Kohalike avalike teenuste kättesaadavuse tulevik. Trendid ja stsenaariumid aastani 2050

Ülekaalukas enamus Eesti elanikke (sõltuvalt teenusest 67–83%) jõuaks lähimasse teenuspunkti jalgsi, kui lugeda jalgsi käigu vahemaaks kuni 3 km (lasteaia puhul kuni 2 km).

Joonis. Kui paljude teenuse sihtgruppi kuuluvate inimeste elukohtadest jääb teenuspunkt kuni 10 või 30 minuti autosõidu (A) ja kuni X km kaugusele (B)

Maa- ja Ruumiameti, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi, Arenguseire Keskuse ning Statistikaameti koostöös töötati välja kaardirakendus, mis võimaldab vaadata, kus elavad teenuse sihtrühma kuuluvad elanikud ning kui kaugele jääb teenuspunkt nende elukohast, samuti seda, mitmele teenuse sihtrühma liikmele on konkreetne teenuspunkt lähimaks teenuspunktiks (ehk teenuspunkti potentsiaalsete kasutajate arvu). Kaardirakendusse on kaasatud järgmised teenused koos teenuspunktide asukohtadega: lasteaed, algkool (1.-6. klass), põhikool (7.-9. klass), gümnaasium (10.-12. klass), perearst, raamatukogu, kultuuri-, rahva- või seltsimaja ning noortekeskus. Kaardirakendus on leitav SIIT.

Samas ei taga teenuspunkti paiknemine kodu lähedal veel selle tegelikku kasutatavust. Kuigi üle 80% lastest jõuaks jalgsi lähimasse lasteaeda kuni 10 minutiga, käib 48% lastest hoopis mõnes kaugemas lasteaias. Sama nähtub ka koolihariduses ja perearsti teenuses – 45% algkoolilastest ja 59% gümnasistidest ei õpi lähimas õppeasutuses ning 63% Eesti elanikest ei kuulu kodule lähima perearsti nimistusse.

Sellise teenusrände peamine põhjus on soov kasutada kvaliteetsemat või sobivamat teenust, kui kodulähedane variant võimaldab. Lisaks mõjutab valikuid ka kodulähedase teenuse tegelik kättesaadavus, näiteks vabade kohtade olemasolu lähimas lasteaias või lähima perearsti nimistus. Teenusränne võib suurendada ühiskondlikku kihistumist, sest jõukamatel inimestel on paremad võimalused kasutada kaugemaid teenuseid. See koormab populaarsemaid teenuseid ja vähendab kodulähedaste teenuste kasutatavust, muutes nende säilitamise keerulisemaks.

Tulevik nõuab omavalitsustelt rohkem koostööd. Kuigi 2017. aasta haldusreformiga suurendati Eesti omavalitsuste territooriume, on enamik neist rahvaarvult jätkuvalt väikesed – 89% KOVidest on alla 20 000 elanikuga võrreldes OECD keskmise, 58%-ga. Rahvastiku prognoositav vähenemine 10–20% aastaks 2050 kõigis maakondades peale Harju- ja Tartumaa põhjustab paljudes Eesti paikades kriitilise hulga teenusekasutajate kadumist. Rahvastiku üldarvust kiiremini väheneb kooliealiste laste arv, mis ei jäta mõjutamata ka Harju- ja Tartumaad (vt joonist). Tulevikus on vaja teenuseid pakkuda paindlikumalt, väiksemate püsikuludega ja tihti üle omavalitsuspiiride.

Samuti kasvab koostöövajadus elanike mitmepaiksuse tõttu: 2020. aastal oli 12%-l Eesti elanikest kaks elukohta, mis tähendab, et teenuste planeerimine peab ületama KOVide piire. Koostööd saaks edendada ühtsete teenusstandardite kokkuleppimisega; vajaduse korral ka koostöökohustuse sätestamisega seaduses juhul, kui teenusetarbijate arv mõnes omavalitsuses jääb teatud kriitilisest tasemest madalamaks, nagu on tehtud Soomes ja Taanis.

Joonis. Prognoositav rahvaarvu muutus: 2025–2050
Allikas: Statistikaamet, tabel RV085

Joonis. Prognoositav rahvaarv aastani 2050: vanusegrupp 5–14 (tinglikult põhikool), muutus võrreldes aastaga 2024
Allikas: Statistikaamet, tabel RV084

Üleilmseks suunaks on kujunenud mitme avaliku teenuse koondamine ühte füüsilisse asukohta, et saavutada mastaabisäästu, parandada teenuste kasutatavust ja tugevdada kogukondlikku elu. Hõreasustuses rajatakse kogukonnamaju sageli lasteaedade ja koolide lähedusse, kuhu lisatakse näiteks kaugtöökontorid, raamatukogud, noortekeskused ja kultuuriteenused. Eestis on teenuste koospaiknemine praegu veel piiratud – ainult vähestes omavalitsustes asub vähemalt kolmandikus teenuspunktides ehk samal aadressil veel vähemalt kaks teenust.

Tulevikus on edukad need teenused, mille puhul osatakse valida füüsilise, digitaalse või mobiilse kanali vahel sõltuvalt olukorrast ja kasutajate vajadusest. Sellest leidub märke juba praegu: rahvaraamatukogud pakuvad tuge e-teenuste kasutamisel ning virtuaalsest raamaturiiulist MIRKO saab laenutada audio- ja e-raamatuid. Hajaasustuses täiendavad teenust mobiilsed raamatukogubussid. Perearstiteenuses levivad füüsiliste vastuvõttude kõrval e-konsultatsioonid ja kaugvastuvõtud. Noortekeskustes arendatakse mobiilset noorsootööd, mille abil jõuab teenus ka paikadesse, kus püsivat noortekeskust pole.

Eesti omavalitsused on üldiselt tõhusad, kuid nende võime pakkuda elanikele kvaliteetseid teenuseid on viimastel aastatel vähenenud. Isegi kuiomavalitsus on mõnest teisest tulukam, ei suurenda see selle efektiivsust. Küll aga suurendabefektiivsustsee, kui asustus on tihedam, mis tähendab, et hõredamalt asustatud omavalitsused on keskmiselt pisut vähem efektiivsed. Seega, kui Eestis hõredalt asustatud omavalitsusi liita, ei pruugi see siinsetes tingimustes nende efektiivsust tingimata suurendada.

Lõhe omavalitsuste tuludes on taas kasvamas. Haldusreformi tulemusel kahanes suurima ja väikseima tuluga omavalitsuste tuluvahe ühe elaniku kohta poole võrra, nüüdseks on see aga taas jõuliselt kasvanud. Lahknemise põhjuseks võib olla nii ühinemistoetuste lõppemine kui ka piirkondlikult erinev majandusareng, mis toob rohkem tulumaksutulu eelkõige majanduslikult aktiivsemates piirkondades. Kuna tulu- ja teenustaseme vahel on selge seos – 10% rohkem tulu elaniku kohta tähendab 4% kõrgemat teenustaset –, suurendab tulutasemete lahknemine ka erinevusi teenustasemes.

Kohalike avalike teenuste pakkumist mõjutavad edaspidi järgmised trendid:

• rahvastik vananeb ja enamikus Eesti paigus ka väheneb
• infovälja killustumine toidab polariseerumist ning raskendab avalike teenuste kujundamist
• digiareng parandab ühenduvust, ent võib süvendada piirkondlikke lõhesid
• olemasoleva teenustaristu ülalpidamiskulud kasvavad
• kohalik taastuvenergia toetab avalike teenuste jätkusuutlikkust maapiirkondades
• avalike teenuste planeerimisel põrkuvad ökonoomsus ja kriisikindlus
• kohalike teenuste kvaliteedinõuded ja protsessid ühtlustuvad

Stsenaariumianalüüsis kerkis esile kaks keskset regionaalpoliitilist otsustuskohta:

1. Eestil tuleb teha valikuid kohaliku eripära ja teenuste keskse või maakondliku ühtlustamise vahel. Ühelt poolt on oluline toetada kogukondade omaalgatust ja teenuste kohandamist vastavalt kohalikele oludele; teiselt poolt on vaja vähendada kulusid ning seejuures hoida kvaliteeti ja kättesaadavust, mis eeldab pigem, et teenuste korraldamine on rohkem ühtlustatud.

2. Üha enam tuleb kaaluda, milline teenusepakkumise viis sobib konkreetsetesse oludesse: kas füüsiline teenuspunkt lähikonnas, kaugem teenuskeskus koos hea ühistranspordiga, nõudepõhine kohalik transport, kaug- või e-teenus või mobiilne teenus, mis käib aeg-ajalt kohal. Kõiki lahendusi pole vaja korraga rakendada – oluline on kohandada teenuste kättesaadavus vastavalt piirkonna vajadustele ja võimalustele. Iga valiku puhul tuleb tagada vajalikud ligipääsetavuse raamtingimused, näiteks e-teenuste korral usaldusväärne internetiühendus, et teenus ei jääks vaid n-ö paberile.