Arenguseire Keskuse seminaril räägiti pensionisüsteemide valikukohtadest

Mõni aasta tagasi loodi pensionisüsteemi tulevikustsenaariumid Hollandis. Seminaril tutvustas neid PwC Hollandi partner ja pensionikeskuse juht Wim Koeleman (ettekanne). Hollandis sai stsenaariumide loomine alguse arutelust jooksvalt rahastatavate pensionide ja kogumispensionide tasakaalu üle. Nagu teistes riikides, on ka Hollandis see arutelu ajendatud tõsiasjadest, et usaldus riikliku pensionisüsteemi vastu on juba pikka aega vähenenud, samas rahvastik vananeb, ühiskond muutub aina individuaalsemaks ning paindlikkus tööturul suureneb.

Neli stsenaariumi näitavad võimalikke tulevikuteid individuaalse–kollektiivse teljel ja majanduskasvu perspektiivi teljel. Wim Koeleman tõi välja, et kuigi pensionisüsteemid on riigiti erinevad ning ei ole olemas ühte ideaalset mudelit, on mõned parimad praktikad, mida tasub silmas pidada:

• töö olemus muutub ja mida varem sellele mõelda ja muutusi pensionisüsteemis arvesse võtta, seda parem;
• valitsused peavad looma pikaajalise visiooni oma pensionisüsteemist ja ühiskonnast üldse;
• arutelus tuleks anda hääl kõikidele seotud osapooltele, kõige alus on hea valitsemistava;
• hea pensionisüsteemi võtmekoht on õige tasakaal ning jooksvalt finantseeritud ja kapitalipõhise pensionisüsteemi sünergia.

Lähemalt saab Hollandi stsenaariumidega tutvuda uuringuaruandes „Pension 2025. Scenarios for the future of the pension sector“.

Tallinna Ülikooli vanemteaduri Lauri Leppiku ettekanne keskendus Eesti pensionisüsteemi olukorrale ja valikukohtadele. Tema hinnangul võib Eestit pidada lausa Hollandi vastandiks. Rahvusvaheline võrdlus näitab, et Eesti pensionikulud osakaaluna SKP-s on Euroopa Liidu võrdluses väikseimate hulgas. Samamoodi näeme, et Eestis moodustavad pensionifondide varad 17,5% SKP-st, Euroopa Liidu keskmine on aga 50,7% SKP-st. Sageli eeskujuks seatud riigid (Taani, Holland, Island, Kanada) on pensionifondidesse vara kogunud poolteist või isegi kaks korda suuremas mahus, kui on nende SKP. Kui võrrelda Euroopa riike, siis Eesti pensionikulud ühe 65+ vanuses elaniku kohta suhtena SKP-sse on vaid Leedust suuremad.

Vähene panustamine pensionisüsteemi on juba toonud kaasa märkimisväärsed tagajärjed: üksinda elavate 65+ vanuses inimeste vaesusriski määr on Eestis Euroopa Liidu kõrgeim. Samal ajal on Eestis Euroopa Liidu riikide madalaim netoasendusmäär ehk inimese pensioni ja tema varasema palga suhe ja ka Euroopa Liidu madalaim keskmise pensionipõlve ja töökarjääri pikkuse suhe. Millised on Eesti valikukohad selles olukorras? Lauri Leppik tõi oma ettekandes välja olulisimad valikukohad, millele peaks Eestis lähiaastatel mõtlema.

• Kuidas jaguneb vastutus? Kas pension on igaühe enda asi või ühiskonna ühine küsimus?
• Milline on pensionisüsteemi kaitse tase? Kas pensionisüsteemi eesmärk peaks olema pakkuda vaid minimaalset baaskaitset või olulises ulatuses asendussissetulekut?
• Kuidas riske jagada ja kes peaks neid võtma? Kuidas jagunevad riskid sammaste vahel ja sammaste sees?
• Kas eelistada universaalset või valikurohket süsteemi?

Neil teemadel jätkuvad Arenguseire Keskuses arutelud. Uurimisprojekt “Tuleviku eakate rahaline heaolu” lõpeb käesoleva aasta oktoobris ning selle materjalidega saab tutvuda siin.