Teemaõhtu: kas digiühiskond devalveerib kõrghariduse ja kas uued ärimudelid leevendavad survet sotsiaalsüsteemile?

Tänu tehnoloogiale on tuleviku haridus võrreldes tänasega oluliselt individuaalsem ja globaalne, kaob ära traditsiooniline haridustee ning õpitakse erinevatel eluetappidel. Seetõttu kasvavad tõenäoliselt ka ühiskonna kulud haridusele, sest omandatud haridus vajab pidevat täiendamist ja ümberõppimist. Uued tehnoloogiad, nagu isejuhtivad sõidukid, droonid, telemeditsiin jne saavad küll vähendada teatud ülesannetega seotud koormust sotsiaalteenustes, kuid rahaline võit pole alati selge.

Riigi seisukohast võib olla kuluefektiivne platvormi-tüüpi ärimudelitele toetumine sotsiaalteenuste pakkumisel, kuna platvormil on eeliseid tavaettevõtete ees, näiteks tarbija-tagasisidel põhinev kvaliteedikontroll, vabatahtliku töö kanaliseerimine, suurest kasutajate ja teenuseosutajate arvust tekkiv efektiivsus. Kaasaegsed andmeanalüüsi meetodid võimaldavad ka sotsiaalteenuseid rohkem individualiseerida, tulemuseks on inimese vajadustele paremini vastav teenus sama raha eest. 

Kui hariduse omandamine toimub tulevikus üha rohkem tehnoloogia abil, siis muutub oluliseks sotsiaalsete oskuste arendamine ning samuti suureneb üksikisiku ja tööandja roll vajalike haridusinvesteeringute tegemises. Samas kõrgharitute osakaal Eestis on viimase paarikümne aastaga kasvanud 50%, ulatudes 45% elanikkonnast. Selle taustal on võtmeküsimus, kas näitaja edasine kasv on soovitav või ebasoovitav?

Teemaõhtul järeldati, et sõnumid kõrghariduse demokratiseerumisest on enneaegsed, kuna MOOCides (massive open online course) on enamik õppijaid samad, kes ka tavapärastes õppevormides ning lisaks on MOOCides väljalangevus suur.