Üritused

2040. aastal on Eestis kooliealisi lapsi ligikaudu kümme protsenti tänasest vähem, aga Tallinna ja Tartu linnapiirkondades on neid arvatavasti praegusest hoopis rohkem. Tavaliseks on saanud õppekeelest erinev kodune keel, hariduslikud erivajadused ja perede väga erinev sotsiaalmajanduslik taust. Õpetajatel on tulnud kohaneda sellega, et õpilased kasutavad kodutöödes tehisaru abi. Eesti koolides on kõrvuti töötamas viis õpetajate generatsiooni, igaüks oma väärtuste ja ootustega nii töökeskkonnale, tööhüvedele kui ka karjäärimudelile.

Arenguseire Keskus tutvustas 17. novembril raportit “Õpetajate järelkasvu tulevik”, mis annab ülevaate Eesti koolivõrgu ning õpetajate järelkasvu tulevikuväljavaadetest ja väljakutsetest.

Eesti majandus on teist aastat järjest languses ja perspektiiv pole hetkel kuigi helge. Seda olukorras, kus oleks hoopis vaja ennaktempos investeerida ja tooteid-tehnoloogiaid arendada, et rohemajanduses hea ekspordipositsioon sisse võtta.

Eesti koole ei saa panna ühte patta. Meil on maakoole ja linnakoole, selektiivse vastuvõtuga ja „koolitame kõiki“ koole, suuri ja väikeseid, kasvavates ja kahanevates asulates, väiksema ja suurema hulga hariduslike erivajadustega õpilastega. On renoveeritud või uusi põhikoole, ent ka amortiseeruvaid nõukogudeaegseid koolimaju. On koole, kus on ülekaalus pensioniealised õpetajad, on ka koole, kus õpetajate keskmine vanus on kõigest 30 ringis. On koole, kus kvalifikatsiooniga õpetajaid on ligi 100%, ent on ka koole, kus neid on pelk kolmandik. On koole, kus õpetajal on klassis alla viie õpilase, ent on ka koole, kus õpetajal tuleb korraga hallata üle 20 õpilase.

Rohepöördele laia ühiskondliku toetuse kindlustamine on suur väljakutse nii Eestis kui mujal maailmas. Rohepööret nähakse ebavõrdsuse suurendaja, hinnataseme kergitaja ning konkurentsivõime langetajana. Teisalt kiirendab rohepööre tehnoloogilist arengut ja toob globaalsel turul kaasa suuri majanduslikke võimalusi. Kes võidavad rohepöörde tulemusel ning kes jäävad kaotajateks? Kuidas teha nii, et keegi ei kaotaks?

6. juunil tutvustas Arenguseire Keskus värskelt valminud raportit “Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis”.

Eesti inimestel on ootus, et riigi toetused oleksid kujundatud ja pakutud lähtudes inimese vajadustest. Eesti kui digiriigi järgmine suurem ülesandepüstitus on nutikate andmelahenduste ja tehisintellekti abil inimesekesksete toetuste pakkumine.

Rohepöördele laia ühiskondliku toetuse kindlustamine on poliitikakujundajate suur väljakutse nii meil kui mujal. Ülesande muudab keerulisemaks see, et rohepööre kui termin on raskesti arusaadav, samuti asjaolu, et keskkonnakahju lülitamine toodete ja teenuste hindadesse suurendab elukallidust.

Arenguseire Keskuse 2020. aastal avaldatud raportis “Eesti tervishoiu tulevik. Stsenaariumid aastani 2035” leiti, et aastaks 2035 on tervisekassa eelarve 900 miljoni euroga defitsiidis. Kaks viimast suuremat rahastusmuudatust leidsid aset 2017. ja 2020. aastal – hakati sotsiaalmaksu maksma ka mittetöötavate pensionäride eest ja otsustati tähtajaline lisarahastus koroonakriisiga toimetulekuks. Juba 2025. aastal jõuab aga eelarve defitsiiti, sest kaob tähtajaline lisarahastus.

Energiatootmise kõrval on Eesti teiseks murelapseks inimeste liikuvusega seotud transpordisüsteem, mida iseloomustab autost sõltuvuse kasv ja kasvuhoonegaaside heite stabiilselt kõrge tase. Kuidas peaks liikuvussüsteem muutuma, et see võimaldaks keskkonnal säilida, inimestel liikuda ning majandusel areneda?