Mida eksperdid tahavad? Eesti energia- ja liikuvussüsteemide tulevikunägemused

Autosummuti. Foto: Unplash.com

Eesti energia- ja liikuvusekspertide seas valitseb üksmeel selliste rohepöörde meetmete osas, mis on olemasolevaid süsteeme lihviva loomuga, kuid laiemateks muutusteks on need tõenäoliselt ebapiisavad, näiteks linnahaljastus või turismisektori arendamine Ida-Virumaal. Pöördelisemate meetmete rakendamine, näiteks keskkonnakulude kombineeritud maksustamine, on aga märksa vastuolulisem teema, kirjutab Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi tehnoloogiauuringute kaasprofessor ning Sussexi Ülikooli siirdeuuringute teadur Laur Kanger.

250 aastat tagasi Suurbritanniast alguse saanud tööstusrevolutsioon käivitas muutused, mille erimaitselisi vilju nopime tänini. Ühest küljest tõi see kaasa ühiskondliku heaolu enneolematu ja üleilmse kasvu. Teisalt osutusid paljud lubadused tehnoloogia abil sotsiaalset ebavõrdsust vähendada lihtsalt selle ühest kohast teise nihutamiseks (heaolu läänes vs keskkonnamõju arengumaades). Kolmandaks on kiire areng tugevalt võimendanud kliimamuutust, ressursinappust ja elurikkuse kadu. Palju kiiduväärset pole selles osas paraku ette näidata ka Eesti elanikel, kelle keskmine keskkonnajälg ületab Maa taluvuspiirid 3,8 korda.

Üleilmseks paisunud kriisidele sobiva vastuse leidmine eeldab põhimõttelisi muutusi ehk siirdeid tööstusühiskonna aluseks olevate sotsio-tehniliste süsteemide – energiavarustus, liikuvus, toit, jäätmekäitlus, side või tervishoid – toimeloogikas. Ent selles osas, millised tulevikusüsteemid olema saavad või kuidas nendeni jõuda, valitseb hetkel suur ebakindlus. Tuumaenergia, taastuvenergia või mõlemad? Tsentraliseeritud või hajavõrk? Kuhu mahub siia süsinikupüüdmine? Kas omame tulevikus autot või tarbime liikuvust kui teenust? Kas peame leppima üleilmse liikuvuse suurenemise kui paratamatusega või proovima seda kuidagi vähendada? Iga praegu tehtud valik tähendab vaikimisi teatud tulevikunägemuse eelistamist.

Sekkumised Eesti energia- ja liikuvussüsteemi muutmiseks

Tartu Ülikooli teadlased viisid 2021. ja 2022. aastal läbi kaks veebiküsitlust. Esimeses küsiti 112 Eesti eri valdkonna eksperdi arvamust 92 sekkumise kohta Eesti energiasüsteemi kestlikule ja õiglasele arengurajale suunamiseks. Sõna “sekkumine” tähendab siin mis tahes tehnoloogilist, ärilist, poliitilist, sotsiaalset või kultuurilist uuendust, mis aitaks süsteemsele muutusele kaasa. Teine küsitlus puudutas liikuvussüsteemi ja siin andsid 142 eksperti hinnangu 72-le sekkumisele.

Mõlemal puhul oli osalejatel võimalus kujunevaid koondtulemusi jälgida, soovi korral oma hinnanguid muuta ning oma vastusi kommenteerida. Joonised 1 ja 2 annavad ülevaate kõikide sekkumiste soovitavusest selle järgi, kas vastavaid arenguid peaks Eestis kiirendama või neid vältima.

Joonis 1. Eesti energiasüsteemi sekkumised toetajate protsendi järgi reastatuna
Sulgudes on sekkumist hinnanud vastanute arv.
Allikas: suure rühmagrandi PRG346 (rahastajaks Eesti Teadusagentuur) käigus kogutud andmed

Joonis 2. Eesti liikuvussüsteemi sekkumised toetajate protsendi järgi reastatuna
Sulgudes on sekkumist hinnanud vastanute arv.
Allikas: suure rühmagrandi PRG346 (rahastajaks Eesti Teadusagentuur) käigus kogutud andmed

Kuigi avanev pilt on ootuspäraselt kirju, võib ometigi välja joonistada neli üldisemat suundumust (pikemalt saab tulemustest lugeda siin ja siin):

  1. „Präänikute“ (nt uued tehnoloogiad, maksusoodustused) ning „jutlustega“ (nt ettevõtete eetikakoodeks) seonduvad sekkumised leidsid ootuspäraselt rohkem toetust kui „piitsad“ (keelud ja piirangud). Nii mõnelgi puhul põhjendasid eksperdid oma vastasseisu Eesti ajaloolise kogemusega. Tabavuse mõttes oli siinkirjutaja lemmikuks ühe vastanu repliik: „Kommunism on hullem kui CO2.“

  2. Olemasolevaid süsteeme lihvivate innovatsioonide toetus oli pöördelisemate uuenduste omast laiapõhjalisem. Lahendused nagu põlevkivikarjääride ärakasutamine uuteks majandustegevusteks või puude-põõsaste istutamine linnaruumi leidsid pea üksmeelset toetust. Seevastu mitmed viimatises teaduskirjanduses välja käidud mõtted nagu looduskeskkonnale juriidiliste õiguste andmine või ühiskondlike tarbimiskoridoride sisseseadmine asetsesid kindlalt pingerea lõpus.

  3. Mõnevõrra üllatuslikult peeti ühiskondlikke uuendusi tehnoloogilistest üldjoontes kiiremini teostatavamaiks (valdavas enamuses lähima viie aasta jooksul). Ent kas või kiire pilk käimasolevatele maksudebattidele peaks küll lugejat veenma selles, et ka ühiskondlike muutuste elluviimine läheb üle kivide ja kändude. Seega on võimalik, et eksperdid tunnevad tehnoloogilisi piiranguid lihtsalt paremini ning kipuvad mittetehnoloogiliste lahendustega seonduvaid kitsaskohti ehk veidi alahindama.

  4. Vähemasti energiasüsteemi küsitluste tulemuste põhjal võib väita, et valdkondlik ekspertiis ei ennusta seda, millisena aastal 2050 Eesti energiaportfelli nähakse. Teisisõnu, tehnoloogia valdkonna esindajad on oma hinnangutes Eesti energiatulevikule niisama killustatud kui ettevõtjad, poliitikud, kultuuritegelased või teiste valdkondade eksperdid. See on väärtuslik meeldetuletus ajal, mil avalikust mõttevahetusest leiab tihtipeale vastanduse „mõistlike ekspertide“ ning „asjatundmatute aktivistide“ vahel.

Energia- ja liikuvussüsteemid kolmes eri tulevikus

Kui ülalkirjeldatud lähenemine võimaldab vastata küsimusele, mida praegu (mitte) ette võtta, siis jätab see üsna lahtiseks selle, millisesse tulevikku me eri sekkumiste abil ikkagi jõuda sooviksime ja millised sammud meid sinna viima peaks. Neile küsimustele vastamiseks võetakse tihti appi tulevikustsenaariumid. Et stsenaariumid sisaldavad endas ka sündmuste ahelat, mis oleviku tulevikega ühendab, saab niisugused lähenemise abil määratleda ka otsustuskohti, mille kaudu sündmuste käiku ühes või teises suunas mõjutada.

Heaks näiteks on riiklikud kliimaeesmärgid, mis on alates 1980ndatest ikka ja jälle tuginenud ülimalt ebarealistlikele ootustele eri tehnoloogiate – esmalt tuumaenergia, nüüd süsinikupüüdmine – kättesaadavuse osas.

Kuigi võib tunduda iseenesestmõistetav, et hea stsenaarium peab olema eeskätt usutav, siis on sellist eeldust tuleviku- ja kestlikkuse uuringutes viimasel ajal üha enam kritiseeritud. Peamiseks kitsaskohaks on asjaolu, et otsustades juba eos, millised tulevikuarengud on realistlikud ja millised mitte, välistab „usutav“ stsenaariumiloome tõeliselt üllatuslike tulevike visandamise. Nii leiavad William Clark ja Alicia Harley hiljutises ülevaateartiklis, et stsenaariumiloomet kestlikkuse uuringutes iseloomustab sügav „konservatiivsus selles osas, mis puudutab katset vastata küsimusele „Pööre kuhu?“. Enamik uuringuid ei sea kahtluse alla kehtivaid eeldusi oluliste toimijate, institutsioonide ja võimustruktuuride osas – ehk täpselt neid aspekte, mis on mitmete praeguste murettekitavate arengute keskmes“. Vajadus lepitada soovitud tulevikueesmärke ning „usutavaid“ lähtepunkte viib kõrvalmõjuna tihti selleni, et heroilised eeldused nihutatakse vaikselt mõnda teise valdkonda.

Heaks näiteks on riiklikud kliimaeesmärgid, mis on alates 1980ndatest ikka ja jälle tuginenud ülimalt ebarealistlikele ootustele eri tehnoloogiate – esmalt tuumaenergia, nüüd süsinikupüüdmine – kättesaadavuse osas. Et pikaaegsed tulevikuennustused keerukate süsteemide kohta on paratamatult väga ebatäpsed, soovitavadki mõned uurijad stsenaariumiloomes maksimeerida esmalt hoopis loov mõtlemine ning hakata alles seejärel usutavuse peale mõtlema. Nii arvab tuntud tuleviku-uurija James Dator, et stsenaariumiloome käigus peaks läbi mängitama neli arhetüüpset kujutlust tuleviku kohta: jätkuv kasv, ühiskondlik kollaps, süvenev regulatsioon või ühiskonna olemuslik teisenemine.

Neid kaalutlusi arvesse võttes viisid Sussexi ja Utrechti ülikoolide teadlased aastail 2021-2022 läbi rea töötube üleilmse finantsinvestorite paneeliga. Ettevõtmise lõppeesmärgiks oli visandada uus, kaasaegsete kriiside tõsidusele vastav investeerimisfilosoofia. Arutelu ise keskendus uuringu tarbeks loodud kolmele arhetüüpsele tulevikumaailmale, millest igaüks püüdis kestlikkusega seonduvaid väljakutseid eri moel lahendada (vt. tabelit 1).

Tabel 1. Kolm arhetüüpset tulevikumaailma

Allikas: DT Futures’i projekti infomaterjalid

„Missioon Maa“ stsenaariumis lähtuvad toimijad seisukohast, et suured probleemid nõuavad suuri lahendusi. Nii iseloomustavad seda maailma tehnoloogilised megaprojektid nagu süsinikupüüdmise tehnoloogiate kiire rakendamine, geoinseneeria ning linnastumise hoogustamine võimaldamaks Maa laiaulatuslikku taasmetsistumist. Energiasüsteemis väljendub seesugune lähenemine näiteks tuumaenergia ja vesinikutehnoloogia jõulises arendamises või siis ülisuure päikesepargi rajamises Sahara kõrbesse. Liikuvussüsteem linnades jääks suuresti autokeskseks, kuid keskenduks peamiselt ACES mudelile, mille järgi on tulevikusõidukid autonoomsed (Autonomous), ühendatud (Connected), elektrilised (Electric) ja jagatud (Shared). See võimaldaks keskenduda autodisainis näiteks vastupidavusele ning sõidukite vajaduspõhisele kokku- ja lahtiühendamisele.

„Ära tee kahju“ stsenaariumi keskmes on püüd tagada nii keskkonnasõbralikkus kui ühiskondlik õiglus. Nõnda on just selles maailmas suurim tõenäosus, et loodusele on antud juriidilised õigused. Samuti keskenduvad riigid siin kodanike võimekuse toetamisele. Energiasüsteemis tähendab see tootevtarbija (prosumer), hajaenergiasüsteemide ning energiaühistute esiletõusu, millega kaasneb virtuaalsete elektrijaamade laialdane levik ning mikrovõrkude järk-järguline ühendumine. Liikuvussüsteemis tõusevad esikohale õiglase ning taskukohase mobiilsuse küsimused. Et selles maailmas toetatakse teistest enam ühistransporti, pälvivad palju tähelepanu arendused, mis seotud eri liikuvusviiside sujuva ühendamisega.

„Piisavuse“ stsenaarium on teistest märgatavalt paiksem ning üritab olemasolevaid kohalikke ressursse parimal võimalikult viisil ära kasutada. Seetõttu on olulisemal kohal käitumuslikud uuendused energia- ja liikuvusnõudluse juhtimiseks. Energiasüsteem toetub siingi taastuvenergiale, ent seda rakendatakse tihti „energiasaarte“ loomiseks ehk leibkondade täieliku energiasõltumatuse tagamiseks. Liikuvussüsteemi üheks eesmärgiks on soodustada väiksemat mobiilsust läbi parema linnaplaneerimise (30-minuti linn), aeglase elustiili propageerimise (nt öörongid), 3D-printerite kasutamise („disaini globaalselt, tooda kohalikult“) ning liitreaalsuse tehnoloogiate, mis jäljendaksid üha täiuslikumalt füüsilist kogemust.

Sekkumised vs arhetüübid

Ulmekirjanik William Gibsoni palju korratud ütluse järgi on tulevik juba siin, kuid lihtsalt ebaühtlaselt jaotunud. Teisisõnu: pooldades teatud sekkumisi olevikus, pooldame vähemalt vaikimisi ka teatud tüüpi tulevikumaailma, mida need sekkumised kujundada aitavad.

Järgnev tabel üritabki mõned Eesti energia- ja liikuvussüsteemi sekkumised kolme arhetüüpse maailma peale ära jagada. Oluline on siin rõhutada kaht asja. Esiteks sisaldab tabel vaid neid sekkumisi, mis ühe või teise maailmaga kindlamalt seostuvad. Välja on jäetud kõik need, mis võivad iseloomustada mitut maailma (nt uute töökohtade loomine Ida-Virumaal või rohehaljastus linnades). Teiseks põhineb tabel siinkirjutaja üsnagi subjektiivsetel valikutel, mistõttu tuleks seda käsitleda eeskätt kaasa mõtlema kutsuva mängulise harjutusena.

Tabel 2. Energia- ja liikuvussüsteemi sekkumised arhetüüpide ja soovitavuse järgi. Mõlemas küsitluses hinnata lastud sekkumised on tabelis eristatud kaldkriipsuga

Allikad: ETAG-i suure rühmagrandi projekt PRG346, DT Futures

Sekkumiste seesuguses jaotuses torkavad silma kolm asja:

  1. Kui kõrvale jätta uued ülekandetehnoloogiad, siis on „Missioon Maa“ stsenaariumis näha tugev eristumine energia- ja liikuvussüsteemi sekkumiste vahel. Teisisõnu, kui esimesega seonduvatele sekkumistele on eksperdid pigem vastu, siis teise osas on suhtumine pigem pooldav. Üks võimalik seletus on see, et liikuvussüsteemi sekkumised võimaldavad enam ära kasutada kohaliku infotehnoloogiasektori võimekust, samas kui energiasüsteemi sekkumised nõuavad väga suuri investeeringuid. Kaudset toetust sellele, et kapitalimahukus võib hinnangutes olulist rolli mängida, pakub ka vähene toetus uudsele ülikiirele maismaatranspordile teises arhetüübis.

  2. „Ära tee kahju“ maailmaga seonduvalt leiavad tihti väga suurt toetust ühiskondliku õigluse, võrdsuse ja mõjude jaotumisega seonduvad sekkumised. Erandiks on siin tasuta ühistransport, mille senine rakendamine Eestis näib olevat enamiku eksperte skeptiliseks muutnud. Kui ajalooliselt on siirded energia- ja liikuvussüsteemides kulgenud üsna juhitamatult ning suurte kõrvalmõjudega, siis näivad praegused tulemused osutavat sellele, et rohepöörde puhul enam nõnda toimida ei saa. Kuidas tagada õiglust kui ühishüvet valdavalt üksikisiku hakkamasaamist rõhutavas ühiskonnas, on aga juba sedavõrd keeruline küsimus, et siinne kirjatöö sellele vastust leida ei püüa.

  3. „Piisavuse“ stsenaarium on teistest märgatavalt vastuolulisem, olles ülekaalus nii „nii ja naa“ kui „vastu“ lahtris. Vähemasti osaliselt läheb see kokku Delphi küsitluse leidudega, mille järgi eelistavad eksperdid keskeltläbi väiksemaid uuendusi radikaalsematele lahendustele. Lisaks võib oletada, et Eesti ajalooline pärand ei soosi ilmselt üleskutseid tarbimist piirata. Nii et kui teaduskirjanduses leiab tasaareng tõsist kajastamist ka tippajakirjades, siis Eestis näib tõsisem arutelu ühiskondlike arengueesmärkide ning planetaarsete piiride vahelise tasakaalu leidmise üle suuresti veel ees seisvat.

Mida tulemused lõppkokkuvõttes näitavad ehk mida eksperdid ikkagi tahavad?

Osutan lõpetuseks sellele, kuidas käsitletud uuringuid Eesti energia- ja liikuvussüsteemide kujundamisel – näiteks eri osapooli ühendavates töötubades – edaspidi tulemuslikult ära saaks kasutada.

Kõiki ülal kirjeldatud sekkumisi saab laias laastus jagada kolmeks:

1) suure konsensusega ja ihaldusväärsed sekkumised;

2) vastuolulised sekkumised;

3) ülekaalukalt mittesoovitud sekkumised.

Esimest tüüpi sekkumised võiksid aruteludel toimida hästi esmase ühisosa määratlemiseks ning pingete maandamiseks. Paraku on sellist tüüpi sekkumised tihti pigem olemasolevaid süsteeme optimeeriva loomuga ning laiemate muutuste saavutamiseks ebapiisavad. Seetõttu võiks teist tüüpi sekkumisi kasutada mitmete tulevikustsenaariumite loomiseks. Eri arhetüüpide kasutamine aitab siin tagada selle, et stsenaariumid eristuksid üksteisest sisuliselt ega jääks vaid ühe põhilise tulevikumudeli väikesteks variatsioonideks.

Ent isegi sellist tüüpi sekkumisi kasutades jääb alles oht, et sellest, mida osapooled eelistavad, ei pruugi soovitud tulevikunägemuse, näiteks kliimaneutraalsuse teostumiseks piisata. Siin võiks appi tulla stsenaariumite kvantitatiivne modelleerimine. Kui tulemused näitavad tõepoolest, et eelistatud vahendid soovitud tulemuseni ei vii, võib seda teadmist kasutada sisendina järjekordseks aruteluvooruks, mille keskmes oleksid juba kolmandat tüüpi sekkumised. Sel viisil läbi viidud stsenaariumiloome aitaks eri osapooltel arutelu käigus oma esialgseid arusaamu järk-järgult täiendada ning kaaluda ka seesuguseid muutusi, mis tavapärastest lähenemistest tihti kõrvale jääma kipuvad.

Laur Kanger Tartu Ülikooli tehnoloogiauuringute kaasprofessor ning Sussexi Ülikooli siirdeuuringute teadur

Laur Kanger on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi tehnoloogiauuringute kaasprofessor ning Sussexi Ülikooli siirdeuuringute teadur. Tema teadustöö keskendub sellele, kuidas toimuvad pöördelised nihked sotsio-tehniliste süsteemide toimeloogikas ning kuidas neid hõlbustada. Nii on ta uurinud kasutajate rolli siiretes, poliitilisi sekkumisi süsteemiinnovatsiooni kiirendamiseks, energiaõiglust ja masstootmise kujunemist. Laur on ka üks Suurte Siirete (Deep Transitions) teooria loojatest – raamistik, mis mõtestab tööstusühiskonna teket, küpsemist ja kriisi läbi sotsio-tehniliste süsteemide 250-aastase koosarengu. /15.05.2023

Veel Pikksilma artikleid

Tallinna lauluväljak
27.03.2024 Kuidas tagada edukas üleminek eesti õppekeelele?

Eesti õppekeelele üleminekule tõenduspõhiselt lähenedes tuleks määrata kõigile endistes venekeelsetes koolides töötavatele kvalifikatsiooninõudeid täitvatele õpetajatele kõrgem palk, tagada tsentraalselt hästi korraldatud arvutitugi kõikidele koolidele, laiendada alustava õpetaja mentorlust ning kaaluda õpetajate ja algkooli astujate „turu“ tsentraalset korraldamist, kirjutavad Tallinna Ülikooli dotsent Triin Lauri ja EBSi professor Kaire Põder. Nad toovad välja, et haridusreformide elluviimine jääb sageli kokkulepete, mitte toimivate lahenduste puudumise taha.

Sever_ Foto: Pixabay.com
30.12.2022 Andmetöötlusel põhinevas ühiskonnas vajab inimene andmekontot ja -auditit

Andmekogude ning neile toetuvate masinate maailmas on inimene kujunenud passiivseks andme(kaitse)subjektiks, kelle elu turvalisemaks ja mugavamaks tegemine tähendab pahatihti privaatsuse riivet ning käitumise suunamist. Andmekonto ja -audit toetaksid selgema tunnetuse kujunemist meie isikuandmete töötlemisel põhineva ühiskonnakorralduse suhtes. See looks võimalused individuaalsete oskuste kujunemiseks, et inimene saaks ise või oma tehisintellektist abilise vahendusel osaleda võrdse osapoolena oma andmeid puudutavates otsustes.

Meteoriit lendab Maa suunas. Foto Pixabay.com/urikyo33
06.11.2022 Millisteks eksistentsiaalseteks ohtudeks peab inimkond valmis olema?

Üleilmne koroonapandeemia tõi tähelepanu alla tagasi eksistentsiaalsed ohud inimkonnale. Lisaks pandeemiatele võivad inimkonna kestmist ohustada asteroidid, komeedid, supervulkaanid, täheplahvatused, tuumasõjad, kliimamuutuse ja teised keskkonnakahjud, väärtustega ühildamata tehisintellekt ning muud võimalikud inimtekkelised ohud. Kuigi eksistentsiaalsete ohtude puhul on kaalul palju, siis globaalsed kulud nende ennetamisel väikesed ja jäävad aastas vaid 100 miljoni dollari piiresse.

Veel Pikksilma artikleid
×

Liitu uudiskirjaga

Soovid püsida kursis maailma ja Eesti suundumustega? Kord kuus saadame uudiskirja tellijatele ilmunud uuringud, raportid, blogipostitused. Uudiskirjas tutvustame ka trendiraporti “Pikksilm” uusi artikleid, mis keskenduvad põhjalikumalt mõnele olulisele suundumusele.