Tea Danilov: Kasvav mure isikliku andmejälje pärast mõjutab andmemajanduse tulevikku
Enamik inimesi pole head peremehed oma andmejälgedele ega hooli, kes ja kuidas neid kasutab. Kuid andmetega seotud hoiakud tulevikus tõenäoliselt muutuvad tänu inimeste teadlikkuse kasvule tehisintellektist ning andmete majanduslikust väärtusest. Inimeste rangem kontroll oma andmete üle muudab senist andmemajandust.
Kõik toimingud, mida me teeme IT vahendusel, jätavad andmejälgi – olgu selleks kinopileti ost, taksosõit või uudiste lugemine. Digikeskkonda andmejälgede jätmine kasvas tajutavalt koroonakriisi tagajärjel – digisuhtlusele ja -poodlemisele lisandusid digiõpe ja virtuaaltöö. Järgmise igapäevaelulise andmehüppe toob kaasa kodumasinate laialdane internetti ühendumine, mis jõuab kätte 5G-tehnoloogiat kasutava andmesidevõrgu levikuga.
See tähendab ühtlasi, et mühinal kasvab andmetöötlus ärilisel eesmärgil, tuues teravamalt päevakorda küsimuse andmete väärindamisest saadava tulu jagunemisest ühiskonnas. Teisisõnu, kas inimestel on võimalik oma digikasutuse käigus loodud andmete kasutamise üle ise otsustada ning andmete kui majandusliku ressursi eest õiglast kompensatsiooni saada?
Paberil on otsustusõigus olemas, aga harjumust ning mugavaid tööriistu ei ole
Euroopa Liidus kehtib põhimõte, et andmed, näiteks nutikella salvestatud unerütm või veebipoe ostuajalugu, kuuluvad inimesele endale. Samas ei ole inimesed veel kaugeltki asunud seda omandiõigust praktikas teostama. Enamik meist on passiivsed andmesubjektid, kes paljude digiteenuste kasutamise käigus enda jäetud andmejälgedest ega nende edasisest kasutamisest ei huvitu. See on aidanud kaasa andmete massiivsele koondumisele suurte digiplatvormide kätte.
Oluline põhjus, miks me oma omanikuõigust ei teosta, on lisaks madalale teadlikkusele ka mugavate tehniliste lahenduste puudumine. Üksikisikutel pole praegu võimalik oma andmejäljest ja selle kasutamisest täit ülevaadet saada. Ülevaate puudumine aga pärsib meie olukorrataju ja süvenemist ega soodusta aktiivset andmehaldust. Näiteks sel moel, et pärast teadlikku kaalutlemist ning tagajärgede mõistmist nõustume ühe kasutusviisiga, aga keeldume teisest. Levimas on hoopis nn „äraklikkimine“ (ing k click-through), mille käigus tüütud nõusolekuid küsivad bännerid kiirelt „kõigile jah“ nuppu vajutades ekraanilt pühitakse.
Samas on vähemasti avalikus sektoris tasapisi tekkimas mitmed digirakendused, mis hõlbustavad inimeste ülevaadet oma andmejäljest ning andmete üle kandmist nende seniselt valdajalt teis(t)ele osapool(t)ele. Juba mitu aastat on eesti.ee portaalis andmejälgija rakendus, mis võimaldab kodanikul saada ülevaate riigi andmekogudes tema kohta käivate andmetega tehtud toimingutest. Eelmisel aastal käivitus Eestis nõusolekuteenus, mille vahendusel saavad ettevõtjad küsida inimeste nõusolekut riigi andmekogudes olevate andmete ärikasutusse lubamiseks. Euroopa Komisjon on ellu kutsunud digikukru (digital wallet) algatuse, mis kujutab endast iga inimese personaalset andme- ja dokumentide hoidlat.
Tehisintellekt muudab meie ettekujutust reaalsusest
Koos tehisintellekti arenguga kasvab andmetöötlusel põhinev inimeste infovälja mõjutamine ja käitumise suunamine. Selle all ei tule mõista üksnes libauudiseid ja võltsvideoid, vaid ka täiesti harjumuspäraseks saanud digiturundust: sihitud postitusi, automaatseid tarbimissoovitusi, inimeseni jõudva veebisisu filtreerimist vastavalt tema senistele eelistustele. Jõudsalt tuleb peale täiel määral tehisintellekti loodud sisu, mida me enamasti inimese loodust ei erista – artiklid, postitused jne.
Future Today Institute järeldas 2022. aastal tehnoloogiatrende uurides, et „tehisintellekt on jäädavalt muutmas meie ettekujutust reaalsusest“. Ühiskonna teadlikkus sellest on aga alles üsna varases staadiumis. Analoogia põhjal inimeste keskkonnateadlikkuse kiire kasvuga, mis viimasel kümnendil aset on leidnud, on mõistlik arvestada, et sama võib tulevikus juhtuda ka inimeste andmeteadlikkusega. Igatahes töötab selles suunas väsimatult Euroopa Liit, laiendades meie andmeõigusi ning võimaldades meile infot sellest, kuidas meie jäetud andmejälgi igapäevaselt kasutatakse. Näiteks peavad suured digiplatvormid Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt hakkama inimest informeerima, milliseid tema andmeid on kasutatud talle kuvatavate reklaamide üle otsustamiseks või tarbimissoovituste andmiseks.
Tuleviku andmemajanduse võtmeküsimuseks saab inimeste valmidus oma andmeid teadlikult kontrollida
Euroopa Liit menetleb parasjagu viit mahukat andmetega seotud õigusakti (Big Five), mille eesmärk on suurendada Euroopa Liidu elanike õigusi oma andmete üle otsustamisel. Praegu on veel üsna lahtine, kui paljud inimesed on suutelised ja valmis oma andmete jagamisega seotud (ja kohati väga keerulisi!) otsuseid teadlikult langetama, selleks vajalikul määral „andmekirjaoskajad“ olema.
Kuid hoiakute muutumine võib siiski aset leida. Senine kinnisilmi nõusolekute andmine võib lõppeda ning järjest suurem hulk andmeid liikuda oluliselt rangema kontrolli alla. Vaikimisi valikuks saab sel juhul nupp „ei luba“ või „haldan oma eelistusi“, mitte „luban kõigeks“. Sellist arengut toetab kasutajasõbralike tööriistade lisandumine oma andmete haldamiseks ning silmade avanemine selles osas, kuidas suured digiplatvormid inimeste andmejälgi kasutavad.
See tooks kaasa raskusi paljudele ettevõtetele, kes praegu peavad loomulikuks, et nende teenustele juurdepääsuks nõustub tarbija sellega, et ettevõte tema jäetud andmejälgi oma ärihuvides kasutab. Tihtipeale ka võimaldab juurdepääsu kolmandatele osapooltele, näiteks reklaamifirmadele. Suur osa kliente ei pruugi enam soostuda oma sirvimis- või ostuajaloo salvestamise ja kasutamisega või näiteks asukohaandmete jagamisega sõidupileti müüjale. Ettevõtetele tähendab see väiksemaid võimalusi profileerimisel põhinevaks digiturunduseks. Elujõudu kaotaks laialtlevinud ärimudel, mille korral teenus (või selle baasversioon) on klientidele tasuta, kuid tulu teenitakse reklaami müügist.
Andmemajandus vajab uusi institutsioone
Teisalt saab inimeste teadlikkuse kasvule rajada uusi, andmetel liikuma pääseda aitavaid institutsioone, mis ühtlasi maandaksid inimeste andmejagamisega seotud hirme. Ühe näitena saab tuua andmealtruismi organisatsioonid, mida Euroopa Liit parasjagu ellu kutsub ning mis hakkavad tegelema andmete annetamisega teaduse või muu ühiskondliku kasu eesmärgil.
Välja on pakutud ka idee andmeühistutest (data trusts), mis kujutaksid endast suurte inimhulkade andmejagamisõigusi esindavaid organisatsioone, sarnaselt näiteks loovisikute õigustega tegelevate autoriõiguste organisatsioonidega. Sobiva ühistuga liitumine võimaldaks inimesel delegeerida oma andmeõiguste teostamine professionaalidele, ise selle üle igapäevaselt pead murdmata. Teisalt võimaldaksid suure liikmeskonnaga ühistud korraga kasutamiseks vabastada suure hulga andmeid, säästes sel moel ettevõtteid igalt üksikult inimeselt nõusoleku küsimisest.
Reformierakond kirjutab oma valimisplatvormis: „andmetel, mis kuuluvad isikule, võib olla märkimisväärne väärtus. Õiguskord peab võimaldama selliste väärtuste turvalist hoidmist ja teistele isikutele kasutada andmist nii tulunduslikel kui ka mittetulunduslikel eesmärkidel. Andmemajanduse arenguks tuleb luua õiguslik alus.“
See on hea algus, kuid ei reeda veel, milliseid konkreetseid õiguslikke lahendusi silmas peetakse. Näiteks tuleks arvestada, et andmed on väärtuslikud eelkõige kogumina. Seega on andmemajanduse institutsionaalse ja õigusliku keskkonna arendamisel mõistlik lähtuda lisaks üksikisiku vaatenurgale ka kollektiivsest vaatenurgast.
Lisaks, Euroopa Liidu riikide vaated lahknevad väga suurel määral, kui juttu tuleb isikuandmete müügist. Mis tingimustel või kas üldse seda lubada, milliseid järelevalvesüsteeme see vajaks? Kuna Eesti ei saa keeta ühises Euroopa Liidu pajas päris eraldi suppi, peaksime oma vaadetest ja eelistustest andmesuhete edasisel reguleerimisel varakult teada andma, et meile sobivad seemned Euroopas idanema panna. Praegu puudub sel teemal Eestis avalik arutelu, ehk oleks aeg see üles võtta.
Viimased uudised
-
12.09 2024Arenguseire Keskus tõi välja toetuste vajaduspõhiseks muutmise mõju vaesusele ja ebavõrdsusele
Arenguseire Keskus avaldas tänases lühiraportis “Sissetulekust sõltuvate sotsiaaltoetuste mõju riigieelarvele, vaesusele ja ebavõrdsusele” valiku erinevaid võimalusi kehtivate sotsiaalvaldkonna toetuste sidumiseks inimeste sissetulekutega, analüüsides muudatuste mõju vaesusele, ebavõrdsusele ning riigieelarvele.