Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis

Lahendusteks saavad olla nii läbimurded tehnoloogiates ja kogu ühiskonnakorralduse kestlikuks kujundamine kui ka piisavuse reegli järgimine ressursside kasutamisel. Elemente ühest või teisest lahendusest näeme juba täna, kuid suuremad valikud on meil veel ees.

Keskkonnajälg ühe elaniku kohta Eestis ületab Maa taluvuspiire keskmiselt 3,8-kordselt ning on kolmandiku võrra suurem kui Euroopas keskmiselt, kus see ületab taluvuspiire 2,9-kordselt. Suurim osa Eesti elanike keskkonnajäljest (43%) tuleb elukoha elektrist ja küttest, seejärel tarbitud toidu tootmisest (30%) ja liikuvusest (17%). Keskmine Eesti elanik erineb keskmisest Euroopa elanikust peamiselt elukoha elektri ja kütte suurema keskkonnajälje poolest – see on seega esmane koht, kuhu suunata jõupingutused keskkonnajälje vähendamiseks.

Keskkonnajälge saab vähendada arendades ja rakendades tehnoloogiaid, mis säästlikuma tarbimise elanikele kättesaadavamaks muudavad. Kuid oma keskkonnajälge saavad vähendada ka inimesed ise, näiteks muutes oma harjumusi. Linnalises piirkonnas vähendaks poolte ahikütte kasutajate kaugküttele üleminek keskkonnajälge 15% ning Eestis tervikuna 10% võrra. Maapiirkonnas küttepuude tarbimise vähendamine 50%, näiteks tänu hoonete paremale soojustusele või efektiivsematele kütteseadmetele, kahandaks maapiirkondade keskkonnajälge 17% võrra. Keskkonnajälge vähendaks ka toitumisharjumuste muutmine, näiteks  lihatoodete vähendamine inimeste menüüs Tervise Arengu Instituudi soovitatud tasemele alandaks keskkonnajälge 5% võrra. Keskkonnajälje vähendamise võimalusi peitub ka inimeste liikumisharjumustes – keskkonnajälg kahaneks 3% võrra, kui sõidud sõiduautoga asendataks 20% ulatuses ühistranspordiga.

Eesti majanduse heitmemahukus on kiiresti kahanenud, kuid on siiski 42% kõrgem EL-i keskmisest. Eesti kasvuhoonegaaside (KHG) heitkogused on viimase 10 aastaga vähenenud 40%, seejuures on mitmete suurte majandusharude, näiteks tööstuse heitmemahukus (miljoni euro lisandväärtuse loomisel keskmiselt vabanev heitkogus) vähenenud EL-i keskmisest kiiremini. Eesti kasvuhoonegaaside koguheitmetest ligi poole moodustavad heitmed energiatootmisest. Kui Eesti elektritootmise heitmed oleks EL-i keskmisel tasemel, oleks ka Eesti koguheide EL-i keskmisega sarnane ja jääks juba praegu alla 2035. aastaks seatud sihttaseme (8 mln tonni). Samas peavalu valmistab järgmine etapp ehk jõudmine 8 miljonist tonnist KHG heitmest aastas kliimaneutraalsuseni aastaks 2050, milleks tõenäoliselt ei piisa praeguseks end turutingimustes tõestanud tehnoloogiatest, vaid vaja on uusi tehnoloogilisi läbimurdeid.

Paljud rohepöördeks vajalikud tehnoloogiad on alles arendusfaasis. Erinevad rohepöördega seotud tehnoloogilised arendussuunad konkureerivad omavahel ning paljudes valdkondades ei ole selge, mis saab olema läbimurdeline lahendus. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel on ligikaudu pool tehnoloogiatest, mida vajame kliimaneutraalsuse saavutamiseks, alles varajases prototüübi- või demonstratsiooni faasis.

Ekspertide hinnangul on Eesti jaoks suurima oodatava mõjuga järgmised veel arendusjärgus tehnoloogiad: 

Need tehnoloogiad suudavad lahendada nii Eesti enda rohepöörde probleeme kui ka kätkevad suuri võimalusi Eesti tehnoloogiasektorile rakenduste arendamiseks ja müügiks.

Eesti suurimad võimalused peituvad rohetehnoloogiate arendamises ja müügis välisturgudel. Suure investeerimismahu tõttu ei pea uuringus osalenud eksperdid realistlikuks kiibi- või kultiveeritud liha tehaste Eestisse rajamist. Ärivõimalusi neis valdkondades toob eelkõige teadus- ja arendustegevus (TA), eesmärgiga töötada välja eksporditavaid tehnoloogiaid või tooteid. Sellest reeglist erineb  biorafineerimine, kus ärivõimalusi peitub ka tehnoloogia kohalikus rakendamises – eelkõige puidu biorafineerimises, mis on olemasolevat puidutööstust täiendav ja mitmekesistav valdkond. Ka vesinikul on potentsiaal muutuda Eesti jaoks oluliseks kaubaartikliks ning aidata realiseerida meretuuleenergia potentsiaali (7 GWhel ja 24 TWhel aastatoodangut), pakkudes tootjatele  turuvõimalust Kesk-Euroopasse ja kaugemale, kus energiadefitsiit tulevikus prognoositult kasvab.

Rohetehnoloogiate arendamine vajab konkurentsivõimelist toetuspoliitikat. Eestis on riigi toetus erasektori teadus- ja arendustegevusele olnud ajas üsna ebastabiilne, kõikudes vahemikus 6–20 miljonit eurot aastas. Lisaks on riigi tugi rahvusvahelises võrdluses napp. OECD riigid toetavad erasektori TA-d keskmiselt ca 0,2% ulatuses SKP-st, mis jaguneb üsna võrdselt toetuste ja maksusoodustuste vahel. Maksusoodustuste eelis ettevõtete jaoks on nende suurem ettenähtavus, nendega on võimalik arvestada juba äriplaani koostamisel. Eestis ulatus toetus erasektori TA-le 2020. aastal vaid 0,06%-ni SKP-st ning maksusoodustusi praegu ei kasutata.

Rohepööre nõuab ennaktempos investeeringuid. Majandustegevuses kasutatav tehnoloogia, seadmed, hooned ja energiasüsteem vajavad keskkonnaprobleemide süvenemise ennetamiseks kiiret uuendamist, paiguti enne oma majandusliku eluea lõppu. Eesti roheinvesteeringute vajalikuks aastaseks kogumahuks on hinnatud umbes 4% SKP-st aastani 2030, umbes 2% SKP-st ajavahemikus 2031–2040 ja kuni 1% SKP-st ajavahemikus 2031–2040. Kuigi roheinvesteeringuid tegevate Eesti ettevõtete osakaal on sarnane Euroopa Liidu keskmisega, siis investeeritavad summad on praegu pigem väiksemad kui tarvis. Eesti ettevõtete investeerimismustris domineerib olemasolevate süsteemide tõhustamine, samas kui EL-i ettevõtted teevad enam investeeringuid uute tehnoloogiate kasutuselevõttu. 

Tulevikus on võimalikud erinevad roheinvesteeringute majandusliku mõju stsenaariumid arvestades investeeringute edasist kasvutempot ja mahtu:

• Stsenaarium 1 „Senises tempos“: ettevõtted teevad järgmise 13 aasta jooksul igal aastal roheinvesteeringuid praeguses aastases mahus.
• Stsenaarium 2 „Samas tempos majanduskasvuga“: roheinvesteeringute maht aastani 2035 suureneb samas tempos sisemajanduse kogutoodangu kasvuga.
• Stsenaarium 3 „Murranguline juurdekasv“:  lisaks SKP määras kasvule suurendavad ettevõtted roheinvesteeringuid praeguselt tasemelt umbes 2% SKP-st tasemele umbes 3% SKP-st.

Eesti ettevõtete roheinvesteeringute suurus ja nende mõjud 2023–2035

Allikas: Autorite arvutused, kasutades sisend-väljundtabeli põhist ‘RITA-C19-makromudelit

Lähtudes mõõdukalt optimistlikust stsenaariumist ehk stsenaariumist 2, saab järeldada, et investeerides ühe euro rohelisemasse majandustegevusse, kasvab kogutoodang 1,2 euro võrra ning maksutulud avalike teenuste pakkumiseks suurenevad 20 sendi võrra.

Eesti riigi- ja eraettevõtetel on erinevas ettevalmistusjärgus suurprojekte, mis realiseerumise korral ületavad stsenaariumis 3 ehk murrangulise juurdekasvu stsenaariumis toodud investeeringumahtu. Juba üksnes kitsalt elektrienergia tootmise, salvestamise ja tõhusa kasutamisega seotud projektide investeerimismaht võib küündida 19,4 miljardi euroni, mille mõjul majandus elavneks veelgi – kogutoodang suureneks ligi 10 miljardit eurot ja avaliku sektori maksutulud ligi 3,2 miljardit eurot. Hinnatud investeerimisprojektidest on suurima majandusmõjuga elamute energiatõhustamine, tuumaelektrijaama rajamine ja rasketranspordi üleviimine biokütusele.

Eesti rohepöörde investeeringute näiteid

Allikas: Autorite arvutused, kasutades sisend-väljundtabeli põhist ‘RITA-C19-makromudelit

Roheinvesteeringute Eesti majandust elavdav mõju sõltub olulisel määral kodumaise sisendi osakaalust ehk kui suures osas suudavad Eesti ettevõtted pakkuda rohetehnoloogilisi tooteid ja teenuseid. Kui mõõdukalt optimistlikus stsenaariumis ehk stsenaariumis 2 suureneks Eestist hangitava sisendi osakaal Eesti ettevõtete roheinvesteeringutes viie protsendipunkti võrra (vastavalt väheneks imporditava sisendi osakaal), suureneks Eesti kogutoodang  stsenaariumis 2 esitatuga võrreldes täiendavalt 280 miljoni euro võrra ja maksutulu 20 miljoni euro võrra. Seega, rohetehnoloogia arendamisest võidab Eesti nii omi arendusi teistesse riikidesse eksportides kui ka seetõttu, et Eesti enda roheinvesteeringutes saab kasutada imporditavate tehnoloogiate ja toodete asemel rohkem kodumaiseid.