Riigi kaitsekulutuste positiivne mõju kaob, kui ainult importida 

11/05/2026

Olavi Miller Arenguseire Keskuse ekspert

Järgnevalt vaatame, mida ütlevad riigi kaitsekulutuste majandusmõju kohta värskemad rahvusvahelised uuringud ja analüüsid.

Mis on kaitsekulude kordaja?

IMF-i (Furceri et al.) 2026. aasta märtsis avaldatud analüüs, milles on käsitletud Euroopa Liidu riikide kaitsekulutuste kasvu mõju SKP-le, vaatleb 27 liikmesriigi kaitsekulutuste statistikat ajavahemikul 1989−2023 ning leiab, et see mõju on positiivne ja statistiliselt oluline. Nii toob IMF-i hinnangul kaitsekulutuste 1%-line kasv SKP-st kaasa SKP kasvu 1,3% samal aastal ja 1,6% järgmisel aastal.¹ Kuna võimendusefekt suureneb aasta hiljem, vaadatakse tihti seda kordajat summeerituna üle mitme aasta. SKP kumulatiivne kordaja (multiplikaator) oleks kulude püsiva kasvu korral teisel aastal kuni 1,9-kordne. Viidatud analüüsis on tulemused kõrgemad, kui seni on leitud, kuid seda on põhjendatud asjaoluga, et tavaliselt kasutatakse analüüsides USA andmeid. Näiteks Ben Zeev et al. (2023) sõnul on mediaankordaja Euroopas ligikaudu kolm korda suurem kui USA-s.² IMF-i analüüs pakub üheks erinevuse põhjuseks EL-is kehtivat ühtset rahasüsteemi, mis positiivset efekti võimendab, kuna tekkiv inflatsiooni surve on rahasüsteemi sees väiksem kui eraldiseisval riigil. Seetõttu ei tõsteta inflatsiooni pidurdamiseks nii ruttu intressimäärasid, samuti ei reageeri nii tundlikult eksporti pidurdav valuutakurss. Selline euroala positiivne efekt oleks muidugi nõrgem, kui kõik euroala riigid korraga ühtemoodi käituks.

Kui Euroopa kaitsekulutused kasvavad 1,5 protsendipunkti ehk 3,5%-ni SKP-st,
siis konservatiivsel hinnangul on mõju SKP-le 0,9−1,5%.

Kieli instituudi 2025. aastal avaldatud raport (Ilzetzki, 2025) ütleb, et kui Euroopa kaitsekulutused kasvavad 1,5 protsendipunkti ehk 3,5%-ni SKP-st, siis konservatiivsel hinnangul on mõju SKP-le 0,9−1,5%.³ Raport tugineb selle valdkonna uuringute metaanalüüsile, kuid ütleb, et tulemused sõltuvad paljuski sellest, millist riiki ja millisel ajahetkel on analüüsitud. Majandusliku mõju suurus sõltub sealjuures järgmisest: 1) mismoodi on kulutusi rahastatud; 2) kas tarnijate hulka hoitakse mitmekesisena; 3) mis majandustsükli faasis kulutused tehakse ja 4) kui suur on kulutuste impordikalduvus.

Nagu näha, on osa nimetatud mõjuritest raskesti mõjutatavad (majandustsükli faas), samas teised põhinevad puhtalt poliitilistel otsustel ja valikutel. Alljärgnevalt avame neid valikuid lähemalt.

28.03.2026

Eesti kaitsetööstuse väljavaated Euroopa kaitsevajaduste kasvades

Euroopa julgeoleku tugevdamine ja NATO kaitsekulude kasv loob Eestile märkimisväärse võimaluse kasvatada meie kaitsetööstust. Lähima kümnendi jooksul investeerivad Euroopa riigid kaitsevarustuse soetamisse täiendavalt 1 triljon eurot, millest pool hangitakse Euroopa siseselt.

Kuidas suurendada kaitsekulutuste majandusmõju?

1) Võlareegel

Varasemate uuringute põhjal tuleb esile kindel soovitus, et riik rahastaks ajutist kaitsekulutuste kasvu riigivõla abil, mitte ei suurendaks kohe maksukoormust. Romer et al. (2010)⁴ sõnul võib maksutõusuga kaasnev kohene negatiivne mõju olla isegi suurem kui riigi kulutuste kasvust saadav loodetud positiivne mõju majandusele. Võla võtmine võimaldab aga vältida kohest ebasoovitavat majanduslikku mõju ja lükkaks rahalise kohustuse tulevikku ehk järgmiste põlvkondade kanda. Seda võib pidada õiglaseks majandusliku koormuse jagamiseks praeguse põlvkonnaga, kes peab kaitsetegevuseks valmistuma ning halvimal juhul ka otseses sõjategevuses osalema ja eluga riskima. Maksustamise korral langeks kogu koormus samale põlvkonnale, ent riigivõla abil saab maksukoormust jagada mitme põlvkonna vahel.

2)  Kahe tarnija reegel

USA-s on kaitsekulutuste tegemisel pikka aega lähtutud n-ö kahe tarnija reeglist (ingl dual sourcing): valitsus tellib ühe ja sama vajaduse katmiseks mõeldud tooteid vähemalt kahelt tarnijalt, tagades sedasi turul konkurentsi. Lisaks sellele, et niiviisi tekitatud konkurents aitab hindasid all hoida, on leitud ka, et sellise lähenemise korral on tehnoloogiline areng kiirem nii kaitsetööstussektori sees kui ka sellest väljaspool. Nimetatud tehnoloogilise arengu kandumine tsiviilvaldkonda on üks olulisemaid tegureid, mis pikemas plaanis kaitsetööstuse kulud majanduskasvu suurendavaks investeeringuks pööravad.

Mõnikord peetakse kaitsetööstuse sektoris tegutsevaid ettevõtteid monopolistlikus positsioonis olevaks, samas võib nende potentsiaalsete klientide arv olla vägagi piiratud. Positiivse näitena tuuakse USA lennuki- ja laevaehitust, mis enne teist maailmasõda oli väga kontsentreeritud, kuid mille konsolideeritud turg lagunes, kui riiklik nõudlus olemasolevad pakkujad nende võimekuse piirile viis. Turu avanedes ja tootjate lisandudes kasvas efektiivsus ja langes ühikukulu ka vanades tootmisüksustes. Seda tulemust seletatakse majandusteoorias asjaoluga, et n-ö vana kapital hoidub uute investeeringute tegemisest seni, kuni olemasolev võimekus pole maksimaalselt ära kasutatud, ehk oodatakse seni, kuni vana investeering on end tasa teeninud. Uutel turule tulijatel on seetõttu eelis, kuna nad saavad oma kapital kohe viimasesse tehnoloogilisse võimekusse investeerida.

3) Majandustsükli faas

Majandustsükli faas on vähe või üldse mitte mõjutatav tegur, aga ka see mõjutab kaitsekulutuste majandusmõju suurust. Olenevalt kaitsekulutuste sooritamise hetkest võib majandusmõju olla parimal juhul soovitult turgutav, kuid halvimal juhul põhjustada majanduse ülekuumenemist ehk suurendada eelkõige hindade inflatsiooni ilma majanduskasvu edendamata. Ilzetzki metaanalüüs näitab, et ka majandussurutise ajal tehtud kaitsekulutused ei pruugi automaatselt tuua kaasa majanduskasvu. Kuid nagu eespool öeldud, võib olukorras, kus tootjad on jõudnud olemasoleva võimekuse piirile, avaneda võimalus tehnoloogiliseks hüppeks, millel on kaugeleulatuv positiivne mõju.

4) Kaitsekulutuste impordikalduvus

Impordikalduvus tähendab seda, kui palju kulutustest tehakse riigi sees ja kui palju vajaminevat imporditakse. Seda on Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) näitel uurinud näiteks Olejnik (2023) Eesti Panga külalisuurijana⁵, tuues välja ka erinevate komponentide võimendusefekti SKP suhtes. Esiteks toob Olejnik välja, et ligikaudu pool KIE riiklikest kaitsekulutustest on seni olnud personalikulu, mille kasvu mõju majandusele on ootuspäraselt negatiivne, kuna suurem ajateenijate ja neid toetava personali arv tähendab vähemat tööjõudu suurema tootlusega erasektorile. Väga pingelises tööturu olukorras, kus headest töötajatest on puudus, võib negatiivne mõju olla märkimisväärne. Küll aga on positiivne efekt infrastruktuuri tehtud kaitsekulutustel, sest näiteks uutest sildadest saab kasu ka tsiviilsektor, ning teadus- ja arendustegevusse tehtud kulutustel, mille võimendusefekt SKP suhtes oli KIE riikides erinevate ökonomeetriliste mudelite korral ühel juhul 0,6, kuid kahel juhul üle 1, ulatudes 1,5-ni. Seega iga kaitse-eelarvest teadus- ja arendustegevusse investeeritud euro toob SKP-sse enamasti juurde üle 1 euro, võib-olla isegi 1,5 eurot.

EL-i riikide andmete põhjal on majanduse impordikalduvuse mõju kaitsekulutuste kordajale laiemalt hinnanud ka IMF-i (Furzeri et al., 2026) analüüs. IMF-i hinnangul on SKP kordajad selgelt madalamad nendel riikidel või ajavahemikel, mille korral kulutused on tehtud suure impordi osakaaluga. Täpsemalt öeldes oli valimisse kuulunud keskmisest madalama impordikalduvusega riikide majandusmõju iseloomustav kordaja ligikaudu 3, s.t iga kaitsekulutustesse panustatud euro tõi kaasa umbes 3 eurot SKP-sse. Samal ajal oli valimisse kuulunud keskmisest kõrgema impordikalduvusega riikide kordaja umbes 1 ehk võimendusefekti suiliselt polnud. Eesti majanduse impordikalduvus on EL-i riikide keskmisest suurem, täpsemaid võrreldavaid kaitsekulude eelarve jaotuse andmeid EL-i riikide kohta on keeruline leida. Kuid näiteks 2024. aasta Eesti kaitse-eelarvest kulus 33% kodumaistele kaupadele, teenustele ja majanduskuludele.⁶

Riiklike innovatsioonitoetuste positiivne mõju

Euroopa panus kaitsetööstuse innovatsiooni on võrreldes USA-ga kogumahus ligikaudu 12 korda väiksem, Draghi raporti sõnul läheb USA kaitsekuludest 16% innovatsiooni ja arendusse, samal ajal kui Euroopas on see näitaja ainult 4,5%.⁷ USA kaitsekulutuste T&A osakaal on ka teiste sealsete sektoritega võrreldes üks suurimaid ja võib tuua mitmeid näiteid USA-st alguse saanud innovaatiliste tehniliste hüpete kohta (näiteks internet või GPS).

Euroopa panus kaitsetööstuse innovatsiooni on võrreldes USA-ga kogumahus ligikaudu 12 korda väiksem. USA kaitsekulutuste T&A osakaal on teiste sealsete sektoritega võrreldes üks suurimaid.

Majandusteoorias on üle 50 aasta rõhutatud, et kuigi ettevõtted on huvitatud oma tehnoloogilise võimekuse suurendamisest, viivad piiratud kapital, teadmiste vaba jagatavus ning eriti turukaugema teadus- ja arendustegevusega seotud suurem risk selleni, et ettevõtted eelistavad kasutada teiste loodud teadmisi ning järjepidevalt alainvesteerivad innovatsiooni. Sellest lähtuvalt on riiklikel innovatsioonitoetustel täita teadus- ja arendustegevuse soodustamisel oluline roll.

Arusaam, et teadus- ja arendustegevuse investeeringud tasuvad ennast ära, on üldiselt aktsepteeritud. Võimendusefekti suuruse osas on Ilzetzki viidanud suhteliselt värsketele Jonesi ja Summersi (2022)⁸ ning Fieldhouse’i ja Mertensi (2023)⁹ töödele: esimeses on leitud tasuvuse määraks 67% ja teises lausa 300%. Lisaks viidatakse Moretti et al. (2019)¹⁰ tööle, mis toob välja, et riikliku innovatsioonirahastu kasv 10% võrra suurendab erarahastu kasvu 4% − teisisõnu, riiklik toetus toob endaga kaasa ka eraraha huvi.

Enamik siin viidatud töid keskendub USA andmetele, mis tekitab taas küsimuse, kuivõrd hästi on need Euroopale ülekantavad. Nii näiteks toob Financial Timesi artikkel välja, et Euroopa kaitsetööstuse hankeprotsess ei sobi kokku iduettevõtete elutsükliga, kuna on liiga aeganõudev.¹¹ Innovatsiooni loomine on ebaõnnestumistest õppimine ehk itereeriv protsess, kus ühe konkreetse probleemi lahendamiseks võib kuluda sadu ebaõnnestunud katseid, enne kui töötav lahendus leitakse. Selle jaoks on vaja lõpptarbijalt saada pidevat ja kiiret tagasisidet, et iteratsiooniprotsess toimiks. Kui aga kaitsevaldkonna hanked kestavad Euroopas aastaid, nagu Financial Timesi artiklis kirjeldatud, siis jõutaks uuendusliku lahenduseni piltlikult öeldes alles saja aasta pärast. Ükski iduinvestor pole nii kannatlik rahastaja, et seda aega ära oodata. Ainuüksi kiirem tegutsemine oleks seega juba üks Eesti eelis.

Viidatud allikad:

¹ Furceri, D. et al. (2026). Macroeconomic Impacts of EU Defense Spending. IMF Working Papers.
² Ben Zeev, N., Ramey, V. A., & Zubairy, S. (2023). Do government spending multipliers depend on the sign of the shock? AEA Papers and Proceedings, Vol. 113, lk 382−387.
³ Ilzetzki, E. (2025). Guns and Growth: The Economic Consequences of Defense Buildups. Kiel Report.
⁴ Romer, C. D., & Romer, D. H. (2010). The Macroeconomic Effects of Tax Changes: Estimates Based on a New Measure of Fiscal Shocks. American Economic Review, Vol. 100 (3), lk 763– 801.
⁵ Olejnik, L. W. (2023). Economic growth and military expenditure in the countries on NATO’s Eastern flank in 1999−2021. Working Paper Series, Eesti Pank.
⁶ Kaitseministeerium (2025). Sõjalise riigikaitse panus Eesti majandusse. H. Pevkuri slaidid.
⁷ Draghi, M. et al. (2025). The future of European competitiveness. Part A. EU Publications.
⁸ Jones, B. F., & Summers, L. H. (2022). A Calculation of the Social Returns to Innovation. Innovation and Public Policy (toim A. Goolsbee, B. F. Jones). University of Chicago Press, lk 13–59.
⁹ Fieldhouse, A. J., & Mertens, K. (2023). The Returns to Government R&D: Evidence from US Appropriations Shocks. Federal Reserve Bank of Dallas, Research Department.
¹⁰ Moretti, E., Steinwender, C., & Van Reenen, J. (2019). The Intellectual Spoils of War? Defense RD, Productivity and International Spillovers. Working Paper 26483. National Bureau of Economic Research.
¹¹ Financial Times (2025). Will higher defence spending boost the European economy? The Big Read. Financial Times.