Kuidas tervishoiu rahaallikad mõjutavad ebavõrdsust?

Eesti jooksvad kulud tervishoiule olid 2019. aastal 1,89 miljardit eurot ehk 6,7% SKP-st, millest ligi veerand on patsientide omaosalus, kolmveerand rahastatakse maksudest läbi haigekassa, riigieelarve ja kohalike omavalitsuste.

Novembris avaldatud Arenguseire Keskuse raport „Eesti tervishoiu tulevik. Stsenaariumid aastani 2035“ kinnitas varasemaid Eesti kohta tehtud arvutusi, et tervishoius jääb praegusel tasemel teenuste säilitamiseks raha väheks. Vajadus suurendada tervishoiukulude taset näiteks arenenud riikide keskmisele tasemele tähendaks tervishoiukulutuste kasvu 2–3% SKP-st (OECD andmebaasi kohaselt oli 2018. aastal OECD riikide keskmine 8,8% ja Põhjamaade keskmine 9,7% SKP-st).

Tervishoiurahastus vajab muutusi

Haigekassa rahastus on viimaste aastateni tulnud sotsiaalmaksust, aga vähehaaval on suurenenud eraldiste osa (näiteks mittetöötavate vanaduspensionäride eest tehtav eraldis alates 2018. aastast). Lisaks moodustab tervishoiu rahastusel suure osa ka inimeste omaosalus. Kuna tervishoiurahastus on muutunud ja on mitmekesisem ning vajab lähiajal veel muutusi, siis on suur küsimus, kes selle kinni maksab.

Kokkuvõttes maksavad tervishoiukulude eest alati leibkonnad, kas apteegis ravimeid ostes või maksude näol, mis haigekassasse või riigieelarvesse jõuavad. Arvutades kõikide komponentide (omaosalus, sotsiaalmaks, käibemaks jne) mõju leibkondade tuludele, saame leida koondpildi, millised sissetulekurühmad suhteliselt enam maksavad tervishoiu eest.

Tuluga seotud maksude kaudu maksavad tervishoiu eest suhteliselt enam kõrgema sissetulekuga inimesed, kuid tarbimismaksude ja omaosaluse kaudu enam madalama sissetulekuga inimesed

Arvutused näitavad, et 2019. aastal oli rahastamine pigem ümberjaotav. See tähendab, et kõrgema brutosissetulekuga inimesed panustavad tervishoiu rahastamisse suhteliselt enam. Eelmise majanduskriisi ajal ümberjaotus pigem kasvas, aga pärast seda on olnud kerges langustrendis.

Madalama sissetulekuga inimeste osa suureneb

Viimastel aastatel on tervishoiu rahastamises omaosalus kasvanud ja omaosalus moodustab madalama sissetulekutega inimestel sissetulekutest protsentuaalselt suurema osa. Seetõttu on tervikuna rahastamise ümberjaotus viimasel kümnendil vähenenud. Viimastel aastatel pole tervishoiu rahastamises ümberjaotust enam toimunud– jõukamad ja vaesemad maksavad enda sissetulekust sarnase osa tervishoiuks.

Kuna viimasel ajal on kasvanud Eesti Haigekassa rahastamisel riigieelarveliste eraldiste osa ja kui see ka edaspidi jätkub ning kui samal ajal kasvab tarbimismaksude roll riigieelarves, siis väheneb ümberjaotav osa veelgi. See tähendab, et suhteliselt väheneb jõukamate inimeste koormus tervishoiu rahastamisel ja seega suureneb madalama sissetulekuga inimeste osa tervishoiu rahastamisel.

Arenguseire Keskus avaldas novembris raporti „Eesti tervishoiu tulevik. Stsenaariumid aastani 2035“, mis teeb sissevaate Eesti tervishoiusüsteemi väljakutsetesse ja võimalustesse kuni aastani 2035. See blogipostitus põhineb raportil „Tervishoiu rahastamise ebavõrdsus ja omaosaluse mõju vaesusele“.

Andres Võrk, Tartu Ülikooli analüütik

Magnus Piirits, Arenguseire Keskuse ekspert