Eesti tervishoiusüsteem tugineb solidaarsele ravikindlustusele, mille korral tööealised ja terved inimesed panustavad nii enda kui ka teiste ravikindlustatute ravikulude katmisesse. Teenuseid rahastab ja korraldab keskselt Tervisekassa. Kaks kolmandikku tervishoiu tuludest tuleb sotsiaalmaksust, mida maksavad töötavad inimesed, kes moodustavad ligikaudu poole kõigist ravikindlustatutest.
Raportid
Rahvusvahelise kogemuse ja Eesti andmete analüüsi põhjal võib järeldada, et eratervisekindlustusel on tervishoiusüsteemi toimimise parandamisel piiratud potentsiaal, eriti väikese turumahuga ja juba universaalse kindlustuskaitsega riikides nagu Eesti.
Tervisekassa kulud ületavad lähimal viiel aastal tulusid umbes 100 miljoni euro võrra aastas. Kuigi viimased prognoosid näitavad varasematega võrreldes paremat maksulaekumist ja väiksemat miinust, on reservide lõppemine vaid 2029–2030 aastani edasi lükkunud. Euroopa riikide kogemus näitab, et kui tervishoiu aastane puudujääk ületab 0,5%–0,6% SKP-st, on sellele järgnenud kärped ja inimeste omaosaluse suurendamine, mis on halvendanud rahvatervist ja süvendanud ebavõrdsust. Kõige kehvemad on olnud Iirimaa, Kreeka ja Läti kogemused. Üheks edukamaks näiteks on Holland, kus suudeti kulukasvu pidurdada hinnapiirangute ja digitaalsete seiresüsteemide abil, mis vähendavad tarbetuid uuringuid ja ravimeid.
Eesti tervishoiukulud on viimase 15 aastaga kolmekordistunud, sealhulgas viimasel kümnel aastal kahekordistunud. Rahvastiku vananemine selgitab 3–4% sel perioodil toimunud tervishoiukulude suurenemisest. Ligikaudu poole (51–55%) kulude suurenemisest on andnud teenuste kallinemine ja tervishoiutöötajate palgatõus. Umbes 40% kulude kasvust on aga seotud teenuste intensiivsema kasutamisega. Seniste trendide jätkumise korral on tulevikus oodata tervishoiukulude osakaalu kasvu SKP-s, sest tööjõumahuka tervishoiusektori palgakulud kasvavad koos majanduse üldise palgatasemega.
Eesti seisab silmitsi rahvastiku vananemisega. See suurendab avaliku sektori kulutusi eelkõige pikaajalisele hooldusele ja tervishoiule, samas vähenevad perede, laste ja haridusega seotud kulud. Euroopa Komisjoni prognoosi kohaselt jääb haridus- ja sotsiaalkulude osakaal SKP-st aastaks 2050 samale tasemele kui praegu (ca 17%), kuid pikaajalise hoolduse kulud võivad suureneda koguni 3–15 korda.
Mitmetes riikides on tervishoiutöötajate erasektorisse liikumise põhjuseks suurem töötasu, kuid Eesti andmed näitavad vastupidist. Viimasel viiel aastal on avalikus sektoris kogutöötasu erasektorist suurem peaaegu kõikidel ametikohtadel, kuid seda tänu lisatasudele. Rahulolu ja püsimine avalikus sektoris sõltub üha enam lisatasude jätkumisest, ent ületundidele rajatud süsteem ei pruugi olla pikaajaliselt jätkusuutlik.
Tervishoiutöötajate nappuse süvenemine on Eesti tervisesüsteemis pakiline probleem, mis vähendab süsteemi suutlikkust ja põhjustab ooteaega. Probleem on tõsiseim perearstide ja vaimse tervise spetsialistide seas, ent õdede puudust arvestades suureneb lähiaastatel ka mittekliiniliste spetsialistide vajadus.
Raporti eesmärk on avada võimalusi, kuidas avaliku sektori teenused ja toetused saaksid senisest rohkem arvestada iga inimese eripära ja olukorraga, suurendades inimeste heaolu ning teenuste ja toetuste tõhusust.
Analüüsi peamine siht oli parandada Riigikogu, avaliku sektori asutuste ja üldsuse teadmisi ning arusaama personaalriigist: kuidas andmepõhine isikustamine võib lisaks teooriale ka konkreetsete tegevuste ja näidete abil mõjutada kodanike igapäevaelu ja riigi arengut tulevikus. Anti ülevaade personaalriigi rakendusvõimalustest Eesti sotsiaal- ja haridussektoris ning leiti teenused ja toetused, mille personaliseerimisel on suurim potentsiaal.
Vaid 14% Eesti elanikest tunneb, et praegune avalike teenuste ja toetuste süsteem on nende jaoks piisavalt paindlik. Vähem kui kolmandik peab süsteemi selgeks (30%) ja oma vajadustele vastavaks (27%). Vastusena küsimusele, kuidas saaks riik oma teenuseid ja toetusi paremini elanike vajadustele kohandada, soovitakse enim personaalset nõustamist (71%) ning valikuvõimaluste pakkumist (nt nagu II pensionisamba puhul, kus saab valida sissemakse eri suuruste vahel) (62%).