Andmevabaduse tulevik

Andmeühiskonna tulevik. Stsenaariumid aastani 2035

Laadi alla PDF (5.60 MB)

Digitehnoloogiate levik igasse eluvaldkonda on toonud kaasa majanduse ja ühiskonna andmestumise: inimeste, ettevõtete, masinate ja isegi looduse tegevusest jääb järjepidev andmejalajälg.

Igapäevaelu andmestumine kasvas tajutavalt koroonakriisi tagajärjel: digisuhtlusele ja -poodlemisele lisandusid digiõpe ja virtuaaltöö. Järgmise igapäevaelulise andmehüppe toob kaasa paljude eri kodumasinate internetti ühendumine, mis jõuab kätte 5G-tehnoloogiat kasutava andmesidevõrgu levikuga. Andmed lisanduvad üha kiirenevas tempos: ühes aastas juurde tulev andmemaht kahekordistub järgmise kolme aastaga (Statista 2022).

Andmevaldkonna edasist arengut kujundavad mitmed arengusuundumused ja võimalikud pöördepunktid:

  • Andmed on järjest ulatuslikum lisandväärtuse allikas, kuid lõviosa kõrge kasutusväärtusega andmetest kuulub suurtele tehnoloogiaettevõtetele. Euroopa Liit on jõustamas uusi regulatsioone, mis kohustavad suure turujõuga ettevõtteid väike- ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE-de) ja inimeste kohta kogutud andmeid neile kättesaadavaks tegema. Selle kursi edu sõltub valdaval määral inimeste valmisolekust oma andmeid aktiivselt haldama asuda.
  • Andmete keskkonnajalajälg kasvab hoogsalt. Andmete säilitamiseks kasutatavate pilveteenuste globaalne süsinikuheide (2,5-3,7%) ületab nüüdseks lennunduse süsinikuheite (ligikaudu 2,4%). Mõne prognoosi kohaselt moodustab aastal 2030 andmetööstuse osakaal maailma elektritarbimises umbes 21% (Garcia 2022). Riikide ette kerkib dilemma, kas ja kuidas on võimalik ühtaegu edendada nii andmepõhist majandust kui ka keskkonnahoidu.
  • Kasvav geopoliitiline vastasseis pärsib rahvusvaheliste standarditeni jõudmist. Euroopa Liit ja USA on andmevahetuse ja andmekaitse miinimumtaseme küsimustes üksteisele lähemale liikumas ning seda tõukab tagant ka sõda Ukrainas, mis on süvendanud transatlantilist koostööd ning vajadust moodustada ühisrinne imperialistlike autokraatiate vastu. Teisalt on vastasseis Hiinaga ja tema mõjusfääriga suurenemas. See pärsib edusamme andmevaldkonda mõjutavate standardite (nt andmestandardid, masinloetavad avaandmed) globaalsel ühtlustamisel.
  • Andmepädevad inimesed kujundavad ühiskonda oma näo järgi. Andmepädevus on nii oskus andmeid töises tegevuses või majandusliku tulu saamise eesmärgil kasutada kui ka oskus andmestunud maailmas igapäevaselt turvaliselt tegutseda (andmekirjaoskus). Vähene andmekirjaoskus on üks digilõhe põhjuseid. Andmed mitte üksnes ei peegelda tegelikkust, vaid ka loovad seda (Masso jt 2021), taastootes võimusuhteid või kutsudes esile täiesti uusi ühiskondlikke nähtusi, mille pikaajalised mõjud pole selged. Näiteks kasvab andmepõhiste automaatsoovituste roll inimeste elus.
  • Euroopa Liit otsib tasakaalu andmekaitse ja majandusarengu vahel. Euroopa Liit menetleb praegu viit mahukat andmetega seotud õigusakti (Big Five), mille eesmärk on suurendada Euroopa Liidu elanike õigusi oma andmete üle otsustamisel, piiramata andmemajanduse arengut. Kui oma andmeid kontrollivad andmesubjektid ise, on nende liikumapääsemiseks vajalik, et inimesed ja ettevõtted neid jagaksid. On lahtine, kui paljud inimesed on suutelised ja valmis oma andmete jagamisega seotud (ja kohati väga keerulisi!) otsuseid langetama, selleks vajalikul määral „andmekirjaoskajad“ olema. Lisaks, kuigi arengud Euroopa Liidu õiguses on peamiselt suunatud andmete (kontrollitud) kasutuselevõtu soodustamisele, kasvab nende tulemusel asutuste kaalutlusõigus ja tõlgendamise õigus andmete avaldamisel. Näiteks on suur osa isikuandmete üldmääruse (GDPR) olemusest jäetud kohtupraktika ja järelevalve selgitada. Kaebuste ja kaasuste menetlemine võtab aga aega ning võib kaasa tuua pika õigusselgusetuse perioodi, pidurdades andmekasutust.

Võimalike tulevikuarengute kaardistamiseks kasutati stsenaariumiloome meetodit. Kahe keskse määramatu tegurina, mis andmeühiskonna tulevikku suunama hakkavad, kerkisid esile kontrolli jaotumine andmete üle ning erahuvi või avaliku huvi domineerimine andmeühiskonna edasises arengus. Nende kahe määramatu teguri erinevaid võimalikke tulemeid kombineerides loodi neli andmeühiskonna tuleviku stsenaariumi.

Joonis 1. Neli andmeühiskonna tulevikustsenaariumi
Allikas: Arenguseire Keskus 2022

Digiplatvormide paradiis

Hoolimata Euroopa Liidu regulatiivsest tegevusest kasvab globaalsete digiplatvormide olulisus teenusepakkujatena; nad on esirinnas uute andmetehnoloogiate edasiarendamisel (tehisintellekt, masintõlge jms). Tänu sellele osutavad nad mitmeid teenuseid riikidest paremini, näiteks täiendharidus või andmepõhised tervishoiuteenused. Mugavate teenuste kasutamiseks on inimesed vabatahtlikult andnud ära kontrolli oma andmete üle ning regulatsioon pole suutnud seda olukorda muuta. Oma andmete haldamine on keerukas, mistõttu soovib ja suudab vaid väike hulk inimesi sellega tegeleda.

Kuivõrd digiplatvormide arendusvõimekus on riigi omast suurem ja teenused mugavamad, hakkavad nad osutama mitmeid teenuseid riigi asemel või riigiga koostöös. Nii tuleb riigile kokkuvõttes ka odavam. Seda sammu soosib ka globaalne keskkond: seoses Venemaalt ja Hiinast lähtuvate ohtudega on USA ja EL hakanud rohkem ühte hoidma, mistõttu USA päritolu suuri digiplatvorme ei nähta Euroopas enam konkurendi, vaid liitlasena.

Andmeturg

Euroopa Liidu regulatsioonid on hakanud oluliselt takistama andmemajanduse arengut ning pärssima Euroopa konkurentsivõimet võrreldes muu maailmaga. Andmekasutusvõimaluste laiendamist eraettevõtetele nähakse strateegilise kasvuvõimalusena, millest pärast mitmeid Euroopa majandust tabanud kriise kinni haarata ning luua välismaistele suurtele digiplatvormidele tugev kohalik vastukaal. EL-i andmekaitseregulatsioone lõdvendatakse (välja arvatud neid, mis ohjavad suurte digiplatvormide mõjuvõimu ning sunnivad neid väiksemate ettevõtetega andmeid jagama), et ergutada innovatsiooni ja iduettevõtlust.

Andmesuhted pannakse paika n-ö turuplatsi põhimõttel – inimestel on võimalus oma andmete üle otsustada neid müües ja vahetades ning nende pealt tulu teenides. Selleks seatakse sisse spetsiaalsed keskkonnad – andmebörsid ja andmevahendusteenused, mida opereerib erasektor. Ettevõtetel on õigus inimestelt andmeid raha eest osta ning ostetud andmetega lisaks oma äritegevuse tarbeks kasutamisele ka andmebörsil kaubelda.

Ühiskondlik kokkulepe

EL-i jõupingutused kannavad vilja: inimesed ja ettevõtted kontrollivad oma andmeid ning andmeturul valitseb tihe konkurents. Tänu tehnoloogia ja õigusruumi arengutele on tekkinud tööriistad ja vahendusteenused, mille abil inimesed saavad oma andmeid hallata, jagada ja müüa. Kuna oma andmete aktiivne haldamine on keerukas ning igaühel pole selleks huvi, aega või oskusi, koonduvad üksikisikud oma andmeõiguste teostamiseks andmeühistutesse. Ühistud esindavad oma üksikisikutest liikmeid ning saavutavad nende nimel läbi rääkides paremaid tingimusi oma liikmete andmete kasutamiseks. Igal liikmel on ühistus hääleõigus. Ühistute kaudu mitte niivõrd ei müüda oma andmeid raha eest (kuigi mõned ühistud võivad olla ka sellele spetsialiseerunud), kuivõrd suunatakse need ühistu liikmetele või ka kogu ühiskonnale kasu toovatesse projektidesse, näiteks parema hariduse või tervise eesmärgil.

Riik roolis

Ebaedu globaalsete digiplatvormide mõjuvõimu vähendamisel EL-i õiguse kaudu ning mured inimeste privaatsuse pärast (sealhulgas mitmed andmelekke- ja andmete väärkasutuse skandaalid) viivad olukorrani, kus riik võtab andmete kasutamise üle otsustamise enda kätte. Kaasa aitab ka see, et inimestele saab selgeks, kui keeruline ja aeganõudev töö on oma andmete aktiivne haldamine. Andmekasutusotsuste üleminek riigile toob kaasa inimeste tänutunde, et nad ei pea oma andmetele liigselt mõtlema ning et need on turvaliselt riigi kontrolli all. Vastutasuks loodetakse saada palju mugavaid ja personaliseeritud (avalikke) teenuseid ning teadmispõhist poliitikakujundust.

Stsenaariumides kerkib esile mitmeid suuri probleeme, mille lahendamisele on asjakohane mõelda juba praegu. Näiteks on väga aktuaalne küsimus, kuidas tagada suurettevõtete juhitud andmeühiskonnas inimeste ja avaliku huvi kaitse? Mõned võimalused selleks:

  • arendada inimeste elementaarset andmekirjaoskust ja arusaama sellest, kuidas suured digiplatvormid nende andmeid kasutavad;
  • vastukaaluks suurte digiplatvormide andmevõimule arendada paralleelset andmeökosüsteemi, mille keskmes on avaandmed, vaba tarkvara ja ning andmealtruism avalike teenuste, hariduse ja teaduse tarbeks;
  • maksustada rahvusvaheliselt tegutsevate ettevõtete tulu käibe tekkimise koha järgi, et andmemajandusest jõuaks riigikassasse rohkem tulu (eeldab rahvusvahelisi kokkuleppeid).

Vähemalt sama oluline on küsimus, kuidas soodustada eetiliste ja andmekaitseliste piirangute tingimustes andmepõhist innovatsiooni? Stsenaariumide põhjal saab esile tuua järgmised võimalused:

  • arendada ühiskonna teadlikkust andmete jagamisega seotud õigustest ja andmete eest saadavatest hüvedest, et motiveerida inimesi andmeid jagama;
  • reguleerida ühistulist andmeomandit, kus andmesubjektid oleksid hääleõiguslikud osanikud – see annaks ettevõtetele ligipääsu suurele hulgale ühistu osanike andmetele, tagades samas osanike võimaluse andmekasutust kontrollida ja sellest kasu saada;
  • pakkuda andmeturu osapooltele turvalist andmevahetuskeskkonda, nõusolekute raamistikku ja keskset nõusolekuteenust, et vähendada VKE-de vajadust neid oma ressurssidega välja töötada;
  • maksusoodustused inimestele ja/või ühistutele, kes oma andmeid ettevõtete ja riigiga aktiivselt jagavad.

Lisaks sammudele, mida on igal juhul mõistlik astuda, seavad eripalgelised tulevikuarengud riigi ette olulisi dilemmasid. Kriitilise tähtsusega otsustuskohti on vähemalt viis:

  • Ehitada eneseküllast avalikku sektorit või võimekat erasektorit? Vajalik on kaaluda, mil määral peaks riik püüdlema andmekogumisel ja andmepõhiste teenuste osutamisel avaliku sektori maksimaalse sõltumatuse ja eneseküllasuse poole (kasvatades seejuures riigiaparaati ja meelitades pädevaid inimesi erasektorist avalikku sektorisse) ning mil määral peaks keskenduma erasektori suutlikkuse kasvatamisele ja toimiva andmeturu loomisele nii, et riik ise saaks olla õhem?
  • Ise või Euroopa tuules? Eesti ees seisab küsimus, kas keskenduda eeskätt Euroopa algatuste tõhusale jõustamisele või luua (Euroopa õiguse raamides) Eestis aktiivselt omaenda eripäraseid andmeühiskonna lahendusi?
  • Lasta piirkondadel otsustada või juhtida keskselt? Andmepõhist riigivalitsemist ning andmete kättesaadavust, kvaliteeti ja koosvõimet toetab oluliselt andmepoliitika tugev keskne koordineerimine. Eesti kohalikud omavalitsused on keskvalitsusest andmehalduse ja andmekasutuse vallas oluliselt maha jäänud. Tekib küsimus, millise rolli peaks keskvalitsus võtma KOV-ide digi- ja andmepoliitika ning IT-taristu arendamisel?
  • Milline roll on maksupoliitikal? Maksupoliitika ja maksusoodustused võimaldavad eri stsenaariumide korral riigil paindlikult andmemajandust suunata, mõjutades nii eraisikute käitumist (sh valmisolekut andmeid jagada) kui ka ettevõtete käitumist (sh valmisolekut võtta riske ja „anda ühiskonnale tagasi“). Siin on keskne küsimus, mil määral on Eesti valmis katsetama erisuguste maksumudelite mõju andmeühiskonna ja andmemajanduse toimimisele.
  • Mil määral usaldada inimeste endi võimekust oma andmete haldamisel? Uued õiguslikud algatused ja tehnoloogilised lahendused (näiteks nõusolekuteenus) annavad otsustusõiguse oma andmete üle inimestele endile. Selle õiguse teostamine eeldab aga igaühelt piisavat andmekirjaoskust, et mitte ennast potentsiaalselt kahjustavaid valikuid teha. Kas ja milliseid tugisüsteeme (näiteks reguleeritud andmeühistud, õppekavaarendus, täiendkoolitus) vajame, et inimeste andmekirjaoskust suurendada ja neid võimalike riskide eest kaitsta?

Raportiga seotud uudised

Vaata veel uudiseid
×

Liitu uudiskirjaga

Soovid püsida kursis maailma ja Eesti suundumustega? Kord kuus saadame uudiskirja tellijatele ilmunud uuringud, raportid, blogipostitused. Uudiskirjas tutvustame ka trendiraporti “Pikksilm” uusi artikleid, mis keskenduvad põhjalikumalt mõnele olulisele suundumusele.