi liikmena, eksperdina rahvusvahelises konsultatsiooniettevõttes Civitta ning vanemanalüütikuna mõttekojas Praxis. Arenguseire Keskuses on ta personaalriigi tuleviku, tervishoiu jätkusuutlikkuse ning lähisuhtevägivalla levik ja trendid Eestis uurimissuundade juht.
Seotud uudised
-
26.10 2026Raporti "Lähisuhtevägivalla levik ja trendid Eestis" esitlus toimub 18. novembril
Kolmapäeval, 18. novembril kell 12.00−13.30 tutvustab Arenguseire Keskus uurimissuuna “Lähisuhtevägivalla levik ja trendid Eestis” lõppraportit. Raporti esmaesitlus toimub Komandandi majas (Toompea 1) ning raporti esitluse otseülekannet saab jälgida Arenguseire Keskuse veebi vahendusel.
Seotud videod
Arenguseire Keskuse veebiseminaril arutleti lähisuhtevägivalla mustrite, abi otsimise takistuste ning selle üle, kas vägivalla vähenemise asemel väheneb hoopis sellest teatamine. Arutelu keskendus küsimusele, mida ametlik statistika tegelikult näitab, miks osa vägivallast jääb süsteemi jaoks nähtamatuks ning kuidas peaksid seadusandlus, õigussüsteem ja tugiteenused muutuma, et paremini arvestada lähisuhtevägivalla tegelikku olemust.
Seotud üritused
Kolmapäeval, 18. novembril kell 12.00−13.30 tutvustab Arenguseire Keskus uurimissuuna “Lähisuhtevägivalla levik ja trendid Eestis” lõppraportit. Raporti esitlust saab jälgida otseülekandena.
Eesti kulutused tervishoiule on viimase kümne aastaga kahekordistunud. Olukord ei ole jätkusuutlik – Tervisekassa kulud ületavad tulusid ligikaudu 100 miljoni euroga aastas ning kogutud reservidest jätkub heal juhul kümnendi lõpuni. Kuidas viia tervishoid Eestis taas jätkusuutlikule rajale?
Lähisuhtevägivalla juhtumite arv politseistatistikas on viimastel aastatel langenud, samas kui valdkonna eksperdid ja tugiteenuste kasutamine viitavad vägivalla püsimisele. Kas tegu on sisulise muutusega või on muutunud hoopis lähisuhtevägivalla mustrid ja sellest teatamine? Mida peegeldavad või ei peegelda ametlikud andmed ning kuidas mõjutavad need arengud tööd nii ohvrite kui ka toimepanijatega?