Energiakriis ja kõrged elektrihinnad on andnud hoogu päikeseenergia buumile Eestis kümnekordistades päikesepaneelidega majapidamiste arvu. Eestis on nüüd üle 10 000 väikese elektrijaama, mis on hajutatud üle kogu riigi. Seisame küsimuse ees, kas individuaalne energiatootmine jätkab kasvamist või takerdub?
Uudised
Eesti inimesed on hakanud kõrge elektrihinnaga tundidel oma elektritarbimist teadlikumalt juhtima, mis on aidanud vähendada kulutusi ning tasakaalustada energia nõudlust ja pakkumist. Elektritarbimise juhtimise potentsiaal Eestis on aga seni avaldunust üle kahe korra suurem, selle valla päästmine vajab seadusmuudatusi.
Eestis on ligi 10 000 majapidamist, mis nii tarbivad jaotusvõrgust elektrit kui toodavad jaotusvõrku elektrit. Arenguseire Keskuse arvutused näitavad, et kodumajapidamiste poolt võrku antav energiakogus on suurem võrgust võetavast energiakogusest keskmiselt 130 päeval aastas. Juriidilistest isikutest tootvatel tarbijatel on jaotusvõrku antav energiakogus tarbitavast suurem 96 päeval aastas.
Eesti energiasüsteem on muutuste tuules – üha enam on seni vaid elektrit tarbinud majapidamistel võimalus ise elektrit toota. Muutuse tagant tõukajaks on paljuski olnud taskukohaseks muutunud päikesepaneelid, aga ka inimeste endi soov olla vähem sõltuv nii muutuvatest elektrihindadest kui ka võrguühendusest.
Kodumajapidamistes toodetud elektrienergia hulk kolmekordistub prognooside kohaselt aastaks 2035, mis ühelt poolt suurendab Eesti majapidamiste energiasõltumatust ja vähendab elektritootmise keskkonnamõju, kuid teiselt poolt kasvatab vajadust juhitavate tootmisvõimsuste ja riikidevaheliste ühenduste järele, toob Arenguseire Keskus välja lühiraportis “Elektrit tootvad majapidamised Eestis”.
Elektrienergia tootmiseks ühistutesse koondunud kodumajapidamised saavad tulevikus katta olulise osa enda tarbitavast elektrienergiast, mis vähendab majapidamiste kulusid ja suurendab varustuskindlust, kirjutab Arenguseire Keskus värskes lühiraportis “Energiaühistute kujunemise väljavaated Eestis”.
Kliimapoliitikas nii meil kui mujal on kolm põhimõttelist valikut. Esimeseks võimaluseks on jätkata arengurajal, kus inimtegevuse mõju kliimale kasvab edasi ja toimetulek kliimamuutuste mõjudega jääb eelkõige inimeste ja ettevõtete endi ülesandeks. Teiseks arenguvalikuks on juhitud kohanemine kliimamuutustega ehk eesmärgiks ei ole inimtekkelise kliimamuutuse ärahoidmine, vaid selle võimalike negatiivsete järelmitega toime tulemine – näiteks kliima soojenemisega kaasnevate äärmuslike ilmastikuolude suhtes kindlamate ehitiste konstrueerimine. Kolmandaks arenguvalikuks on pürgimus vähendada inimtegevuse mõju kliimale ja seeläbi ennetada inimtekkelise kliimamuutuse kahjusid.
Ukraina sõjapõgenike kaasamine Eesti tööturule on läinud paremini kui teistes riikides, kuid arenguruumi on Ukrainast saabunute kvalifikatsioonile paremini vastavate töökohtade leidmisel, selgub täna avaldatud Arenguseire Keskuse raportist “Ukraina sõjapõgenike mõju hõivele ja majandusele”.
Eesti ühiskond on tõstatanud arutelu, kuidas andmerakenduste ja tehistaibu abil luua senisest personaalsem riik.
14. juunil toimus Arenguseire Keskuse rohekonverents “Mis ootab Eestit rohepöörde käigus?”. Rohekonverentsil käsitleti Eesti valikuid rohepöörde elluviimisel ning arutleti, kuidas tegutseda kõrge määramatuse tingimustes, mis rohepöördega seondub.